Mehed minu sohval. Tõsilood seksist, armastusest ja psühhoteraapiast. David Rensin
siis ta on mulle truu” ja „kui ma olen piisavalt sale või kena või võrgutav või järgin teatud mängureegleid, siis tahab ta mind alati”.
Näiteks rääkis üks lähedane sõbranna mulle: „Ma ei usu, et mu poiss kellegi teisega voodisse võiks minna. Arvan, et ta on minust selleks liiga palju sisse võetud. Ta teeb mu jaoks kõik. Ta peseb mu autot, ta teeb mulle süüa. Tal ei ole ülikõrget seksivajadust ja ta ei tundu olevat seksuaalselt kuigi seikluslik. Tundub, et lihtsalt minuga koos olemine teeb ta väga õnnelikuks”.
Loodan, et tal oli õigus. Kuid nagu mõned selles raamatus tutvustatud patsiendid näitavad, ei taga naisesse armunud olemine veel seksuaalset ustavust. Ja truudusetus ei tähenda tingimata, et ta armastus on ebasiiras ja et ta ei võta suhet tõsiselt.
Üks naiste seas levinud arvamus on see, et mehed tahavad ainult seksi, ja pärast seda võib-olla pitsat ja õlut. Ja siis tahavad nad jälle seksi. Ma ei oska öeldagi, kui mitu korda ma olen kuulnud kellegi tüdruksõpra kurtmas: „Ta tahab ainult seksi!” Ja muidugi on mehi, kes tulevad mu kabinetti selleks, et rääkida ainult seksist: „ma ei saa seda piisavalt” või „ma pingutan, aga mul ei tõuse ” või „mulle meeldib suuseks, aga talle mitte”.
Kuid lõpuks jõuavad nad kõik vältimatult välja armastuse juurde.
Tõde, nagu ma teada olen saanud, seisneb selles, et mehed tahavad seksi, kuid mitte ainult seksi. Oma patsiente kuulates sain aru, kui tugevalt on nende seksuaalkäitumise vundamenti müüritud vajadus sügavama ühenduse järele – vajadus, mida on nende elus olevatele naistele sageli raske väljendada. Sealt aga oli vaid lühike samm mu patsientide tõhusamaks aitamiseks, uurides pigem seda, mis peitub nende südames, mitte hukka mõistes seda, millega nende peenis hakkama on saanud.
„Mehed minu sohval” ei ole kliiniline uurimus. See ei ole eneseabiraamat. Siit ei leia ülesannete loendeid, koduseid harjutusi ega positiivseid enesesisendusi. See lihtsalt usaldab sulle mõne inimese loo ja võimaldab neist endale vajaliku välja noppida, et saaksid selgemaid sihte seada. Teame kõik liigagi hästi, et kui jutt on armastusest, siis pole olemas igas olukorras toimivaid valemeid. Seega on see raamat uurimisretk. Minu eesmärk on viia lugejad koos endaga rännakule, in vivo, täpselt nagu ma isegi kogemusi omandasin. Loodan, et see raamat annab seksuaalse ja suhtedünaamika kohta uusi, alternatiivseid arusaamu. Ja seda eelkõige naistele, sest sõbrannadega neil teemadel rääkides jõuame me alati välja sinna, et tahame teada, mida mehed tegelikult tahavad, soovime mõista, miks nad käituvad nii, nagu käituvad, ja mida me selles suhtes ette saame võtta.
Lõpetuseks – kuigi kõik selles raamatus kirjeldatud mehed on erinevad, on neil üks ühine joon: nad ei ole perverdid ega hälvikud, nad on kutid meie igapäevaelust, nad elavad mistahes maanurgas ja on pärit mitmetest ühiskonnakihtidest, ning igaüks neist võiks vabalt olla iga naise kallim, abikaasa, vend või sõber.
Need on mehed, keda me kõik tunneme, ja mehed, kellest naised rohkem teada tahavad.
David
David oli finantsmaailma noor tõusev täht. Tal oli tüdruksõber, kes töötas professionaalse modellina, ja korter trendikas Tribecas. Tema olekus oli enesekindlat kergust ja niisugust peenekombelist elegantsi ja sarmi, mida võikski oodata ühelt viisakalt New Englandi ühiskonnast pärit noorelt mehelt, keda oli kasvatatud härrasmeheks. Pikk ja sale, jalgpalluri tugeva kehaga, kandis ta hinnalist ülikonda ja jalutas mu kabinetti niisuguse inimese käskiva olekuga, kes teadis, mida ta tahab, ning oli harjunud seda saama. Ta silmad libisesid üle pehme valgustusega ruumi ja hindasid heakskiitva vilksatusega seinal olevaid taieseid, enne kui ta oma hindava pilgu sundimatult minule suunas.
„Tervist, tohter. Te olete päris kenake,” ütles ta. „Ma arvan, et mulle meeldib teiega vestelda.”
