«Litteraria» sari. Tartu – minu ülikoolilinn 1922-1926. Elsbet Parek
itle>
EESSÕNA
Minu ema Elsbet Pareki mälestused on kirjutatud mälu järgi kuuekümnendatel aastatel. Karmid stalinlikud aastad olid küll seljataha jäänud, kuid polnud vähimatki lootust taasiseseisvumisele – seda on tunda ka käsikirjast. Mäletan, kuidas ema neid mälestusi kirjutas, arhiivimaterjalide abil võimaluse korral oma mälu kontrollides. Lugedes valmis käsikirja, kadestasin ema nii huvitava lapsepõlve ja nooruse pärast. Mulle tundus see saatuse suurima kingitusena – elada kaasa ühe riigi tekkele ja kasvada koos sellega.
Elsbet Parek sündis sajandi alguses, 1902. aastal. Lapsepõlves veetis ta palju aega teatrites, kus tema ema Anna Markus näitlejana töötas. Ta tundis end kodus nii K. Menningu aegses “Vanemuises” kui Tallinna vastloodud Töölisteatris. Mu ema noorusikka mahtus palju sündmusi: Vabadussõda, eakaaslaste ja õpetajate saatmine rindele ning nende vastuvõtmine võitjatena – mis võib veel enam noorusaastaid hingestada? Kuid elu pakkus mu emale ka teisi tahke, andes võimaluse kaasa teha meie rahva katsumuseaastad.
Nüüd, mil ema enam ei ole, on minu kätte jõudnud tema ja mu isa kirjutatud päevik, ilus, päevinäinud nahkköide, kahjuks küll mitte täielik. Mõned tsitaadid sealt.
17. aprill 1942: “Läbi terrori, küüditamiste, lahingute, lennukirünnakute ja suurtükimüra, läbi puuduse ja vaevaste toiduainenormide, mure ja südamevalu – oleme siiski vastu pidanud selle raskemaist raskema aasta.”
11. aprill 1943: “Täna täitus 12 aastat meie abiellumisest ja varsti kaks aastat olen olnud üksi, teadmata, kas on mu mees elus või surnud.
Kümme aastat läbisegi päris hääd elu: kolm last, kalli pojukese surm, omavahelise arusaamise süvenemine – see on meie abielu bilanss. Kaks aastat kartust ja ootust. Ja mis edasi?”
Minu isa kapten Karl Parek arreteeriti 24. juunil ja hukati 3. juulil 1941. aastal.
Edasi aga läks mu ema elu nagu suurel osal meie rahvast: 1949. aasta märtsis teekond Siberisse koos kahe tütre ja emaga, 1951. aastal Novosibirski oblasti Suzuni töölisasulast vangitapiga malaariahaigena tagasi Eestisse, kus kohus mõistis mu emale 18 aastat vanglaelu. Stalini surm, amnestia. Perekond Siberis.
Ema vabanes Harku vanglast 16. aprillil 1953. aastal, mina kui alaealine vabanesin Siberist sama aasta suvel ja läksin sügisel väikese hilinemisega kooli Türile. Mu õde Eva-Marju ja vanaema Anna Markus said vabaks aasta hiljem, 1955. aasta hilissügisel. Töö ja elupaiga otsingutel jõudis mu ema Türile, kus ta alguses töötas Särevere tehnikumi ehitusel normeerijana ja hiljem Türi artellis õmblustsehhi juhatajana.
Ema läks pensionile 1960. aastal, kohe, kui mina olin lõpetanud õpingud ja ta tundis oma kohustused perekonna ees täidetud olevat. Nüüd algas uuesti elu, kus ta võis end pühendada oma vaimsete vajaduste rahuldamisele, muidugi nende aastate võimalusi arvestades. Tema kohta kehtis hästi A. Annisti loodud mõiste “kultuuritahteline”. Ta lülitus hasartselt kodu-uurimisliikumisse, asus suure vastutustundega kirjutama mälestusi. Ajad muutusid leebemaks ning oma viimastel töövõimelistel aastatel nautis ta täiel määral rõõmu tööst kunstiajaloolasena Tartu Restaureerimisvalitsuses.
Ema suri 1985. aastal, suurte muutuste eelõhtul. See oli pikk elu, täis võite ja kaotusi, kukkumisi ja ülestõusmisi – kirgliku inimese elu. Juba vana ja haige, ütles ta mulle: “Kui oleks teadnud noorena kõike, mida elu endaga kaasa toob, poleks küll julgenud elada. Õnneks me ei tea, mida elul on meile pakkuda.” Ometi ka eluõhtul, teada saanud, mis elul talle pakkuda oli, ei kaotanud ta oskust rõõmu tunda heast raamatust, huvitavatest inimestest ja nauditavast keskustelust. Minu jaoks elab ema kummalises lauses, mis ta ütles mulle kord, seistes Irboska varemetel: “Kas pole heroiline maastik?”
KROONIKAKIRJUTAJA PAR EXCELLENCE
Elsbet Pareki nimi ei ole tänapäeval vististi laiemale üldsusele just väga tuttav. Ometi on tegemist inimesega, kes on andnud oma panuse meie kultuuriloo jäädvustamisse, fikseerides sündmusi, visandades oma kaasaegsete portreejooni, talletades kõnekaid olustikudetaile. Tema kirjutistes on palju sellist, mis kirjeldatavas ajas ja sündmustes kaasas olnud inimeste jaoks on olnud nii igapäevane ja endastmõistetav, et selle jäädvustamisele pole ehk mõeldudki. Kuid aja möödudes ununevad detailid ja daatumid, mäletajad lahkuvad manalamaile, viies mälestused endaga ühes. Ja nii juhtubki, et järgnevate põlvede ajaloomällu sugenevad valged laigud. Tundub, et Elsbet Parek on oma meenutusi kirja pannes eelkõige just seda ohtu vältida püüdnud, olles nõnda kroonikakirjutaja par excellence. Näib, et tema jaoks pole olnud esmatähtis, et kirjapandu kohe trükivalgust näeks. Ajaloolasena oskas ta väärtustada arhiive kultuurimälu säilitamise paikadena, kust huviline vajaliku soovi korral leida võib.
