«Litteraria» sari. Oskar Luts. Viimane päevik (1944–1952). Oskar Luts
läinud ja palus meid peremeest mitte välja lasta. See viis mõnigi kord lausa konfliktini, seda enam, et proua ise ta pärast kojutulekut ikkagi välja laskis – pehme südamega nagu ta oli…
Voodihaigena meeldis Lutsule väga, kui me pojaga teda vaatamas käisime, ta kõnetas poissi siis alati sõnadega “minu väike doktor”. Hiljem, kui ilmusid Lutsu “Teosed”, kinkis proua sellele “väikesele doktorile” oma pühendusega kirjaniku följetonidekogumiku. Jah, ja ega kumbki – ei Luts ega proua – pole meile kunagi öelnud ühtegi halba sõna rahurikkumise pärast. Saime tõepoolest hästi läbi.
Lutsust on keegi varem (ei mäleta enam, kes, aga vist siin viidatud mälestusteraamatus) kirjutanud, et temas oli nagu kaks vastandpoolt: üks hell, romantiline, isegi härdameelne (see kajastub ju tihtipeale selgesti ka tema loomingus – kasvõi “Kevades”), aga teine pool võis olla mõnes olukorras hoopiski järsk, pahastiütlev, labane. Olen näinud teda härdununa, aga päevikus on ka vastupidist. Aga küllap on see nii paljudega. Igatahes oli see esimene pool kirjanikule kindlasti hingeomasem.
Aga lõpuks: väga-väga hindama ning lausa imetlema peab Valentina lakkamatut inimlikku hoolitsust oma abikaasa eest, vaatamata selle kõigile purjuspäistele – pehmelt öeldes – ebameeldivustele, mida siinkohal pole mõtet kirjeldada.
Lutsu loomingus on vaieldamatult valdav isiklikult kogetu-nähtu-vaadeldu, mis omapärases kunstilises töötluses on andnud talle ainuomase loomingu, mida viimasel ajal on vahest kõige huvitavamalt analüüsinud Endel Nirk (Romaanikirjanik (?) Luts. Kogumikus “Avardumine”. Tallinn, 1985, lk. 107 jj. ). Kirjanduslikke mõjustusi on Lutsul vähe, lemmikautorite loend tema mälestustes ja päevikutes pole pikk ning otseparalleele (kui neid on mõtet otsida) on ilmselt raske leida.
Aga üks motiiv tuleb küll poolkogemata meelde. Et see on huumorikarvaline, siis võiks seda siin ehk vahelekiilungina meenutada – Luts ise oli ju humorist (kuigi teda harva võis naermas näha, nagu Tuglas on meenutanud).
Kirjanik tsiteeris – ja mitte üks kord, sest siis poleks see mulle meelde jäänud – “Kalevipoja” XI loo lõpus leiduvat paari värssi väikemehe seiklusest metsaeide juures, kes talle, eksinule, hernesuppi süüa annab ja siis ööseks laua alla põhku magama paneb. Eide kaks metsikut poega tulevad öösel koju, tunnevad inimese lõhna, aga eit ütleb meest päästes, et tuul on selle lõhna tuppa puhunud. Pojad söövad hiidõgardite kombel kõhud täis ja heidavad siis teine teisele poole seina äärde magama. Varsti aga algab tuttav püksituule paukumine, mis laua all magavat meest hakkab ühest seinast teise pillutama. Mees pääseb põgenema alles hommikul, kui metsaeit ukse paotab (Vanaeit läks enne valget / Põie pakil ukse ette; Luts tsiteeris minu mälu järgi pisut teisiti: Vanaeit läks koidu (v)algel / Välja põie pakitusel). Tahtmatult on see mulle meenutanud “Nukitsamehe” metsaeite ja tema õgarditest poegi Mõhku ja Tölpat… “Kalevipoja” lugu olevat folkloristide arvates värsistus muinasjutust “Vastase otsija”, mis olevat meile kagupoolsete naabrite mant sisse rännanud.
J. V. Veski kirjutab oma mälestustes, et Lutsul oli üsna varakult kavatsus olnud kirjutada Tootsi-lugude sarjas ka “Sügis” ja “Talv” (vt. Mälestusi… lk. 103). 1939. a. on Luts ühes intervjuus ajakirjanikule rääkinud: “Praegu on mul käsil 11. anne, mis käsitleb maailmasõja ajastut. Siis veel “Talv” Tootsi-lugude tsüklist. Suurt mõtlemist annab ka näidend “Vähk”, mille aineks ühe leiduri traagika. ”
“Ja millal need teosed jõuavad lugejaskonnani?”
“Mälestuste 11. anne ja “Talv” kindlasti käesoleval aastal, kui ma ei satu auto alla ning kui minuga ei juhtu ka mingisugust muud õnnetust,” muheleb Oskar Luts (“Uudisleht”, 10. III 1939, nr. 39 – vt. Mälestusi… lk. 384).
