Alandatud ja solvatud. Fjodor Dostojevski
mida seal ikka tühja arutada! Kas mulle on tütarlast vaja? Ei ole, ainult niisama, naljaviluks… et vahel oleks lapse häält kuulda… Õigupoolest teen ma seda oma vanamoori heaks; temal oleks siis elu rõõmsam kui minuga üksi. Aga see kõik on lollus! Tead, Vanja, nõnda me kaugele ei jõua: võtame nüüd voorimehe; tee on pikk ja Anna Andrejevna ootab meid igatsusega.”
Kell oli juba pool kaheksa, kui me Anna Andrejevna poole jõudsime.
XII peatükk
Vanad armastasid teineteist väga. Armastus ja kauaaegne harjumine teineteisega olid neid lahutamatult ühte sidunud. Kuid Nikolai Sergeitš oli mitte ainult praegu, vaid ennemaltki, ka kõige õnnelikumatel aegadel, oma Anna Andrejevna vastu kuidagi ebalahke, vahel koguni vali, eriti teiste inimeste juuresolekul. Õrnades ja peenetundelistes iseloomudes võib mõnikord peituda tõrksust, mingit neitsilikku soovimatust ennast väljendada ja armastatud olendile oma õrnust avaldada, ja mitte ainult teiste juuresolekul, vaid koguni omavahel olles; omavahel veel enamgi. Väga harva purskub neist välja õrnus, aga siis purskub seda palavamalt, seda hoogsamalt. Niisugune oli osalt ka vana Ihmenev oma Anna Andrejevnaga, oli seda juba noorest east olnud. Ta austas oma naist ja armastas piiritult, sellest hoolimata, et Anna Andrejevna oli vaid hea naisterahvas ega osanud midagi muud, kui ainult armastada oma meest. Nikolai Sergeitš oli koguni väga pahane oma naisele, et see lihtsameelselt oli omakorda tema vastu vahel liiga väljendusrikas. Kuid pärast Nataša äraminekut muutusid nad teineteise vastu kuidagi õrnemaks; otse haiglaselt tajusid nad, et olid jäänud maailmas üksi. Ja kuigi Nikolai Sergeitš oli mõnikord väga morn, ei suutnud nad teineteisest lahkuda kaheks tunnikski, tundmata igatsust ja valu. Kuidagi sõnatult olid nad omavahel kokku leppinud, et ei räägi enam kunagi Natašast, nagu poleks teda maailmas olemaski. Anna Andrejevna ei söandanud mehe juuresolekul otseselt Natašale vihjatagi, kuigi see oli talle väga raske. Südames oli ta Natašale juba ammu andestanud. Meil sai kuidagi harjumuseks, et ma iga kord, kui neile külla tulin, tõin talle kaasa ka teateid tema armsast, unustamatust lapsukesest.
Anna Andrejevna jäi haigeks, kui polnud pikemat aega teateid saanud, ja kui ma neile külla tulin, siis tundis ta huvi ka kõige väiksemate asjade vastu, päris kõike lausa haiglase uudishimuga, „rahustas oma hinge” minu seletustega ja pidi hirmu pärast peaaegu surema, kui Nataša kord haigeks jäi, ja siis oleks ta tütart kas või ise külastanud. Kuid see oli äärmine juhtum. Algul ta ei söandanud mulle öelda, et soovib tütart näha, ja peaaegu alati pärast meie jutuajamist, kui oli minult kõik järele pärinud, pidas tarvilikuks kuidagi tagasi tõmbuda ja tingimata kinnitada, et kuigi ta tunneb huvi tütre saatuse vastu, on Nataša siiski niisugune kurjategija, kellele on võimatu andestada.
Aga see kõik oli teesklus. Vahel juhtus, et Anna Andrejevna oli suurest muret ära väsinud, nuttis, andis Natašale minu kuuldes kõige kenamaid nimesid, kaebas kibedalt Nikolai Sergeitši peale ja hakkas tema juuresolekul vihjama, kuigi väga ettevaatlikult, inimeste kõrkusele ning südametusele ja sellele, et meie ei oska ülekohut andestada ja et Jumal ei andesta mitteandestajaile, kuid rohkem ta oma mehe juuresolekul ei ütelnud. Siis vanamees otsekohe kivines ja muutus tusaseks, vaikis mornilt või äkki hakkas kõva häälega ja tavaliselt väga saamatult rääkima millestki muust või läks viimaks ära oma poolele, jättes meid kahekesi ja andes sellega Anna Andrejevnale võimaluse vabalt oma muret mulle pisarate ja kaebustega välja valada. Samuti läks ta, kui mina neile külla olin tulnud, sageli otsekohe oma poolele, olles mulle vaid tere ütelnud, et sedaviisi anda mulle aega teatada Anna Andrejevnale viimaseid uudiseid Natašast. Nõnda toimis ta nüüdki.
„Olen läbimärg,” ütles ta, niipea kui olime tuppa astunud, „lähen oma poolele, aga sina, Vanja, võta siin istet. Räägi talle oma uue korteri lugu! Ma tulen varsti tagasi…”
Ja ta tõttas minema, püüdes meie poole mitte vaadatagi, nagu häbeneks, et oli meid ise kokku toonud. Sellistel kordadel, ja eriti siis, kui ta meie juurde tagasi tuli, muutus ta karmiks ja sapiseks nii minu kui ka Anna Andrejevna vastu, hakkas koguni tüli norima, otsekui vihastudes ja pahutsedes oma pehmuse ja järeleandlikkuse pärast.
