Armastus ja surm Viinis. Arthur Schnitzler
sa armastad teda,” ütlesin ma. „Ma jumaldan teda,” ütles ta täiesti tõsisel toonil. „Aga oh, ta peab surema!”
Vangutasin päris jahmunult pead. „Seal on veel üks Aafrika prints,” jätkas ta oma lugu ja pajatas lähemalt sellest printsist, keda oli haaranud hukatuslik kirg Türkisa vastu.
„Sa oled vist armukade?” küsisin ma. „Mis sest kasu,” ütles ta rusutud häälel, „Türkisa armastab teda.”
„Oled ikka narr,” käratasin ma talle. „Ärka ometi üles, mõtle, et sa võid lasta tiigril selle Aafrika printsi ära süüa, siis võib saksa luuletaja nimega Ypsilon paadiga sellel saarel randuda ja…”
„Seda ta ei või,” väitis Ypsilon sügava veendumusega vastu.
„Kuidas? Miks mitte?” hüüatasin ma. „See on ometi sinu teha! S i n a punud jutulõnga, s i n u kolus on see pöörasus ometi sündinud, see Türkisa eksisteerib ju ainult sinu fantaasias!”
„Kõigest hoolimata,” vastas ta rahulikult, „juhtub nii, nagu juhtuma peab, asjalood kujunevad ise, mina ei saa neid muuta.”
Ma kargasin püsti. „Sa oled omadega täiesti segi!”
Ta kõverdas huuled põgusaks naeratuseks ja ütles täiesti rahulikult ainult: „Ei.”
Ma käisin toas edasi-tagasi ja tundsin, kuidas äge ärritus minust jagu saab.
„Ma palun sind, mine ära! Sa segad mind!” ütles ta.
Ma jäin ta ette seisma, vaatasin talle kibestunud pilgul otsa ja vastasin: „Lõuna ajal tulen ma jälle, et küsida, kas sa tahad süüa.”
Enda järel ust sulgedes nägin, kuidas Ypsilon oma punased küünlad uuesti põlema pani. Mina aga astusin välja päevavalguse kätte, inimeste sekka, kes hoogsal argipäevasammul mööda tänavaid liikusid. Esimesel hetkel oleksin peaaegu seda üleüldist eluvärskust imeks pannud. Tervist on raske mõista, kui tuled hullumeelse majast…
Kui ma lõuna ajal sõber Ypsiloni uksele koputasin, ei tehtud seda lahti. „Tule õhtul,” ütles ta läbi ukse, „ma töötan, sa segad mind.”
Õhtul sain samasuguse kohtlemise osaks. Hüüdsin pilgates sisse: „Kas Türkisa veel surnud pole?” Siis kuulsin sügavat ohet. Ilmselt oli vaesekese lõpp lähedal. Tundsin midagi rõõmutaolist, kuna lootsin, et sellega lumm lõpuks kaob.
Ka järgmisel hommikul koputasin aegsasti tema uksele. Ma ei kuulnud mingit „Sisse!”, ometi andis link järele ja ma nägin sõber Ypsiloni, kes istus kahvatuna ja meeleheitest puretuna kirjutuslaua taga.
„Ypsilon!” hüüdsin ma. Ta vaatas mulle surmtuhmide silmadega otsa. „Mis sinuga on?” küsisin. „Ta sureb,” sosistas ta. „Jumal tänatud!” vastasin. Tema silmi libises vari, ta ei mõistnud seda rõõmu. „Tule, Ypsilon,” ütlesin ma ja tundsin, kuidas ängistav kõhedus mu südant läbistas, „tule!”
„Ma ei saa,” vastas ta ja osutas täiskirjutatud paberilehele, seejärel oma peale.
„Sa oled naeruväärne, Ypsilon, sa oled ju haige.”
„Ruttu-ruttu, lõpp läheneb,” ütles ta otsekui endamisi, surudes kätt vastu laupa.
„Aga seda pole ju ometi vaja,” ütlesin ma ja võtsin käed ta lauba eest oma pihku.
Ta vaatas mulle taas nukralt naeratades otsa. „Pole vaja, ütled sa?.. Sina ei suuda seda mõista!”
„Tõepoolest, Ypsilon! Ma mõistan väga hästi, et sa oled ennast üle pingutanud; sinu närvid on haiged liialt ägedast erutusest, mida su metsik fantaasia toodab… üks tervislik värske puhang sellest tegelikust maailmast – ja kõik on minema puhutud.”
Ma läksin akna juurde ja tõmbasin selle lahti. „Tunned? Kas sa märkad, kui vallatult sorib hommikutuul sinu kirjutuslaual paberites, kui kelmikalt säravad päikesekiired su väsinud peal ja tolmusel põrandal? Kas sa märkad, kuidas see tuhandeis värvides maailm sukeldub taeva õnnistatud sinasse?”
