Teotahtelised poisid. Jüri Parijõgi
asjatult tegevust otsiti. Mõni otsis sel puhul üles koguni talvise õpperaamatu ja hakkas seda sorima. Juhtus siis sedagi, et hakati vanemate inimeste töid ning talitusi tegema: poisid leidsid, et oleks vaja kuuris puid lõhkuda, kuna tüdrukud enamasti tubade koristamise või riistade pesemise käsile võtsid. Kuid enne kõike tunti nälga ja asuti sööma. Mänguhoos võidi mõnikord päevad otsa söömata olla, kuid sellistel puhkudel tuli söök esimesena meelde. Neid aegu kutsuti omavahel igavaiks aegadeks, mil paha oli olla.
Ühel sellisel igaval õhtupoolikul asus Anna tuba koristama, Rein aga tammus kärsitult edasi-tagasi, käies kord kapi, kord laua juures. Ta kolistas pahuralt veetrumlit pliidil ja mängis lauanoaga, ilma et isegi oleks õieti teadnud, mida ta tahab.
Viimaks pahvatas ta välja, järsult ning rabedalt: „Süüa tahaks!”
„Võta kapist leiba,” ütles Anna asjalikult. „Ja võiraasuke peaks olema sahvris tassil.”
Rein kolistas jälle kapiust, siis kirtsutas huuli: „Midagi sooja tahaks. See kuiv leib, see tüütab pikapeale ära.”
„Vaata, kus mul asjamees!” oli Anna pahane. „Õhtul tuleb ema koju, eks siis saa. Kust mina sulle nüüd sooja sööki võtan?”
Rein tegi jälle paar tiiru söögikapi ja pliidi vahel, siis andis head nõu:
„Teeme ise, teeme ise sooja sööki. Küpsetame paar kildu liha, soojendame kartuleid – palju meile siis vaja! Tuld ei maksagi alla teha, teeme priimusel. Ma oskan küll priimust käima panna.”
Anna katkestas toapühkimise ja jäi kuulatama. Asi näis huvitavana, maksis katsuda. „Ei-noh, küll me priimuse põlema saame, seda oskan mina ka,” arvas ta omalt poolt. „Ja liha olen ma ennegi küpsetanud, olen suppigi keetnud ja muud sööki teinud.”
Asi lõppes sellega, et hakati ühel nõul endile sooja sööki valmistama. Anna lõikas lihakillud pannile ja hakkas kartuleid koorima, kuna Rein priimuse pliidiservale valmis pani. Ta tahtis parajasti piiritust süütekaussi valada, kui Anna hoiatama ruttas:
„Loksuta enne! Võib-olla on tühi, tuleb petrooleumi lisaks valada.”
Rein loksutas priimust – tühi, mõni piisk loksus sees. Ega sellest ole midagi, arvati ühiselt, täis petrooleumipudel on siinsamas kapi kõrval nurgas, tuleb lisaks valada. Rein hakkas õiendama nagu elupõline tulesüütaja. Keeras priimusel korgi pealt ära ja valas pool pudelit tulejõudu anumasse, nagu ise mehiselt seletas. Kui Anna tahtis appi tulla, tõrjus ta tüdruku eemale nii kärsitult, et korgita pudel läks ümber ja selle sisu voolas kõik pliidi ette põrandale.
„Vaata, mis sa nüüd tegid!” pahandas Anna. „Mine eest ära, ma võtan lapi ja kuivatan põranda ära.”
Rein keeras priimusekorgi kõvasti peale ja silmitses siis veidi petrooleumiloiku pliidi ees, mis üha laiemale voolas ja juba keset tuba ulatus.
„Ei, pea!” hoiatas ta Annat. „Kes siis petrooleumi lapiga kuivatab. Tead, mis ema teeb, kui õlitilk maha läheb, – pistab põlema. Ja see põleb nii ära, et ei jää märga laikugi järele. Seda olen ma ise oma silmaga näinud.”
Anna jäi, lapp käes, seisma – jah, nii teeb ema küll. „Pista siis tikust tuli otsa!”
Rein võttis pliidiservalt tikud, kükitas maha ja hakkas petrooleumiloiku süütama. Esimene tikk kustus, aga teine tikk süütas loigu ääre kahvatu leegiga, mis algul õige aralt edasi nihkus, siis aga laienes ja õhku tõusis.
„Mis ma ütlesin!” hõikas Rein. „Ema teeb alati nii. Varsti…”
Rein ei jõudnud oma sõnu lõpetada, kui käis tume plahvatus, leek haaras äkki kogu loigu ja tõusis lakke.
„Oih!” kiljatas Anna, kuna Rein tarretus sambaks.
„Tulikahju! Vett, vett!” hõikas Anna. Toobitäis vett lendas põrandale, leek aga laienes ja tõusis.