„Näe, missugune ta on,” lausus Anna Andrejevna, kes oli viimasel ajal loobunud minuga koos olles ametlikkusest ja teesklusest, „alati on ta minu vastu nüüd selline; aga ta teab väga hästi, et mõistame kõiki ta vigureid. Miks ta minu ees vigurdab? Kas olen talle võõras või? Nii on tal ka tütrega. Ta võiks ju andestada ja võib-olla tahabki andestada. Jumal teda teab. Öösiti ta nutab, olen seda ise kuulnud! Aga väliselt teeb enese kõvaks. Ta on oma uhkuse küüsis… Kullake, Ivan Petrovitš, räägi ruttu, kus ta käis!”
„Nikolai Sergeitš? Ma ei tea; tahtsin seda teilt küsida.”
„Mina lausa jahmusin, kui ta välja läks. Ta on ju haige, ja nüüd niisuguse ilmaga, öösel… Noh, ma arvasin, et küllap tal on midagi tähtsat. Ja mis võibki olla tähtsamat kui see teile teada asi! Mõtlesin endamisi nõnda, aga küsida ikkagi ei julgenud. Ma ei julge ju nüüd temalt midagi pärida. Jumal hoidku, ma olen tema ja Nataša asjus juba päris tummaks jäänud. Arvasin siis, et ta läheb ehk tema juurde; viimaks ehk andestama. Tal on ju teada kõik viimased uudised temast. Olen kindel, et ta teab, aga kust ta neid sõnumeid saab, seda ei suuda küll ära arvata. Väga muretses ta täna ja eile ka. Aga miks te vaikite? Rääkige, mis seal veel juhtus! Olen oodanud teid nagu Jumala inglit, vahtinud silmad peast. Noh, kas see kurjategija jätab Nataša maha?”
Ma rääkisin Anna Andrejevnale otsekohe kõik, mida teadsin. Olin temaga alati täiesti avameelne. Seletasin talle, et Nataša vahekord Aljošaga kipub tõesti lõhenema, ja see on tõsisem asi kui nende endised lahkhelid; ütlesin, et Nataša saatis mulle eile kirjakese, milles tungivalt palus, et ma tuleksin täna õhtul kell kaheksa tema juurde, ja seepärast polnud mul kavatsustki neid täna külastada; siia olin tulnud koos Nikolai Sergeitšiga. Jutustasin ja seletasin talle lähemalt, et olukord on praegu kriitiliseks muutunud; et Aljoša isa, kes paar nädalat tagasi koju jõudis, ei taha üldse millestki teada ja on Aljoša karmilt käsile võtnud. Aga kõige olulisem on see, et Aljoša ise on pruudiga läbi käima hakanud ja nagu kuulda, olevat temasse kogunisti armunud. Lisasin veel, et Nataša on oma kirjakese kirjutanud arvatavasti suures ärevuses; ta nimelt kirjutab, et täna õhtul laheneb kõik, aga mis – see ei ole teadagi; veel on imelik, et selles eilses kirjas määrab ta mulle tänaseks sinnaminekuks kindla kellaaja – kell üheksa. Seepärast pean ma ilmtingimata minema, ja võimalikult rutem.
„Mine, mine, kullake, mine ilmtingimata,” hakkas Anna Andrejevna kiirustama, „niipea kui ta siia tuleb, joo klaasike teed… Ah, samovari polegi veel! Matrjona! Kus samovar on? Röövel oled, aga mitte tüdruk!.. Noh, kui tee on joodud, leia sünnis ettekääne ja mine siis! Kuid homme tule tingimata minu juurde ja räägi kõik ära; ja tule varem! Issand! Ehk on juhtunud mõni õnnetus? Aga mis võib olla veel halvem praegusest! Küllap Nikolai Sergeitš juba teab kõik; mu süda tunneb, et teab. Mina saan palju teada Matrjonalt, see omakorda Agašalt, ja Agašal on ristitütar Marja Vassiljevna, see elab vürsti majas… aga seda tead sa isegi. Minu Nikolai Sergeitš oli täna hirmus vihane. Ma püüdsin nii ja naa, aga tema pistis minu peale karjuma, kuid pärast hakkas tal minust vist kahju ning ta ütles: raha on vähe. Nagu oleks ta kisa tõstnud raha pärast. Noh, sa ju tead meie olukorda. Pärast lõunat lubas ta magama heita. Vaatasin tema tuppa läbi prao (ukses on väike pragu, tal pole sellest aimugi), tema, mu tuvike, palub põlvili pühakuju ees Jumalat! Kui ma seda nägin, nõtkusid mul enesel jalad. Ei ta joonud teed, ei maganud, võttis mütsi ja läks välja. Kell oli viis, kui läks. Ma ei julgenud midagi küsida: ta oleks jälle minu peale karjunud. Ta on hakanud nüüd sageli karjuma, enamasti karjub Matrjona peale, aga vahel ka minu peale. Kui ta karjub, siis mul jalad kohe surevad ära ja südamest justkui kistaks tükk välja. Ta ju mängib, ma tean, et mängib, aga siiski kardan. Kui ta ära läks, palvetasin terve tunni, et Jumal juhiks teda vagale mõttele. Kus see kirjake siis on, näita mulle ka!”
Ma näitasin. Teadsin, et Anna Andrejevnal oli üks lemmikmõte: et Aljoša, keda ta vahel kurjategijaks, vahel aga tundetuks rumalaks poisikeseks nimetas, lõpuks ometi Natašaga abielluks ja et Aljoša isa, vürst Pjotr Aleksandrovitš, seda tal lubaks teha. Ta oli selle minule väljagi lobisenud, kuigi hiljem seda kahetses ega tahtnud neid sõnu omaks võtta. Kuid mingil tingimusel