Kuidas olla naine. Caitlin Moran
/p>
Maailma jubedaim sünnipäev
WOLVERHAMPTON, 5. APRILL 1988 Siin ma siis olen, oma kolmeteistkümnendal sünnipäeval. Ma jooksen. Jooksen kaakide eest.
“Poiss!”
“Mustlane!”
“Poiss!”
Ma põgenen kaakide eest meie maja lähedal asuval mänguväljakul. See on kaheksakümnendate lõpu tüüpiline briti mänguväljak. Siin ei ole selliseid asju nagu ohutud pinnakatted, ergonoomiline disain või − veel vähem − pingiliiste. Kogu ümbritsev koosneb betoonist, katkistest Corona limonaadi pudelitest ja umbrohust.
Ma jooksen ja olen täiesti üksi. Ma tunnen, kuidas hing mulle kurku kinni jääb, nagu oleksin haige. Ma olen niisuguseid loodusdokumentaale näinud küll. Ma saan väga hästi aru, mis siin praegu toimub. Mina etendan ilmselgelt karjast eraldatud nõrga antiloobi rolli. Kaagid on lõvid. Ma tean, et antiloobi jaoks ei saa olukord kunagi hästi lõppeda. Õige pea muutub mu roll millekski muuks, minust saab lõunasöök.
“Mustlane!”
Mul on jalas kummikud, peas haigekassast pärit sarvraamidega prillid, millega näen välja nagu Allan Bennett, ja seljas isa “Withnail”-stiilis armeemantel. Ma möönan, et ei näe välja kuigi naiselik. Walesi printsess Diana on naiselik. Kylie Minogue on naiselik. Mina olen … naiselikkuseta. Nii et ma mõistan kaakide segadust. Nad ei näe sedamoodi välja, et oleksid tegelenud ajaviiteks a) kultuurivähemuste ikonograafiaga või b) inspireerivate ja radikaalsete soostereotüüpe murdvate kujunditega. Ma kujutan ette, et kui Annie Lennox ja Boy George saates “Top of the Pops” üles astusid, olid kaagid neist väga segaduses. Kui neil poleks mu tagaajamisega nii palju tegemist, ütleksin ma neile midagi sel teemal. Võib-olla ütleksin ma, et olen lugenud kuulsa pükstega lesbi Radclyffe Halli raamatut “The Well of Loneliness” ja et nad peaksid avama oma meeled alternatiivsetele riietusviisidele. Või äkki mainiksin ka Chrissie Hynde’i. Tema kannab mehelikke lõikeid. Ja Caryn Franklin “The Clothes Show’s” näeb imeline välja! “Mustlane!”
Kaagid peatuvad hetkeks ja tunduvad aru pidavat. Ma aeglustan jooksu sörgiks, toetun ühele puule ja hingeldan kõvasti. Ma olen täiesti läbi. 83 kiloga ei ole ma loodud just kiireks põgenemiseks. Ma olen pigem Elmer Fudd kui Zola Budd. Rahulikumalt hingata püüdes mõtisklen ma oma olukorra üle.
Ma arvan, et oleks suurepärane, kui mul oleks koer. Üks hästitreenitud saksa lambakoer, kes neid poisse ründaks – peaaegu et brutaalselt. Loom, kes oleks omaniku hirmu ja ärevusega sünkroonis. Vaatlen oma saksa lambakoera Safranit 200 meetrit eemal. Ta vähkreb mõnuga rebasesita hunnikus ja raputab koibi rõõmsalt taeva poole. Koer paistab õnnelik. Tänane päev on tema jaoks tõeliselt korda läinud. See on olnud tavalisest palju pikem ja kiirem jalutuskäik. Kuigi minul tänane päev ilmselgelt kuigi hästi ei lähe, olen siiski üllatunud, kui kaagid hetkeks peatuvad ja pärast oma intiimset vestlust minu pihta kive loopima hakkavad. See tundub pisut ekstreemne. Ma jooksen edasi. “Te ei pea mu ahistamisega endale nii palju tüli tegema!” mõtlen nördinult. “Ma olin juba niigi üsna alistunud! Tõsiselt – “mustlase” juures olin ma teil peos.”
Ainult paar kivi tabavad mind ja ilmselgelt ei saa ma haiget: see mantel on läbi teinud sõja, ehk isegi kaks. Kruusakivid ei tee talle midagi. Ta on loodud granaatide jaoks.
Aga mõte on see, mis loeb. Kogu selle aja, mille nad minu peale kulutasid, oleksid nad võinud tegeleda mõne mõttekama toiminguga – nagu näiteks kummiliimi nuusutamine või tüdrukute moodi riides käivate tüdrukute näperdamine.
Just nagu mu mõtteid lugedes hakkavad kaagid minutipaari pärast minu vastu huvi kaotama. Tundub, et nüüdseks olen ma juba unustatud antiloop. Ma jooksen endiselt, aga nemad lihtsalt seisavad, aeg-ajalt peaaegu et suvaliselt mõnda kivi minu suunas visates, kuni olen nende raadiusest väljas. Räuskamist nad seevastu ei lõpeta.
“Igavene mehejunn!” karjub kõige suurem kaak kokkuvõtlikult mu eemalduvale seljale. “Igavene … lilla!”
