Mehed minu sohval. Tõsilood seksist, armastusest ja psühhoteraapiast. David Rensin
ed ja isikuandmed on muudetud ning mitmel juhul on nende lood üheks liidetud, et kaitsta nende isikupuutumatust. Kõik dialoogid ja sündmused põhinevad päriselt toimunud vestlustel ja juhtumitel, kuigi mõned neist on kokku põimitud, et luua mitmest juhtumist üks. Olen muutnud ka oma sõprade ja kallimate nimesid
Sissejuhatav sessioon
„Mehed minu sohval” on lugu mu ootamatutest reisidest meeste erootilisse teadvusse. See, mida ma nende rännakute ajal seksi ja armastuse ristmikel viibides oma patsientide ihade ja soovide kohta teada sain, mitte üksnes ei üllatanud mind, vaid pani tõsiselt kahtluse alla ka mu arusaamad ja oletused meeste ning iseenda kohta.
Naine saab armastuse tõdesid uurida mitmel moel. Mõned naised lähevad meditatsioonikeskusse või võtavad ette soolomatka metsikusse loodusesse. Mõned ostavad virna eneseabiraamatuid, sukelduvad internetikohtingute maailma või hakkavad jooksumaratoniks treenima. Mõned lehvitavad mahajääjatele ja veedavad nädalavahetuse Las Vegases.
Minul tarvitses vaid oma kabinetti minna.
Mõni aasta tagasi asusin ma värskelt diplomeeritud kliinilise psühholoogina ellu viima oma unistust erapraksisest Manhattanil. Minu ees seisis vaid üks väike takistus: ma polnud veel endale nime teinud. Igaüks, kes selles valdkonnas tegutseb, võib kindlalt väita, et klientuuri hankimine võtab aega. Kolleegid soovitasid mul valida aeglasema, konventsionaalsema tee: ühineda olemasoleva rühmapraksisega, hakata kogukonna liikmeks ning seada sisse suhted kohalike praktiseerivate arstidega, ülikooli psühholoogiakateedri ja muude professionaalidega, kellelt võiksin soovitusi saada. Kaalusin nende nõuandeid ja sedalaadi töökohaga kaasnevaid rahalisi soodustusi, aga kuna ma olin tunnustatud spetsialisti käe all äsja lõpetanud seksiteraapia erikoolituse, pakatasin entusiasmist selles vallas kohe tegutsema hakata. Minu juhendaja Brooklyni haiglas, kus olin just residentuuri läbinud, manitses mind ettevaatlikkusele. „Seksiteraapia? Nalja teed!” ütles ta. „See on möödanik. Praegu võtavad kõik Viagrat. Keegi ei saa enam seksiteraapia kliente.”
Ta pakkus mulle kohta samas haiglas, kuid minul oli selge siht silme ees. Riputasin oma praksise sildi Times Square’i südames üles. Viagrast ma ei hoolinud. Minu väitekirja teema oli naiste madal seksuaaliha ja ma tahtsin oma töös keskenduda naiste seksuaalsusele.
Eeldasin, et klientuuri kogumine läheb aeglaselt. Olin oma uurimistöö ajal kogenud, et kuigi naised otsivad ärevuse, depressiooni, leina ja muu säärase korral innukamalt spetsialisti abi kui mehed, siis madala libiido puhul see nii ei ole, sest nad oletavad traagilisel kombel, et nende hääbuv kirg on normaalne. Seega olin ajakuluks valmis, seni kui ma sain vaid tegeleda valdkonnaga, mis mind huvitas. Ja kuna sedalaadi probleemid on nii valdavad, arvasin, et kui ma oma teenuseid piisavat aktiivselt reklaamin, ilmuvad need naised lõpuks välja.
Mul ei olnud õigus.
Kõned hakkasid tulema otsekohe.
Ja peaaegu kõik olid meestelt.
Mehed? No seda ma küll ei oodanud! Kuid mõne kuu jooksul oli mul rohkem meessoost kliente, kui ma vastu suutsin võtta. Nad helistasid mulle kõikvõimalike seksuaalsete muredega: krooniline naisteküttimine, pornosõltuvus, prostituudid, seksuaalne identiteet, armukadedus, erektsioonihäired, lähedusekartus, seksuaaliha kadumine, püüd mõista armastuse olemust ja palju muud. Võimalik, et paljude emotsionaalsete häirete puhul pöörduvad mehed psühhoterapeudi poole tõesti väiksema tõenäosusega kui naised, aga kui väikemees funktsioneerimast lakkab, ei kõhkle nad abi otsimast.
Meeste seksuaalprobleemidega tegelemine polnud seda tüüpi teraapia, mida ma kavatsesin praktiseerima hakata – olgugi, et mu koolitus seda mõistagi hõlmas –, aga arvasin siiski, et suudan neid aidata ning võtsin selle proovikivi ette. Kahtlustasin, et hakkan kuulma lugusid, mis mind kui naist häirivad, kuid nagu vapper, ent naiivne õudusfilmikangelanna, kes tunneb sundi selgitada välja, mis toimub, vaatamata teadmisele, et varjus võib varitseda mõrtsukas, olin minagi uudishimulik. Niisiis häälestasin end asja käimalükkamisele, avasin kabineti ja hakkasin helistajatele aegu kinni panema, valmis vastu astuma igale seiklusele, mida saatus toob.
Ma ei pidanud pettuma.
