Jüriöö. Enn Kippel
kuulama ta sõna. Temalt nüüd küsiski Leino, ajades oma hobuse ta vankri kõrvale:
– Kas olete ka Paide poolt saanud sõnumeid, et mida orduisandad kõigest sellest arvavad.
– Raja tagant pole seni midagi kuulda, kostis vankrilistuja, – kuid küllap hunt juba varitseb, ega ta nüüd enam ei maga!
– Eks näe, kui saame suure maleva kokku, kas ta siis enam tihkabki üle raja tulla?!
– Kes teda teab, kuid eks ässitajaid ole seal nüüd küllalt… Käisime kogu kihlakonna risti ja põigiti läbi, tapsime ilma armuta, kuid paljud pääsesid põgenedes siiski Järvasse.
Nüüd tuli ka Leenaripoeg Iku lähemale ning peale kõige muu hakkas järele pärima ka oma tütre ja põgenema pääsenud Erasmus von Hahnensporni üle. Kuid Rapla ja Juuru mehed vangutasid ainult päid – keegi polnud neid näinud ega neist midagi kuulnud.
– Küllap hukkasite saksu õige palju? päriti siis põnevalt.
– Ha-ha-haa, ühtekokku ikka mitusada! naeris Tõnni Jaak ja raputas oma mõõka, mis oli paatunud verega õige paksult koos. – Tapsime ja heitsime tulle, et nad haisema hakates ei reostaks õhku.
– See on tõsi, nõndasama talitasime meiegi.
– Aga ütelge, mehed, missuguse pahareti pärast enneaegu pihta hakati, kui kuulu järgi pidi selleks aega olema veel tubli nädal.
– Juhtus nõnda, lausus Neljusepoeg Leino ja kehitas õlgu. – ega iga tahtmine ei lähe alati täide.
Õigus sinulgi, ja mis on juba alatud ning tehtud, ega seda enam teiskordselt pole vaja mäletsema hakata.
Needki tulijad ruttasid kaevude juurde ning juues ise ja jootes oma hobuseid ammutasid need õige peagi veest tühjaks. Pärast seda, kui oldi end vöörkottidest pisut toidetud ning kogutud rammu teekonna jätkamiseks, hakkas kogu see määratu hulk mehi liikuma edasi Rävälä poole, kord-korralt ikka paisudes ja suurenedes, kuni neid oli koos juba tuhandeid.
2
Ikutütar Ulvi istus sadulas, mille jalaraudade külge olid ta jalad kinni köidetud, nii et ta oma tahtmist mööda ei saanud sealt maha tulla. Otse tema kannul, vahel aga ka kõrval ratsutas kogu aja noor Gerhard von Sterneberg, kelle pilk teda alatasa jälgis. Kõiki neid rautatud ratsanikke oli ta ümber ühtekokku tosinkond meest, kes sundisid oma hobuseid üha kiiremini jooksma. Kuid ei hoolinud nüüd Ulvi sellest, et kuhu teda viiakse või mis temast saab, vaid ta mõtles vahetpidamata oma isale, et mis juhtus temaga. Kas pääses ta sellest möllust eluga või sai ta pimeduses koguni omade käe läbi otsa.
Kihlakonna maaisand Erasmus von Hahnensporn, püsides kogu aja oma sulaste eesotsas, ratsutas peatamatult edasi, et aga kiiremini koju jõuda. Ta otsegu aimas, et ka seal on sündimas halba. Kuna aga maanteedel olid igas paigas liikumas suured talupoegade hulgad, siis pöördus ta vandudes suurelt teelt kõrvale, et kitsamaid ja kõveraid radu mööda minnes takistamatult koju jõuda.
Kuid nüüd ei põlenud mitte ainuüksi Nissi mõis, vaid ühtepuhku nägi ta ise ja kuulis ka oma sulaste hüüdeid:
– Vaata, isand, sealt tõuseb jällegi tuli, sealt teine! ja nad osutasid kord põhja-ja kord läänekaarde, kus taevas lõi heledalt kumama. – Kuulakem, otse me ees kostab jällegi pöörast kisa!
– Neetud orjade mäss, seda oli juba ammu oodata… pomises Erasmus von Hahnensporn ja pööras oma hobuse kõrvale, et mitte suisa mässuliste hulkade sekka sattuda.
Otsemat teed mööda minnes oleks ta vahest jõudnud õigeaegselt koju, kuid püüdes hoiduda mässuliste talupoegade salkadega kokku sattumast, pidi ta järjest ja üha suuremaid kõverikke tegema. Ta salk oli selleks kummatigi liiga pisike, et suuta enesele teed murda. Ja kui ta vahest olekski läbi raiunud, siis oleks ta ikkagi ainult paari mehega pärale jõudnud. Muidugi, enese päästmiseks oleks ta olnud valmis ohverdama ka kõik oma sulased, kuid ta tahtis nende abil kaitsta ka oma mõisa ja noort abielunaist, kes oli talle enam kui kõik muu maailma vara.