Ma jõuan koju ja nutan välisukse ees trepil. Toas sees on tõesti liiga ülerahvastatud, et nutta. Ma olen seda proovinud – nuuksete vahepeal seletad nutu põhjust ühele ning kui oled umbes poole peale jõudnud, siseneb veel keegi ja tahab kuulda tervet lugu algusest peale, ning enne, kui ise arugi saad, oled kõige hullemat osa jutustanud kuus korda ja ennast sellisesse hüsteeriasse kruttinud, et luksud veel terve pärastlõuna.
Kui elad pisikeses majas viie noorema õe-vennaga, on päris kindlasti palju mõistlikum – ja palju kiirem – üksinda nutta.
Ma vaatan koera poole.
“Kui sa oleksid hea ja truu koer, lakuksid sa need pisarad mu näolt,” mõtlen ma.
Safran lakub selle asemel häälekalt oma jalgevahet.
Safran on meie uus koer – loll uus koer. Ta on ühtlasi ka üks kahtlane koer – mu isa hankis ta seda tüüpi tehinguga, mida ta aeg-ajalt Hollybushi pubis sõlmib, mis tähendab meie jaoks kahte tundi väljas kaubikus istumist, kuhu ta meile vahetevahel krõpse või pudeli kokat toob. Mingil hetkel tormab ta äkitselt kiirel sammul välja, kandes midagi kohatut, näiteks kruusakotti või betoonist ilma peata rebasekuju. “Seal sees läks pisut tõsiseks,” ütleb ta tavaliselt, enne kui täiskiirusel vihaselt kohalt tõmbab. Ükskord oli see kohatu asi, mida ta kandis, Safran, üheaastane saksa lambakoer. “Ta oli enne politseikoer,” ütles isa uhkelt koera meie juurde kaubiku tagaossa pannes, kus too viivitamatult kõik täis sittus. Edasised uuringud paljastasid, et kuigi ta tõesti oli olnud politseikoer, siis oli politseikoerte treenijail võtnud vaid nädala mõistmaks, et koer oli sügavate psüühiliste häiretega ja kartis:
1) valjusid helisid,
2) pimedat,
3) kõiki inimesi,
4) kõiki teisi koeri
5) ja kannatas stressiolukorras uriinipidamatuse all.
Sellegipoolest on ta minu koer ja sisuliselt ainus sõber, kes mul väljaspool veresugulussidemeid on. “Hoia ligi, vana sõber!” ütlen ma talle, nina varrukasse nuusates ja taas rõõmsaks muutuda otsustades. “Tänane saab olema tõeliselt märkimisväärne!” Nutmise lõpetanud, ronin ma üle tara ja sisenen tagaukse kaudu. Ema on köögis ja valmistab pidu ette. “Mine elutuppa!” ütleb ta. “Oota seal! Ja ÄRA KOOKI VAATA! See on üllatus!” Elutuba on mu õdesid-vendi täis. Nad on materialiseerunud maja igast toast ja nurgast. Aastal 1988 on meid kuus – kümnendi lõpuks juba kaheksa. Mu ema on justkui mõni
Fordi tehase tootmisliin, produtseerides kellavärgi täpsusega iga kahe aasta järel pisikese lärmaka beebi, kuni maja on lõhkemiseni täis.
Caz – minust kaks aastat noorem nihilistlik punapea – lamab üle terve diivani. Ta ei liiguta ennast, kui ma sisse astun. Mul ei ole kuskil mujal istuda.
“HMKHMM!” ütlen ma oma revääril asuvale märgile osutades. Sellel on kirjas “Mul on SÜNNIPÄEV!!!!”. Ma olen nutmise juba unustanud. Liigun eluga edasi.
“See saab kuue tunni pärast läbi,” ütleb ta tuhmilt ja liikumatult. “Miks ei võiks me selle paroodiaga kohe lõppu teha?”
“Vaid kuus tundi LUSTI veel!” ütlen ma. “Kuus tundi SÜNNIPÄEVALUSTI. Kes TEAB, mis juhtuda võib! See koht on ju siiski HULLUMAJA!”
Ma olen üldiselt piiritult positiivne. Minus on alaarenenu pulbitsevat lõbusust. Mu eilne päevikusissekanne oli “Tõstsin fritteri teisele tööpinnale – see näeb FANTASTILINE välja!”.
Minu lemmikpaika maailmas – Aberystwythi lõunaranda – jookseb reovee äravoolutoru.
Ma tõepoolest usun, et uus loll koer on meie vana koer reinkarneerununa – mis sellest, et uus koer sündis kaks aastat enne vana koera surma.
“Aga need on ju Sparky silmad!” ütlen ma uue lolli koera poole vaadates. “Sparky EI JÄTNUD MEID KUNAGI!”
Põlglikult silmi pööritades annab Caz mulle oma kaardi. See on pilt minust, kus ta on mu nina joonistanud nii, et see võtab enda alla umbes kaks kolmandikku mu peast.
“Mäletad, sa lubasid kaheksateistkümnendal sünnipäeval välja kolida, et ma su toa endale saaksin,” on selle sisse kirjutatud. “Ainult viis aastat veel! Kui sa just enne seda ei sure! Armastusega Caz.”
Weena on üheksane – ka tema kaardi