Teatavasti ilmus “Talve” 1994. a. “Ilmamaa” kirjastusel Tartus märkusega tiitellehel: Arnold Karuümberkirjutuse järgi. Ümberkirjutaja sõnutsi tegeles Luts selle raamatu kirjutamisega oma elu lõpu eeli: 1953. a. veebruaris oli A. Karu kirjanikult saanud “Talve” viimased mustandid, millised ta osaliselt samal aastal kirjaniku abikaasale olevat tagastanud. Ei tea sellele midagi lisada, sest ei voodihaige kirjanik ega hiljem proua Valentina pole sellest käsikirjast ega Arnold Karust käesolevate ridade kirjutajale midagi rääkinud ja algkäsikirja näinud pole. Siinkohal pole mõtet hakata arutlema “Talve” autorsuse ümber – palju on seal Lutsu, palju ümberkirjutajat jne. Päevikus on küll kirjas, et lugu kolhoosielust on käsil, aga edeneb väga visalt, sest vaja oleks kolhoosidega lähemalt tutvuda (lk. 45). Sellest ei tulnud midagi välja – Lutsul puudusid maal toimunu mõistmiseks ja kohapeal sisseelamiseks eeldused ning konkreetsed võimalusedki.
Kord võttis “Edasi” toimetus ta siiski kaasa samanimelisse kolhoosi, mis asus kuskil Kaarepere lähedal. Oli parasjagu ENSV aastapäev. Ilm oli ilus, toimus aastapäeva aktus vabas õhus. Luts oli toimetuse autos viidud lühikesele külastusretkele Palamusele, kus ta oli sisse astunud ka apteeki, ja istus nüüd, kepp põlvede vahel, otse esimeses reas.
Päevakohase kõnega esines kohalik partorg. Luts kuulas, kuulas, hakkas nihelema ja hõikas siis järsku valju häälega: “Pikk kõne on sitt!”
See resoluutne hinnang tekitas muidugi paraja segaduse, seda enam, et partorg ei tundnud-teadnud Lutsu, seda vanameest esimeses reas…
Päevik tõendab Lutsu suure teatrihuvi püsimist ja teatrielu elavat kriitlist jälgimist. Tema endapoolsed katsed uute lavateoste loomisel nurjusid. Need ei vastanud ilmselt ideoloogilistele nõuetele, aga küllap oli ka muud ette heita. Andeka kirjaniku loomingujõud ei olnud enam kaugeltki see, mis aastate eest, kirjanduslik tase oli alla käinud, nagu varem juba mainitud.
Teatri kindlakäeline parteiline suunamine avaldus umbevenelase Aleksandr Poljakovi määramises “Vanemuise” peanäitejuhi kohale (tegutses 1950-1953), mis päevikupidajat on loomulikult imestama pannud (vt. lk. 50; uue teatrijuhi eesnimi ei olnud küll mitte Andrei, nagu päevikus). Ta toodi Tallinnast K. Irdi asemele. Riikliku preemia pälvis ta 1951. а. V. Višnevski näidendi “Unustamatu 1919” lavaletoomise eest.
Vaadatud-kuulatud etenduste kohta on Luts päevikusse kirjutanud oma muljeid ning hinnanguid.
Lehekülg Oskar Lutsu päevikust.
Oskar Luts 1952. aastal.
Eelmine päevik varastati siis, kui viis ööd-päeva konutasin meie külmas ja rüüstatud hütis (septembris. )
Mis siis nüüd? Kas kirjutada tänasest päevast jälle edasi või… jätta kõik sinna paika? Laseks minna kõik nii kuis läheb, ja kui hakkab minema õige halvasti, siis… Isegi teada, mis siis saab.
Pole valgust. Ulila elektrijaam on lõhutud. Kirjutan küünlajupi valgel. Kui see lõpeb, siis pole muud kui heida voodisse, vahi pimedusse ja kuula maja- ning uulitsalärmi. Linn ja eriti meie ümbrus on täis vene sõjaväge.
3/4 Tartu linnast on hävinud.
Käisin linnas, nagu iga päev. Nüüd liigub seal rahvast juba kaunis rohkesti. Minu tagasitulekul see ju oli eraisikute poolest peagu surnud linn. Juba näen paljusid tuttavaid. Muuseas on ka Jüri Kimmel1 siin – lubas homme Ülikooli kirikus jumalateenistust pidada. Prof. Vadi2, kellega ühes olime Palamusel, on ka tagasi. Käärik käis eile siin. Jõime eetrit ja üht teist “ollust”, mille sain Genssilt3, kes praegu on Elvas apteeker (nagu ütles ise). Täna viisin “Uuele Postimehele” esimese pääsukese: katke “Jüri Pügalast”, koha, kus saksa soldat pakub Möldre Jaagule oma kaupa. Eks näe, mis seltsimees Erni Hiir sellega teeb. See mees on nüüd “Uue Postimehe” peatoimetaja.
Nägin
Jüri Kimmel (1899 – 1982) – pastor, 0. Lutsu tädipoeg.
Voldemar Vadi (1891-1951) – ülikooli sisehaiguste kateedri juhataja, professor, ENSV TA ja NSVL Meditsiiniakadeemia liige.
T. Genss (1892 – ?) – apteeker Tartus ja Elvas.