Ta järgis minu pilku aknast välja. Ta pidi silmi kissitama, valgus tegi talle haiget. Ma pöördusin tema poole ja tirisin ta toolilt üles, mida ta lasi täiesti apaatselt sündida.
Et teda selles teadvustamata minnalaskmises mitte rohkem häirida, vaikisin ma ja saatsin teda trepikotta. Seal vajus ta kokku, aga vaid hetkeks, siis järgnes mulle lohisevate sammudega trepist alla ja haaras tänaval vastuvaidlemata mu pakutud käevangust. Alles nüüd söandasin ma uuesti rääkima hakata.
„Kuidas siis nüüd on, Ypsilon?” küsisin ma. „Kas see õhk ei mõju sulle hästi?”
Tema aga ei kostnud midagi, ja kui ma aegajalt üritasin vestlust jätkata, ei tulnud tema poolt mingit vastust.
Meie jalutuskäik kulges eeslinna villadest mööda, hommikused lilled lõhnasid jumalikult. Puude puhkenud õitest voogas ninna vürtsist hõngu. Rind kerkis kõrgemale, samm muutus reipamaks ja kindlamaks. Ypsilon aga kõndis edasi justkui läbi surmaoru. Ühes söögipaigas võtsime istet ja nii nagu mina rüüpas ka Ypsilon kohvi ning ma tahtsin uskuda, et ta ärkab tõelisse ellu. Pärast üht lonksu raputaski ta pead ja äigas käega üle silmade.
„Äkki sõidaksime maale?” küsisin ma. „Ilm on soodus.”
„Ojaa!” ütles ta ja mina rõõmustasin väga selle esimese sõna üle.
Võtsime hobuvankris istet ja sõitsime Viini metsa poole. Algul istus Ypsilon liikumatult minu kõrval, alles siis, kui jõudsime linnast välja ja puud varjutasid maanteed, vaatas ta just nagu imestunult ringi, otsekui tahaks midagi meelde tuletada. Lõpuks ta naeratas.
„Kas siin pole kena?” küsisin ma. Ta vaatas jälle mulle naeratades otsa, otsekui tahtnuks öelda: Igavene narr, kas sa arvad tõesti, et see peaks mind lõpuks aitama?
Ma rääkisin edasi, nii nagu see minu väga suurt surutist tundvast hingest parajasti tuli; ma rääkisin selle metsa suursugusest, lepitavast üksindusest, kuhu me nüüd sõitsime…
Ta sulges silmad ja ta kulmud tõmbusid kortsu. Siis raputas ta pead. Mul oli tunne, nagu tahtnuks ta ütelda: Sina ei saa seda ometi paremaks muuta!
Nii vestlesin ma oma kujutluses temaga edasi, ilma et ta oleks tegelikult suud avanud.
Ühes vaikses võõrastemajas lasime endale lõunasöögi serveerida. Meie ümber sosistas mets salapäraselt häälitsedes ja tuul paitas puude latvu.
Ma soovitasin oma sõbral meile toodud toitusid maitsta, mida ta lõpuks tegi. Paari suutäie järel aga pani ta noa-kahvli käest, vaatas mulle otsa ja ütles: „Sa oled hea inimene, aga sa ei saa ikkagi midagi paremaks muuta!”
Oh! Sedasama oli ta ju mulle juba oma nukra ilmega öelnud.
„Tõsi, võib-olla ei saa ma midagi paremaks muuta,” vastasin ma, „aga kui sa oled mõistlik, läheb iseenesest paremaks. Ma ju saan sinust aru,” jätkasin, „mul ei ole raske mõista sinu kergelt ärrituvat, haiglast poeedihinge, sa polekski tegelikult mingi luuletaja, kui sa poleks oma Türkisasse armunud.”
„Ja kuna ta sureb, siis pean ma kannatama,” katkestas ta mind ja vaatas mulle vabisedes otsa. Sellest kinnisideest ei lasknud ta enam lahti ja kõikide minu veenmiste vastuseks oli tal üksnes tõrjuv pearaputus. Ma tundsin, et selle sõgeduse ees saab minu tarkus otsa.
Me istusime seal hulk aega, siis jalutasime ka metsas ringi. See oli kohutav päev. Kuidas see mul küll mööda sai? Vaevalt tean seda isegi, nii raskelt, nii ängistavalt rõhusid mind tunnid.
Päike seisis kaugel läänetaevas, kui me taas vankrisse istusime. Hästi puhanud hobused traavisid rõõmsa rutuga mööda metsateed.
Nii olime juba jupi maad edasi sõitnud, kui märkasin, et mu sõber muutus rahutuks.
Päike hakkas loojuma ja niitudele laotas end aegamisi hämarik… „Kiiremini!” ütles ta vaikselt…
Me sõitsime piisavalt kiiresti ja kuna teeotsas võis juba märgata esimesi linnamaju,