„Nüüd läheb kogu maja, nüüd läheb kogu maja…” nuttis Anna. „Lähme kutsume Reineti omad appi! Viska veel vett, viska vett!”
Nüüd ärkas tarretusest ka Rein. Talle tuli tumedalt meelde koolis õpitud tarkus, et õlisid veega kustutada ei saa, peab katsuma lämmatada liivaga või vanade riietega.
„Veega siin ei saa!” hüüdis ta Annale vastu. „Mine õue, too liiva, ma katsun põrandariietega leeki surnuks lüüa.”
Anna jooksis õue, Rein hakkas põrandariietega tuld taguma, kuid seda suuremaks leek paisus. Ja kui Anna ukse avas, limpsas leek seinu… õnn veel, et kardinatesse ei ulatunud. Juba tundus toas kuumust ja peent nõge hakkas laest alla sadama.
„Viimaks läheb tõepoolest kogu maja põlema…” kohkus Rein ja otsustas ruttu: „Peab lämmatama, peab lämmatama…”
Palavikulise kiirusega hakkas ta siia ja sinna petrooleumiloigule peale suruma põrandariideid ja märgi pühkmekaltse. Anna tuli tuppa, mõlemad pihud liiva täis.
„Mis ma liivaga teen?”
„Viska sinna, viska tulle!”
Anna poetas oma liivapeotäied tulle, aga sellest ei olnud vähematki abi: leek lõõmas endiselt. Palju enam suutis Rein oma kaltsudega – kuhu kaltsu peale surus, seal tuli lämbus. Kui ta aga riide ära võttis ja teist kohta tahtis matta, lõi leek endises kohas jälle elama.
„Nii ei saa,” leiutas Rein viimaks. „Peab kogu selle loigu riietega katma. Too eeskojast isa vana palitu, jookse kuuri, too sealt vanu kotte.”
Nii askeldasid mõlemad sooja söögi tahtjad tuld kustutada, hirm silmis ja higi laubal. Ja mõne aja pärast läkski neil korda leeki surmata. Nad kandsid kuurist ammu kõrvaleheidetud põrandariidetükke, vanu kotte ning kaltse tuleloigu katteks. Veel kaua pärast tule kustumist tampisid nad jalgadega mahalaotatud riideid, nagu kartes, et salalik leek veel kuskilt välja lööb ja uuesti hädaohu tekitab.
Siis istusid mõlemad väsinult toolile ja tundsid alles nüüd, kuidas nad üle kogu keha värisesid, nii et hambad lõgisesid suus.
„Oh jumal küll,” ohkas Anna. „Mis meist siis oleks saanud, kui kogu maja oleks põlema läinud!”
„See oli jumala õnn, et mul meelde tuli nende riietega hakata. Veega õli ei kustutata. Vesi annab õlitulele hoogu juurde, nii räägiti koolis.”
„Missugune tuba on, Rein! Kõik petrooleumivingu täis… ja nõge sajab laest alla nagu musta lund.”
Nüüd avati mõlemalt poolt aknad, et tuul õlivingu välja viiks, ja otsustati kiiresti hakata tuba korda seadma, et enne kõik korras oleks kui isa ja ema koju tulevad.
Kõigepealt pandi priimus ära – sooja sööki ei ihaldanud nüüd enam kumbki. Siis viidi isa palitu eeskotta tagasi ja hakati korraldama põrandariideid, kusjuures iga riidetükki hoolega silmitseti, kas sel tulemärke juures ei ole. Mõnel vanemal riidetükil lõigati põlemismärkidega tükid lihtsalt küljest ära, teistel püüti pruuniks kõrbenud kohad veega endiseks pesta. Riietel ei olnud suuremat viga, ainult ühe põrandariide küljest tuli poole meetri pikkune tükk ära lõigata ja hoovi prügikasti viia.
„See ei tähenda midagi,” lohutas Anna Reinu, kes lühemaks lõigatud põrandariide juures nõutult kukalt sügas. „See on vana riidetükk, ema ei tunnegi, et siit otsast on jupike maha võetud. Ma sean ta nii paigale, et ema ei märkagi. Vaata, selle otsa panen seinast veidi eemale, siis ulatub ta kapi ette nagu ennegi.”
Kui kõik riided ja kaltsud olid põlenud kohalt kõrvaldatud, märgati kohkudes, et kõige rohkem oli kannatanud põrand. Kogu petrooleumiloigu ulatuses oli tuli põranda mustaks kõrvetanud, ühes kohas rohkem, teises veidi vähem. Igatahes niipalju, et seda kuidagi varjata ei saaks.
„Aga mis põrandaga saab?” jäid mõlemad nõutult seisma.
Anna katsus märja lapiga põlenud kohti valgeks pesta, Rein kraapis omalt poolt lauanoaga – miski ei aidanud.
„Kas tead,” leidis Rein viimaks hea nõu, „ma toon kuurist isa höövli ja hööveldan