Keskendumine. Edu varjatud pant. Daniel Goleman
mulle: „Me muudame inimesi teadlikumaks sellest, kuidas nad oma keskendumisvõimet kasutavad – ja nad teevad seda alati halvasti. Keskendumine on praegu meie klientide põhiprobleem.”
Pealepressiv infotulv viib lohakate valikuteni, näiteks e-kirjade valikulise lugemiseni nende pealkirjade põhjal, paljude kõneposti jäetud sõnumite vahelejätmiseni, teadete ja memode pealiskaudse sirvimiseni. Asi pole ainult selles, et oleme keskendumise osas omandanud halbu harjumusi, mis muudavad meid vähem tõhusaks, vaid ka selles, et jäetud sõnumite koorem jätab meile liiga vähe aega, et mõtiskleda nende tegeliku tähenduse üle.
Nobelistist majandusteadlane Herbert Simon nägi seda kõike ette juba 1977. aastal. Kirjutades eelootavast teabetulvast hoiatas ta, et informatsioon hakkab neelama oma tarvitajate keskendumisvõimet. Seega põhjustab teabetulv keskendumisraskusi.9
I OSA
KESKENDUMISE ANATOOMIA
2.
ÜLDTEADMISED
Teismeeas tekkis mul harjumus kuulata koduste õppetükkide tegemise ajal Béla Bartóki keelpillikvarteti muusikat, mis tundus küll veidi kakofooniline, kuid siiski nauditav. Mingil moel aitas muusika kriipivus keskenduda, näiteks ammooniumhüdroksiidi keemilisele võrrandile.
Aastaid hiljem, kui kirjutasin määratud tähtajaks artikleid ajalehele The New York Times, meenus mulle kunagine treening Bartóki ignoreerimiseks. Ajalehe toimetuses oli mul kasutada teadusajakirjanike laud, mis võttis enda alla terve klassiruumi suuruse pinna ja mille taga töötas veel nii umbes tosin teadusajakirjanikku ja kuus toimetajat.
Ruumis valitses alati Bartóki muusika laadne kakofooniline lärm. Läheduses võis vestelda kolm või neli inimest, keegi rääkis telefoniga, aga võib-olla ka mitu, kui reporterid intervjueerisid inimesi, toimetajad karjusid üle ruumi, küsides, millal valmib nende tööks vajalik artikkel. Vaikus oli seal harva, tõenäoliselt mitte kunagi.
Ometi suutsid teadusajakirjanikud, sealhulgas ka ma ise, päevast päeva oma töö õigeaegselt toimetusele üle anda. Mitte keegi ei palunud kunagi vaikust, et keskenduda. Me lihtsalt koondasime kogu oma tähelepanu tööle ja lülitasime ümbritseva lärmi välja.
Niisugune mürast sõltumatu tööoskus viitab valikulisele keskendumisvõimele, suutlikkusele koondada mõtted ainult ühele eesmärgile, ignoreerides samal ajal rabavat hulka segajaid, millest igaüks võiks saada tähelepanu keskpunktiks. Just seda on pidanud silmas kaasaegse psühholoogia rajaja William James, määratledes terminit „keskendumine” kui meele äkilist koondamist selgel kujul ühele mitmest võimalikust mõtte sihtmärgist või mõttelõngast.10
On kahte põhitüüpi segajaid: sensoorseid ning emotsionaalseid. Sensoorsete segajatega on hõlbus toime tulla – kui loete neid sõnu, siis ignoreerite teksti ümbritsevaid tühje servi. Või märkate korraks tunnet, mida tekitab keele puudutus vastu suulage – see on kõigest üks lõpututest ärritajatest, mille teie aju heidab kõrvale lakkamatust taustahelide sumast, vormidest, värvidest, maitsetest, lõhnadest, kehalistest tunnetest ja nii edasi.
Teist tüüpi ahvatlused on hoopis ohtlikumad, kuna tegu on emotsionaalset laengut kandvate signaalidega. Võib tunduda küll lihtne vastata e-kirjale kohaliku kohviku käras, aga kui kuulete kedagi lausumas teie nime (see on võimas emotsionaalne ärritaja), siis on peaaegu võimatu lülitada välja häält, mis selle lausus – tähelepanu koondub reflektoorselt sellele, mida teie kohta räägitakse. Unustage parem oma meil.
Raskeim ülesanne isegi parima keskendumisvõimega inimeste jaoks tuleb elu emotsionaalsest möllust, näiteks hiljutisest tülist lähedasega, mis aina surub end meelde. Seda tüüpi mõtted murravad läbi põhjusega, sundimaks tegelema probleemiga, mis meid endast välja viib. Vahe tulemusteta ja edasiviiva mõtiskluse vahel seisab selles, kas leiame mingisuguse lahenduse või vastuse, mis pingetest vabastab, või tammume endiselt murelikult ringi.
