Geniaalsed koerad. Milles avaldub koerte tarkus. Brian Hare
nii mõelda, siis on koer vaieldamatult kõige edukam imetaja kogu planeedil, muidugi kui inimesed välja arvata. Koerad on levinud igasse maailma nurka, kaasa arvatud meie kodudesse ja mõningatel juhtudel isegi meie vooditesse. Sel ajal, kui inimtegevuse tulemusena on suur osa imetajate populatsioone meie planeedil kõvasti vähenenud, ei ole kunagi olnud maakeral niipalju koeri nagu praegu. Industrialiseeritud maailmas on inimestel vähem lapsi kui kunagi varem, kuid samal ajal pakuvad nad järjest priiskavamat elu kasvavale kodukoerte populatsioonile. Tänapäeva koertel on ka rohkem töökohti kui eales varem. Abikoerad aitavad vaimsete ja füüsiliste puuetega inimesi, militaarteenistuse koerad leiavad pomme, politseikoerad kaitsevad korda, tollikoerad leiavad illegaalselt riiki toodud uimasteid. Looduskaitse teenistuses olevad koerad otsivad loomade väljaheiteid, et aidata kindlaks teha ohustatud loomaliikide populatsioonide suurust ja liikumisala ulatust. On ka n-ö lutikakoerad, kes annavad lõhna järgi märku, kui hotellis on lutikaprobleem; kasvajaid otsivad koerad avastavad melanoomi või isegi soolevähi ning teraapiakoerad külastavad vanadekodusid ja haiglaid, et rõõmustada patsiente ning kiirendada nende paranemist.
Olen lummatud sellisest intelligentsusest, mis on koeral võimaldanud nii edukaks saada. Mis see muud on kui geniaalsus.
Kindlasti on enamik meist teinud kunagi mõne testi, mille tulemused määravad, milliste metoodikate järgi meid õpetada tuleks või millisesse kõrgkooli me sisse saaksime. Alfred Binet lõi esimese standardiseeritud intelligentsustesti 20. sajandi alguses. Tema eesmärgiks oli välja sõeluda Prantsusmaa tudengid, kes peaksid saama koolis edasijõudmiseks lisaõpet, rohkem tähelepanu ja ressursse. Tema välja töötatud originaaltestist kujunes Stanford-Binet intelligentsuse skaala, mis on laiemalt tuntud kui IQ test6.
IQ test võimaldab geeniust väga kitsalt defineerida. Kes teab, siis testid nagu IQ test, GRE ja SAT7 keskenduvad vaid testitava põhioskustele nagu lugemine, kirjutamine ja analüütilised võimed. Neid teste eelistatakse, kuna nad ennustavad n-ö keskmist õppeedukust, samas ei mõõda nad iga indiviidi täielikku potentsiaali. Selliste testide abil ei ole võimalik seletada Ted Turneri, Ralph Laureni, Bill Gatesi ja Mark Zuckerbergi edu, kes kõik küll kolledžist välja langesid, kuid sellest hoolimata miljonärideks said8.
Võtame kasvõi Steve Jobsi. Üks tema biograafidest ütles: „Kas ta oli tark? Ei, mitte eriti. See-eest oli ta geenius”.9 Jobs jättis kolledži pooleli, läks eneseotsingutele Indiasse ja aastal 1985, kui müüginumbrid kehvaks läksid, puksiti ta välja Apple’st – ettevõttest, mille kaasasutajaks ta ise oli olnud. Vaid vähesed oleksid julgenud ennustada talle sellist edu, nagu see tema surma hetkel oli. „Mõtle erinevalt” sai hüüdlauseks paljurahvuselisele ettevõttele, mis põimis kunsti ja tehnoloogia ning mida juhtis Steve Jobs. Jobs oleks olnud keskpärane või kuulsusetu mitmes muus valdkonnas, kuid tema visioon ja võime mõelda erinevalt tegid temast geeniuse.
Kognitiivne ehk tunnetuslik lähenemine rõhutab just erinevat tüüpi intelligentsuse olemasolu. Geniaalsus tähendab, et kedagi on õnnistatud mingit tüüpi kognitiivse võimega, samal ajal kui ta on keskpärane või nõrk mõnel teisel alal.
Vaatamata diagnoositud autismile on näiteks Colorado ülikoolis töötav Temple Grandin mitmete oluliste raamatute autor, näiteks „Animals Make Us Human” („Loomad teevad meist inimesed”), samuti on ta teinud loomade heaolu uurimisel palju enamat kui keegi teine. Ehkki Grandinil on suuri raskusi ümbritsevate inimeste emotsioonidest ja sotsiaalsest taustainfost arusaamisega, on ta tänu oma erilisele loomade tajumise andele aidanud miljonite loomade stressi vähendada10.
Kognitiivne revolutsioon muutis meie arusaamu intelligentsusest ajal, mil kõik sotsiaalsed revolutsioonid tundusid juba toimunud olevat – eelmise sajandi kuuekümnendatel11. Tänu arvutitehnoloogia tormilisele arengule oli teadlastel võimalik mõelda ajust ja selle abil probleemide lahendamisest varasemast erinevalt. Kui varem arvati, et aju on kas rohkemal või vähemal määral mõistust täis, umbes nagu klaas veini, siis nüüd mõisteti, et aju on pigem nagu arvuti, mille erinevad osad teevad omavahel koostööd. USB pesad, klaviatuur ja modemid saavad keskkonnast uut infot, protsessor aitab informatsiooni töödelda ja teisendada seda kasutatavasse formaati, samas kui kõvaketas salvestab olulist infot, mida hiljem kasutada. Neuroteadlased mõistsid, et sarnaselt arvutile on erinevad aju osad spetsialiseerunud erinevat tüüpi probleemide lahendamisele.