Enamik E. Pareki kirjutistest kuulub memuaristika valda. Trükisõnas on ilmunud peamiselt need tööd, kus autor vahendab oma muljeid ja mälestusi isiklikest kokkupuudetest mõne kultuuriloos olulise isikuga: “Meenutades Aino ja Oskar Kallast”, KK (Keel ja Kirjandus) 1969/4; “Mälestusi Johannes Barbarusest Pärnus”, KK 1970/6; “Mälestusi Richard Jannost”, KK 1971/10; “Lapsepõlvemälestusi sajandi alguse teatrist ja näitlejaist”, Teatrimärkmik 1971/72; “Mõeldes Johannes Aavikule”, rmt.: Üheksa aastakümmet. Pühendatud J. Aavikule, Tln., 1971; “Mälestusi F. Tuglasest 1925 – 1930”, KK 1972/11; “Mälestades Juhan Sütistet”, rmt.: Mälestusi Juhan Sütistest, Tln., 1985.
E. Parekilt on ilmunud ka mõned uurimuslikku laadi tööd arhitektuuriajaloo alalt: artikkel “Keskaegse kirikuarhitektuuri uurimisest Eestis”, Eesti Kunstimuuseumi aastaraamat I, Tln., 1931 ja raamat “Pärnu sajandeis. Ehituskunstiline ülevaade”, Tln., 1971. Pärnu muuseumi juhatajana on ta avaldanud mõned populaarses vormis Pärnut ja Pärnumaad tutvustavad brošüürid ja artiklid.
Hoopis mahukam osa sellest, mis Elsbet Parek on kirjutanud, pole aga seni trükivalgust näinud. Ometi on tegemist materjaliga, mis võiks huvi pakkuda laiemalegi lugejaskonnale. Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis on tallel sadu lehekülgi E. Pareki käsikirju, mis sisaldavad mälestusi aastatest 1907 – 1985, s. t. alates varasest lapsepõlvest kuni surmani. Ilmunud on neist kirjastuse “Perona” väljaandel 1991. a. “Mälestusi aastaist 1931 – 1949” I osa (EKM EKLA, fond 169 m. 155:7 ja m. 156:1), mis lõpeb 1942. aastaga ja millele seni kahjuks järge pole tulnud.
Kultuuri-ja seltskonnaelus aktiivselt osalenud inimesena on E. Parekil olnud silmapaistvalt palju kokkupuuteid kultuuriloos oluliste isikutega, kelle portreejooned mälestustes fikseerimist on leidnud. Asjaosaliste karakterid on tihtipeale tabatud nappide, kuid kõnekate detailide kaudu.
E. Pareki mälestused on tihedalt seotud linnadega, kus ta elas: Tartu, Tallinn, Pärnu, enamasti linnade järgi ka pealkirjastatud. (“Tartu. Minu lapsepõlve linn. 1907 – 1916”, “Minu koolipõlve Tallinn. 1916 – 1922”, “Mälestusi kolmekümnendate aastate Pärnust ja pärnakatest” jm.) “Nagu inimestelgi, on ka linnadel oma ilme. Eriti omanäolised on vanad linnad, neis peegeldub meie kultuurilugu,” kirjutab E. Parek raamatus “Pärnu sajandeis”. Võiks öelda, et ta räägib ka oma mälestustes eelkõige inimestest ja linnadest: inimestest, kel ühel või teisel ajajärgul on olnud oluline osa oma kodulinna vaimse palge kujundamisel, ja linnadest, mis oma auraga on mõjutanud seal elanud inimesi. Kunstiajaloolasena on ta oma mälestusse pikkinud asjatundlikke kommentaare mõne linna ilmet mõjutanud ehitise kohta, toonud esile just selle linna miljööle iseloomulikke detaile.
Ajajärku 1907 – 1949 käsitlev on autoril vormistatud n.ö. terviklikeks peatükkideks, mõnest perioodist mitugi varianti. Hilisemate aastate kohta kirjapandu on enam päevikulaadne ning seega ka rohkem kirjutaja isiku keskne. Hoopis puuduvad aga ülestähendused Siberi-aastate ja vahetult järgnenud perioodi kohta. Küllap oli selle temaatika käsitlemine autori eluajal siiski liialt suure riskiga seotud, isegi juhul, kui kirjutatut vaid oma lauasahtlis hoiti. Võib aga ka oletada, et E. Parek, kelle kirjutisi iseloomustab oskus leida nii inimestes kui oludes ikka helgeid toone ja positiivseid külgi, kes ise oli alati elujaatav ja püstipäine, ei soovinudki meenutada aega, milles meeldivat leida üsna keeruline.
Lisaks käsikirjadele leidub EKLA fondides ka Elsbet Pareki kirju A. Annistile, K. Irdile, P. Rummole, J. Semperile, H. Siimiskerile ja
F. Tuglasele – neistki võib uurija leida huvipakkuvat.
Käesoleva väljaande aluseks on EKLA-s säilitatav käsikiri (fond 169, m. 155:6). Toimetamisel on täielikult säilitatud autori stiil, parema