Kui ta aga äkki õigeaegselt pärale ei jõua, mis siis? Issand, kas söandavad need jõledad talupojad puudutada tema Barbarat? mõtles Erasmus von Hahnensporn ning tundis, kuidas ta näole tekib higi. Kuid siiski lootis ta oma maja tugevusele ning oma mahajäänud sulaste vaprusele, et nad suudavad häda korral tema tulekuni vastu panna. Ta lootis ka seda, et ega need rumalad talupojad ei söanda ometi tema maja külge oma kätt panna. Jah, kui nad oma rumaluses seda siiski teevad, siis, nii tõesti kui Jumal asub taevas, on see neile kõigile hukatuseks – isegi hällilapsed laseb ta siis surmata!
Hobuste kabjad plagisesid teel. Vahel aga, kui rada nende jalge alt hoopis kadus, oli kuulda ainult tasast müdinat.
– O Gott, mein Gott…! ohkasid nüüd mõõgasulased ja rüütlid oma isanda kannul ratsutades ning hirmuga nähes, kuidas kogu laotusealune ümberringi aina loidab, nii et taevatähedki kahvatavad selles hõõguses. – Mis on neil inimesil arus, et nad nõnda südametult laastavad!
– Kurat ise on nende meeled segamini ajanud…!
Erasmus von Hahnensporn vaikis, litsudes aga seda tugevamini kokku oma hambaid. Ta ei vaadanudki enam nende tulesammaste poole, vaid pidas oma pilku kogu aja ainult selles suunas, kus pidid asuma ta loss ja truu abielunaine. Ta ei hoolinud nüüd ka oma hobusest, vaid surus aina tugevamini kannuseid talle kubemeisse, nii et loom jooksis lõõtsutades ja ähkides. Tagatulijad pidid seega suurt vaeva nägema, et püsida tal kannul.
Veel üks teekäänak ümber metsatuka, siis ruttasid nad läbi oja, mille vesi hobuste jalgade ümber solises. Seejärel tõusid nad üles kingule, kust oli üpris kaugele näha. Äkki aga peatas maaisand hobuse – ka tema mõis oli üleni leekides. Ja lükates oma kiivri kuklasse kisendas ta nüüd otsegu hullunult:
– Neetud, nad on oma tulega meist ette jõudnud!
Ja siis, kannustades äkilise torkega oma hobust, ruttas ta edasi põleva Hageri lossi poole. Ta ei valinud seejuures enam teed, vaid kihutas otse läbi kännustiku ja üle roigastarade, mis külatänavate äärde olid seatud. Ta ratsutas isegi pimeduses nõnda kiiresti, et tagatulijad jäid temast ikka kaugemale maha.
Olgugi et Ulvi mõistis ratsutada, pidi ta nüüd sadulakaare küljest tugevasti kinni hoidma, et mitte maha kukkuda – nõnda suur oli see pöörane ruttamine. Juba tärkas temas tahtmine jätta oma hobune seisma, pöörata ta ümber ning ratsutada kõrvale, et vangistajate käest pääseda. Kuid vaevalt oli ta saanud oma hobuse jooksuhoogu pisut vähendada, kui kuulis oma kõrva läheduses noore Gerhard von Sternebergi hüüdu:
– Edasi, neitsi, ära jäta oma hobust seisma!
– Kui siis Ulvi sellest hoolimata tahtis pöörata oma hobust kõrvale, haaras ta selle valjastest kinni.
– Pea, kuhu sa kipud, neitsi?!
– Aga kuhu tahad sa mind siis viia? küsis Ulvi, hakates alles nüüd tõrkuma.
– Ära päri, ka sinult nõutakse ükskord aru kõige selle eest, mis siin ümberringi praegu sünnib!
Ja nii polnud Ulvil parata muud kui jätkata seda pöörast kihutamist.
Ikka lähemale ja lähemale jõuti põlevale lossile, mille leegid pildusid sädemeid. Samuti kostis juba üsna selgesti selle ümber kogunenud rahva vihane kära. Kuid ei hoolinud Erasmus von Hahnensporn sellestki, et ta oli parajasti suhu tormamas suisa surmale. Ta ei mõtelnudki enam muule, kui et päästa oma noor naine Barbara nende metsistunud talupoegade käest või siis koos temaga hukkuda, kui see on talle surmaks määratud.
Parajasti kui kihlakonna maaisand oli märatseva rahvahulga poole kihutamas, jäi ta hobune äkki nagu kinninaelutatult seisma ning norsatas valjusti, kuna tagumised ratsanikud tormasid rüsinal talle otsa. Miski oli pimeduses looma hirmutanud.
– Hõi! kes seal on? karjus nüüd Erasmus von Hahnensporn, vahtides enese ette pimedusse.
– Isand, see oled ju sina! kostis seepeale pimedusest hüüd. – Issand Jumal ise olgu tänatud, et ta sind tagasi saatis!