Neuroteadused ja arvutitehnoloogia tõidki esile need kitsaskohad, mis kaasnevad, kui intelligentsuse üle otsustatakse ühemõõtmelises skaalas. Andekateks sportlasteks või kunstnikeks saavad inimesed, kelle tunnetus on eriliselt arenenud; vähem tundliku emotsionaalsusega inimesed on edukad pilootidena või mõnes muus ametis, mis eeldab kõrget riskivalmidust; inimestest, kellel on erakordne mälu, saavad head arstid. Sarnast fenomeni võib täheldada ka vaimsete häirete puhul. Võib üles lugeda lõpmatu hulga kognitiivseid võimeid, mis ei pruugi ilmtingimata üksteisega seotud olla12.
Mälu on üks kõige paremini uuritud kognitiivsetest võimetest. õigupoolest peame me tihti geeniusteks inimesi, kellel on erakordne fakti- ja objektimälu, eriti seetõttu, et sellised inimesed saavad IQ testides häid tulemusi. Kuna on olemas erinevat tüüpi intelligentsust, siis on olemas ka erinevalt tüüpi mälu. Mõnedel inimestel on hea mälu sündmuste peale, teistel jällegi nägude, orienteerumise, hiljuti või kaua aega tagasi ette tulnud asjade peale – loetelu on väga pikk. Kui teil on hea mälu ühes valdkonnas, ei pruugi teil olla sama hea mälu teist tüüpi asjade mäletamiseks13.
Näiteks naisel, keda nimetame privaatsuse huvides A. J., oli märkimisväärne autobiograafiline mälu. Ta võis meenutada, millal ja kus leidis aset enamik sündmusi tema elust. Kui katse läbiviijad nimetasid erinevaid kuupäevi, suutis ta hämmastava täpsusega raporteerida tol päeval juhtunud olulistest isiklikest ning avalikest sündmustest isegi kuni nende toimumise kellaajani välja14. Kõnealuse naise mälu puudutas paraku ainult autobiograafilisi sündmusi. Ta ei olnud eriti hea õpilane ja nägi kurja vaeva faktide mehhaanilise meeldejätmisega.
Ühes teises uurimistöös leidsid neuroteadlased, et Londoni taksojuhtidel on teiste inimestega võrreldes suurem neuronite tihedus ajuosas, mida nimetatakse hipokampuseks. Hipokampus on otseselt seotud navigeerimisoskusega, suurem närvirakkude tihedus selles ajuosas võimaldab suuremat mälumahtu ja kiiremat infotöötlust. See asjaolu annab taksojuhtidele võime edukalt lahendada ettetulevaid ruumilisi probleeme, mis nõuavad navigeerimist erinevate orientiiride vahel15.
Geeniuse vääriliseks ei tee A. J. – d ega taksojuhte mitte see, mida mõõdab standardne IQ test, vaid pigem nende erakordne spetsialiseerunud mälu.
Tänapäeva kultuuris on käibel mitmeid huvipakkuvaid intelligentsuse definitsioone. Definitsioon, mis juhtis minu uurimistööd ning mida ma selles raamatus läbivalt kasutan, on väga lihtne. Koerte geniaalsusel – siinkohal tegelikult kõigi loomade, kaasa arvatud inimeste omal – on kaks kriteeriumit:
Oma liigi siseselt või võrreldes sugulasliikidega mingi väljapaistva vaimse võime omamine, mis on võrreldes ülejäänud võimetega oluliselt tugevam.
Võime teha spontaanseid järeldusi.
Arktilistel tiirudel on geniaalne navigeerimisoskus: igal aastal lendavad nad Arktikast Antarktikasse ja tagasi. Viie aastaga läbib tiir vahemaa, millega ta saaks Kuule lennata16. Vaaladel on geniaalne viis teha koostööd, kui on vaja kala püüda: nad teevad massiivse mullidest müüri, mille abil püütakse kinni terve parv kalu. See kindlustab vaaladele oluliselt rikkalikuma söömaaja võrreldes sellega, kui nad oleksid üksi jahil käinud17.
Hunt, M. M. „The Story of Psychology (New York: Anchor Books, 2007).
„List of college dropout billionaires”, Wikipedia, last modified October 5, 2012, http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_college_dropout_billionaires.
„Issacson, W. „Steve Jobs” (New York: Simon & Schuster, 2011).
Gregory, N. G.,Grandin, T. „Animal Welfare and Meat Science” (CABI Publishing, 1998). Grandin, T., „Animals Make Us Human: Creating the Best Life for Animals” (Orlando, Fla.: Houghton Miffl in Publishing, 2009).
Hunt, M. „The Story of Psychology”.
vaata eelmist viidet. Bekoff, „The Cognitive Animal” Hauser, M. D. „Wild Minds: What Animals Really Think” (New York: Owl Books, 2001).
Squire, L. R. „Memory Systems of the Brain: A Brief History and Current Perspective”, Neurobiology of Learning and Memory 82, no. 3 (2004): 171–77. Roediger, H. L., Marsh, E. J., Lee, S. C „Varieties of Memory”. In Stevens’ Handbook of Experimental Psychology, 3rd ed. vol. 2, Memory and Cognitive Processes, 2002, 1–41.
Parker, E. S., Cahill, L., McGaugh, J. L „A Case of Unusual Autobiographical Remembering”, Neurocase 12, no. 1 (2006): 35–49.
Maguire, E. A., Woollett, K., Spiers, J. „London Taxi Drivers and Bus Drivers: A Structural MRI and Neuropsychological Analysis,”Hippocampus 16, no. 12 (2006): 1091–1101.
Egevang, C.,
Wiley, D.,