Punastasin. Tundsin end nägusa mehe komplimendist üpris meelitatuna ja samas ka pisut heitununa, sest see tekitas minus ohusignaali tõenäolisest stsenaariumist: ta püüdis mind seksualiseerida, et kehtestada jõupositsiooni. Ta oli üks mu esimesi kliente, kuid ma olin tema kommentaari suhtes siiski optimistlik. Mind oli koolitusel patsiendi projektsioonidega tegelemiseks hästi ette valmistatud ja ma kavatsesin keskenduda tema poleeritud persooni kulisside taha pääsemisele. Tema avalause andis mulle teada, et ta tundis vajadust maskeerida patsiendi loomuomaselt haavatavast positsioonist tingitud ebamugavustunnet, mida võimendas asjaolu, et tal tuli omavanuse naisega seksuaalteemadel vestelda.
Saatsin talle sooja, ent siiski professionaalse naeratuse. „Mul on hea meel, et te end kenakeste naiste seltskonnas mugavalt tunnete,” ütlesin ma, tema kasutatud sõna tagasi peegeldades. Viitasin sohva poole. „Võtke istet.”
David vajus diivanipatjadesse ja libistas käega üle sileda musta naha. Puusad ees, jalad kergelt harkis, käsivarred laiali, lasi ta pilgul mööda mu jalgu ja keha üles joosta. Kohtasin ta pilku siis, kui see minu omaga lukustus. Siin ootas mind kahtlemata ees malepartii. Ta oli valinud ründava varjundiga avakäigu ja tema kaitsest läbimurdmine intrigeeris mind.
Tema provokatsioonidele vaatamata ei pidanud ma teda tegelikult kuigi ahvatlevaks. Ta silmades olid tuim ja hingetu varjund, mis reetis autentse karisma nappust. Tema sarm tundus olevat konstrueeritud ja justkui ajakirja kaanepildilt pärit nägu tekitas peaaegu võõristust, olles liiga lähedal täiuslikkusele. Jah, hea välimus paelub küll naise tähelepanu, kuid lõppkokkuvõttes tahab tema olla see, keda kenaks peetakse.
David seadis end mugavalt sisse ja ma küsisin, millest ta vestelda tahab. Pooleldi lausa ootasin järjekordset flirtivat vastulööki. Kuid selle asemel valis ta vastassuuna. „Ma ei tea, kas ma olen võimeline armastama,” ütles ta pehmelt. „Arvan, et ma isegi ei tea, mis armastus on. Mis see tegelikult on, see armastus? Kas te saate mind aidata?”
Davidi avaldus tundus ehe ja siiras ning ta piidles mind ootavalt. Vaikisin, hetkeks rivist välja löödud, ning taipasin, et mul pole sellele lihtsale, ent ometi raskele küsimusele valmis vastust. Mis on armastus?
Mõnikord tundub mulle, et patsientide arvates on psühholoogidele teada kõik elu saladused ja eksistentsiaalsete kimbatuste vastused. Mis juhtub, kui me ära sureme? Kas hingekaaslased on olemas? Kas Jumal on olemas? Kuid see pole nii. Me jälgime inimeste käitumist, torgime ja sondeerime, kuulame, peegeldame ja püüame juhtida oma patsiente sellise lahenduse leidmise poole, mis nende puhul toimib. Elu mõtte ja antud juhul armastuse olemuse selgitamine on mõistlikum jätta spirituaalsetele õpetajatele, bioloogidele ja filosoofidele, kes on meeleldi valmis oma teooriaid ja käsulaudu esitama.
Niisiis otsustasin ma vastata tema küsimusele küsimusega. Palusin Davidil oma armastuseuuringute tagamaid üksikasjalikumalt selgitada.
„Mul on absoluutselt jumalik tüdruksõber,” selgitas ta. „Ta on pikk ja blond, täiusliku keha ja supersileda kõhuga modell. Ma ei tea miks, aga ma petan teda. Ma ei saa end peatada. Ta töötab õhtuti ja mina lähen kuttidega välja dringile ja me hakkame otsekohe numbreid koguma.”
Noore naise ja neofüüdist terapeudina kogesin sisikonnas teravat ja rahutuks tegevat jõnksu, mis raputas kõhtu ja piki rinda üles sööstis. Minu ees istus ja palus minu abi iga naise kõige hullemate hirmude kehastus: kõrk tiivaripsutaja ja oskuslik võrgutaja, kes täitmatult seelikuid kütib, olles oma pühendunud paarisuhte osas täiesti ükskõikne. Minus võttis otsemaid maad põlgus ja mul tuli seda oma hästi harjutatud hinnangutest hoiduva ja neutraalse terapeudifassaadi taha hoolikalt varjata.
„Numbreid koguma?”
„Jaa. See hõlmab teatud protseduuri,” ütles ta oma enesekindlat sarmi mõnevõrra üles soojendades, „ja mind teatakse parima tegijana. Esmalt skaneerin ma baari üle, leian kõige kuumema tibi ja lähen puhun juttu. Püüan tema ilu kohta mingi erilise komplimendi teha, ennast tahaplaanile jättes. Ma tean, kuidas olla agressiivne, ilma et see innukas välja paistaks. Ma tahan jätta muljet, et olen temast tõeliselt huvitatud, seega esitan talle küsimusi, endast kuigi palju rääkimata – välja arvatud juhuslikud vihjed mu rahalisele seisule. Lasen tal endast rääkida ja kuulan, mida ta tahab, ja pakun talle välja endast jäetud mulje.”
Ma ei tea, mis tema teguviisi juures kohutavam oli, kas see, et ta ei suutnud tunda rahulolu, ükskõik kui täiuslik