„Mehed minu sohval” näitab mu konfidentsiaalseid teraapiasessioone seestpoolt, võimaldades sul olla tunnistajaks jõulistele ja provokatiivsetele dialoogidele, mis toovad päevavalgele meeste seksuaalkäitumist mõjutavad tuumikteemad. Sa saad nähtamatu pealtkuulajana vaadelda minu abi otsinud patsientide moodsate seksuaalhäirete taga peituvaid vermele hõõrutud emotsioone ja tegelikke motiive. Ja erinevalt enamikust ülejäänud raamatutest, mis meeste seksuaalkäitumise kohta on kirjutatud, viib „Mehed minu sohval” sind kurssi ka minu professionaalsete ja isiklike reaktsioonidega, nii nendega, mis väljendusid sessioonide ajal, kui nendega, mis jäid välja ütlemata.
Avastasin peagi ühe põhitõe: seks on haruharva ainult seks. Seks on laetud kogemus. Kuigi algul arvasin, et hakkan tegelema peamiselt seksuaalsuse sümptomitega, taandus enamik neist peagi psühholoogiaks, mis mu patsientide käitumist ajendas. Hakkasin välja kaevama igat liiki tähendusi, mis nende seksuaalharjumustega seostusid. Mõned mehed tegelesid seksiga, et väljendada allasurutud tundeid või leevendada kontrollimatuid emotsioone. Mõnikord soovisid nad taaselustada süvatasandil fantaasiatega läbi põimitud vanu traumasid, et nendega paremini toime tulla. Paljud kasutasid seksi meeleheitliku võimu-, tunnustus-, eneseväärtustamis-, lohutus- ja kiindumusvajaduse rahuldamiseks. Harilikult ei olnud patsientidel endil neid kannustavatest motiividest kuigi palju aimu. Nad otsisid seksuaalselt mänguväljakult abi instinktiivselt ning tulemuseks oli sageli seksuaalfunktsioonide häiritus ja kontakti kaotamine iseendaga.
Ma ei hakka teesklema, et mul on meeste käitumise kohta olemas kõik vastused või et ma saan naistele rääkida, kuidas muuta oma meest, et suhe oleks suurepärane. Selle raamatu eesmärk ei ole ka tekitada poleemikat ega vihjata, et mehed, kelle käitumine ja hoiakud ei vasta sellele, mida iganes meie sotsioseksuaalne moraal heaks kiidab, on halvad. Sellegipoolest võtan ma raamatus figureerivad mehed karmilt käsile, esitades neile sageli ülesandeid, mis toovad kaasa viha ja pisaraid. Kuid seda tehes säilitan alati lugupidamise nii nende isiksuse kui ka enda privilegeeritud positsiooni vastu nende nõustajana. Seega on mulle oluline vältida meeste halvustavat ja pealiskaudset portreteerimist – et kõik mehed on „sead, igavesed koerapojad ja parandamatud lurjused” –, isegi kui need mõtted mul aeg-ajalt peast läbi käisid. Ma ei kavatse nende käitumist välja vabandada ega õigustada. Ma ei palu sul neile kaasa tunda ega isegi andestada kahju, mida nad sulle ehk tekitanud on. Pigem palun sul olla tunnistajaks sisekaemuslikule rännakule meeste psühhoseksuaalsetesse motiividesse ja asjadele, mida nad selle jooksul avastasid.
Selle asemel et sulle rääkida, mida mehed mõtlevad või tahavad, lasen sul lugeda, mida nad mulle räägivad. Pakun meestele oma analüüse ja isiklikke reaktsioone mitte pelgalt psühholoogi, vaid ka naisena. „Mehed minu sohval” ei ole pelgalt kliiniliste juhtumite kogumik, vaid minu enda arengu- ja avastusretk, päevik teraapiakabinetis omandatud õppetundidest ja sellest, kuidas need mõjutasid mu paarisuhet. Kui ma praktiseerima hakkasin, oli mul käsil tormiline kaugsuhe ja nii nagu mu kliendid, olin minagi lõksus oma armastusejanu ja teadmatuse vahel, mida armastus õieti tähendab. Mis puutus romantikasse ja seksi, siis olin ma juba pikka aega unelenud üpris imelises, enese loodud fantaasiamaailmas, kus mu armsam ja mina teineteisel käest kinni hoiame ja igavesti veetluse päikeselistel aasadel hõljume. Kui ma aga oma kaaslasesse Ramisse armusin (see pole tema õige nimi), omandas „armastus” teistsugused jooned. Äkitselt oli armastus jõuline ja emotsioonirohke, muutlik ja prognoosimatu. Meil oli kuum seks. Meil olid usaldusprobleemid. Me olime pärit väga erinevatest maailmadest. Tulemuseks oli kirglik vägikaikavedu, kus mina olin sageli kaotaja pool – ja mitte ilma põhjuseta.
Seda suhet läbi elades kerkisid omandatud õppetunnid mu töö taustal selgemini ja informeeritumalt esile. Lõppude lõpuks, kui palju on naisi, kes uurivad armastuse ja seksi karisid ja madalikke mehe vaatenurgast ka oma igapäevases tööelus? Kui paljud neist kuulevad meestelt tõdesid meeste kohta – tõdesid, mida nad pole varem nii jõulises vormis kuulnudki, rääkimata nende ettekujutamisest?
Algul ähvardas see tuleohtlik infokokteil mulle näkku plahvatada. Olin pärast mõnda sessiooni hämmingus, otsekui oleks näinud ilmutust, mis muutus kiiresti küsimusteks ja kahtlusteks, mille kaasamist enda ja Rami suhtesse ma kuidagi vältida ei saanud.
Õnneks taipasin ma lõpuks, et saan oma töö meestega enda kasuks toimima