«Litteraria» sari. Tartu – minu ülikoolilinn 1922-1926. Elsbet Parek

      Kuna meie teaduskonnas nõuti eeleksamit ühes uues keeles – saksa, inglise või prantsuse, otsustasin oma nooruslikus edevuses anda ära eksamid nii inglise kui ka saksa keeles, kuna valdasin mõlemaid. Inglise keele lektoriks pidi saabuma noor Oxfordi lõpetaja, inglane John Earnshaw, kelle loengud viibisid. Saksa keele lektoriks oli intelligentne riigisakslane Friedrich Bettac, kelle juures võtsin osa kursusest “Lektüre und Besprechung eines Textes wissentschaftlichen Inhalts”4. Ka tema kirjanduslik kursus “Aus der Geschichte des deutschen Dramas im 19. Jhr.: Friedrich Hebbel”5 meelitas mind osa võtma.

      Obligatoorne filosoofiateaduskonna üliõpilastele oli ka õige suure-ulatuslikkude nõuetega ladina keele eeleksam. Pidi tõlkima Caesari “De Bellum Gallicum”6 juhuslikult avatud kohast ilma sõnastikku kasutamata. Kavas oli ka Vergiliuse ja Ovidiuse luule. Olin oma reaalainete keskkoolis õppinud ladina keelt liialt vähe, mul tuli tublisti juurde õppida lektor Seeberg-Elverfeldti kursusel, kes oli hallipäine väga napi eesti keele oskusega baltlane. Ta sai aru meie keelest, aga rääkima polnud võimeline. Eksam sooritati tavaliselt saksa või vene keele kaudu. Mulle hakkas ladina keel väga meeldima, kaalutlesin isegi selle Õppeaineks võtmist. Mag. Schmiedehelmi abil õppisin lugema ja tõlkima rasket Titus Liviuse teksti ja luuletajaist õppisin vaimustusega Horatiuse oode. Eksamineerisid mind Seeberg ja täiesti umbkeelne riigisakslane prof. W. Süss. Vastasin saksa keele kaudu. Lugesin mõnuga skandeerides Horatiuse kuulsa “Exegi monumentum”. Süss ütles: “Fräulein Markus, sie haben uns sehr erfreut mit ihrem Horaz!”7 Tavaliselt vastati vaid nõutavat.

      Minu valitud peaainet – kunstiajalugu – luges alles eelmisel semestril uuele õppetoolile kutsutud rootslane, professor dr. phil. Tor Helge Kjellin saksa keeles, millises keeles ka kõik tööd ja eksamid tuli sooritada. Minu esiksemestril luges ta kursusi “Frühchristliche und byzantinische Kunst”8, “Allgemeine Kunstgeschichte”9 ja viis läbi “Kunstgeschichtliche Proseminar”10. Tema loengud ja seminarid toimusid kunstiajaloo kabinetis Lai t. nr. 36, klassitsistlikku stiili majas, kus asus ka psühholoogia laboratoorium. Suurima ootuse ja huviga otsisid minutaolised noored Gustav Suitsu loengute teadaandeid. Kes meist – 1900 ümber sündinud generatsioonist – ei tundnud Gustav Suitsu värsse ja polnud neid keskkoolipäevil vaimustusega pähe õppinud? Gustav Suitsu nimi oli meile nagu lipp, mis kutsus kõrgemate vaimsete väärtuste poole. Viieteistkümneaastastena deklameerisime revolutsioonipäevil: “Tõest’ on nagu laiemalt merelt see tuul käiks noorte ja vanade üle!” või “Kui Hannibalil noortel seisku nii kõrged Alpid silma ees!” Kaheksateistkümneaastastena nautisime “Ma kõnnin värisevate haabade all” ja “See on nii imelik, nii imelik ja hää”. Kasvasime Gustav Suitsu värssidega.

      Gustav Suitsu loenguist kirjutasin esimesel semestril õpingute raamatusse “Eesti poeetika”, “Valitud autorid Skandinaavia kirjandusest” ja “Anatole France’ist Barbusse’ini”.

      Arheoloogiast oli mul ülikooli tulles vaid nõrk ettekujutus. Soomlasest professori Aarne Michael Tallgreni isiksus paistis mulle sedavõrd huvitavana, et ka tema loengutesarja “Eestimaa eelajaloolised muinasjäänused” oma plaani võtsin. Veelgi mahtus sinna eradotsent S. Steini kursus “Введение в изучение литературы”11. Steini üksikuid hoogsaid loenguid olin juba Tallinnas kuulanud ja tema retooriline ilutulestik oli mulle ülevana mõjunud. Ta oli suurekasvuline saksa päritolu venelane, kandis prantslaslikku lõuahabet ja omas euroopalikke kombeid. Hiljem kujunes ta pettumuseks, ka oma ebaõnnestunud doktoriväitekirjaga.

      Nii kuulasin loenguid kolmes keeles. Ja peab rõhutama, et tolleaegses Tartu Ülikoolis ei saanud läbi üksnes eesti keelega: ülikooli algaastail luges terve rida õppejõude saksa ja vene keeles. Meie teaduskonna uutele õppetoolidele nagu arheoloogia, kunstiajalugu jt. olid kutsutud õppejõud välismaalt, peamiselt soomlased ja rootslased. Eranditult kõik soomlased õppisid kiiresti eesti keelt valdama, rootslased kasutasid eranditult saksa keelt.

      Suitsu loengud toimusid ülikooli peahoones – sealses suurimas auditooriumis nr. 5, mis oli alati kuulajaist tulvil. Peahoones lugesid Bettac ja Stein. Tallgreni loengud ja seminarid toimusid ülikooli uues hoones Aia t. 46. Kjellini omad, nagu juba mainitud, Laial tänaval. Kord nädalas kujunes olukord, kus pidime loengult ülikooli peahoones veerandtunnilise vaheaja jooksul tormama üles Aia tänavale: lõõtsutades jooksime mäest üles – jalad olid noored, tahtmine hea – jõudsime alati õigeks ajaks. Eks see olnudki kogu meie kehakultuur, spordiga ei tegelenud meist keegi, see läks hiljem moodi. Tallgren oli ka ainus minu õppejõududest, kes üht loengute sarja alustas hommikul kell 8. Istusin tavaliselt loengutel nii lühinägelikkuse kui ka agaruse tõttu esimeses reas. Juhtus, et peale läbitantsitud ööd Tallgreni loengul tukkumajäämisega kimbus olin.

      Tähtis koht tolleaegses üliõpilaselus oli suurel inglise kellal ülikooli vestibüülis teise korruse trepi kõrval. Kaugele kajavalt kuulutas kell iga tunniveerandit. Selle kella löökide järgi algasid ja lõppesid loengud. Koolikellale sarnanevat helistamist ülikoolis ei kuuldud. Kella taga oli portjee putka ja hallipäine mundris portjee Siimon seisis tavaliselt kella kõrval. Tema tervitus oli igale tudengile suureks auks. Edevamad ja rahakamad üliõpilased andsid talle mitmesugustel ettekäänetel jootraha. Selle järele tervitas ta neid korda paar, tõstes oma uhket vormimütsi. Aga varsti tuli end uue “altkäemaksuga” meelde tuletada. Portjee juurest sai möbleeritud tubade ja üliõpilaspansionide