Meie päevist. Anna Haava

      Mu armsam, ta armastas lillesid,

      Helkheledaid, purpuripunaseid,

      Vaikvaluvaid, uhkeid mu aias.

      Kuid kuninglik-uhkelt käis mööda ta tee!

      Ja kaasaks tal kallis, maailmatu töö –

      Ja leinasid nuttes mu lilled.

      Nii rändas mu Kalev, nii päevad ja ööd,

      Ja kandis ja kangutas kaljud ja mäed;

      Nii eksisin minagi leinas.

      Kuid pilvis vist istusid jumalad –

      Ja naersid, kuis meie nii rumalad!

      Nii otsatu pooleks meil elu!

      Üks inimene, üks kannataja,

      Siin ilmas eksis ta eluaja –

      Kui see, kel kuskil ei kodumaja:

      Mis õitses ka, leekis meelsügavas! –

      Säälüle vaikvangiv kui lumi ja paas –

      Et kustmata-mässavad kiirged.

      Kui eksivad unenäo viirged

      Vast levisid mõõtmata sügavast –

      Kui vaimukauged siit maisest maast.

      Nii eksis ta, kannatas eluaja.

      Ja võõraks jäi temale ilmamaja.

      Ju õitsvad kõik hellerheinad,

      Õrn-õhetab õierpuu,

      Kõik metsad ja taevaseinad

      Kui muinasjutus nad ju;

      Ja kudusin omale kuue,

      Suivirvetest valuva.

      – Kui sina, mu kauge, ei tule –

      Mis teen ma siis sellega!

      Siis närbuvad hellerheinad –

      Vaik variseb õierpuu –

      Suivirvete üle kõik leinad –

      Kurb-kumavad päike ja kuu.

      Miks sina ei tule, mu armsam –

      Miks sina ei tule ju!

      Kes kudus nii kunnatu kauge?

      Kas vahe nii võrratu?

      Oleksid sina tulnud kui meri,

      Vägev ja voogav kui igavik sa –

      Oleksin sinus rahu leidnud,

      Õnnelik, õnnelik sinuga!

      Oleksid sina astunud alla

      Minu ohtude pimeda –

      Oleksin laulnud suurt päikeselaulu,

      Õnnelik, õnnelik sinuga!

      Oleksid sina tulnud kui äike!

      Tormil säält pilvede-kaugustest!..

      Oleksin hõiskel kui Jumala kätelt

      Võtnud ka surmagi sinu käest.

      Mis onmeieõnneviivud

      Meie-ainus muinasjutt –

      Ei see ilma ilmutada,

      Kõikidele kuulutada –

      See on ainultmeie, kahe.

      – Ehk – siis paistku taevatähed –

      Laulgu kaugel helgil ehad –

      Virveil viigu vetelained

      Salajuttu meitest kahest…

      – Ehk! –  siis laulgu leekiv päike!

      Pilvilt alla hüüdku äike

      Lausa lennul üle ilma:

      Kuidas kaks me, kuninglikku,

      Maitsnud ilmas igavikku,

      Mis on ainultmeie, kahe!

      Mis onmeie õnneviivud,

      Meie-ainus muinasjutt –

      Ei see ilma ilmutada,

      Kõikidele kuulutada –

      See jääb kauniks meie kahe.

      Mis on meie õnneviivud –

      Meie õnnis muinasjutt –

      Ah! see ilmas olemata!

      Igavesti tulemata!

      Hirvitab ääretu üksildus,

      Huiskab tuul mu pilksel aknal –

      Kujuvad pilkased deemonid,

      Kujuvad, kujuvad ääretut kaugust

      Vahel Sinu ja minu maailma.

      Hirvitab ääretu üksildus,

      Rõhub su meelil kui raudne lasu, –