Mida rohkem on tähelepanu häiritud, seda kehvemini meil läheb. Ülikooli sportlaste seas tehtud testi tulemus näitab, et ärevusesttingitud keskendumishäired on märkimisväärses korrelatsioonis sellega, kui hästi või halvasti sportlane järgneval hooajal hakkama saab.11
Võime pühenduda oma eesmärgile ja ignoreerida kõike muud, tuleneb aju prefrontaalsete piirkondade tööst. Nende alade närvivõrgustikud tugevdavad signaale, millele tahame keskenduda (see e-kiri) ja summutavad neid, mida eelistame ignoreerida (kõrvallauas lobisevad inimesed).
Kuna keskendumiseks on vaja emotsionaalsed segajad välja lülitada, peab närvikava valikulise tähelepanu huvides emotsioone pärssima. See tähendab, et parimad keskendujad on tunnetemöllu suhtes üsna immuunsed, nad on võimelised kriisiolukorras paremini reageerima ja jääma tasakaalukaks, hoolimata elu emotsionaalsest virr-varrist.12
Suutmatus loobuda soovimatutest mõtetest ja suunata tähelepanu mujale, võib tuua kaasa lõputu juurdlemine samal teemal ja viia kroonilise ärevuseni. Kliiniliselt äärmuslikel juhtudel võivad selle tagajärjeks olla depressioonile omased kordusmõtted abitusest, lootusetusest ja enesehaletsusest, ärevushäire puhul võib esineda paanikat ja kõikehõlmavat hirmu; obsessiiv-kompulsiivse häire korral aga ka lugematute rituaalsete mõtete või tegude kordamist (puuduta ust viiskümmend korda enne lahkumist). Võime juhtida tähelepanu ühelt asjalt teisele on heaoluks hädavajalik.
Mida tugevam on valikuline keskendumisvõime, seda edukamalt suudame süveneda sellesse, millega tegeleme – näiteks lasta liigutaval filmistseenil end kaasa haarata, või tunda, kuidas jõuline poeemilõik meid erutab. Tänu tugevale keskendumisvõimele suudavad inimesed süveneda jäägitult Youtube’i või oma õppetükkidesse, panemata tähele ümbritsevat melu või seda, et vanemad kutsuvad neid õhtusöögile.
Ka peo ajal on keskendumisvõimelisi inimesi lihtne märgata, kuna nad suudavad pühenduda vestlusele, nende pilk püsib naelutatult jutukaaslasel, nad koondavad kogu oma tähelepanu vestluspartneri sõnadele, ehkki nende kõrval olevas kõlaris möirgab laulda Beastie Boys. Keskendumisvõimetud inimesed on seevastu pidevas liikumises, nende pilk hüpleb ühelt objektilt teisele, nende tähelepanu on hajus.
Wisconsini ülikooli neuroteadlane Richard Davidson peab keskendumisvõimet üheks käputäiest elutähtsast toimetulekuvõimest, millest igaüks toetub eraldiseisvale närvitalitluslikule süsteemile, mis aitab hakkama saada tormilise siseelu, suhete ja mis tahes muude probleemidega, mida elu toob.13
Davidsoni arvates saavutavad prefrontaalse ajukoore peamised närvivõrgustikud tugeva keskendumise ajal sünkroonsuse objektiga, millele teadvuskiir langeb, ja seda sünkroonsusefaasi nimetab ta faas-lukustumiseks.14 Kui inimesed vajutavad teatud heli kuuldes nupule, siis on nende aju prefrontaalpiirkonnast saadetud elektrilised impulsid täpselt sünkroonis selle heliga.
Mida parem on keskendumisvõime, seda tugevam on närvitalitluslik lukustumine. Kui aga keskendumise asemel on mõtete segapuder, siis sünkroonsus kaob.15 Just niisugune sünkroonsuse hajumine on iseloomulik aktiivsus- ja tähelepanuhäire all kannatavatele inimestele.16
Meie õpivõime on parim siis, kui oleme keskendunud. Õpitavale keskendudes märgib aju ära selle, mida juba teame, ning loob uusi närvitalitluslikke seoseid. Kui keskendute koos mudilasega objektile, mida nimetate, õpib laps nimetuse ära; kui tema tähelepanu peaks aga hetkel, mil te seda ütlete, hajuma, siis ta ei õpi.
Kui muutume hajameelseks, siis aktiveerib aju terve hulga närvivõrgustikke, mis vatravad meile asjust, millel pole midagi ühist sellega, mida püüame õppida. Ilma keskendumiseta ei salvestu õpitavast mingit selget mälestust.
Nüüd on aeg kiireks mälumänguks:
• Missugust terminit kasutatakse ajulainete sünkroonsuse
Herbert Simon „Designing Organizations for an Information-Rich World”, Donald M. Lambertoni toimetatud teoses „The Economics of Communication and Information” (Cheltenham, UK: Edward Elgar, 1997). Tsiteeritud Thomas H. Davenporti ja John C. Backi raamatus „The Attention Economy” (Boston: Harvard Business School Press, 2001), lk 11.
William James „Principles of Psychology”, 1890, tsiteeritud Jonathan Schooler
Ronald E. Smith
Keskendumine ühele asjale ja kõige muu ignoreerimine kutsub ajus esile teatud konflikti. Niisuguste vaimsete konfliktide puhul on vahemeheks eesmine ajukoor, mis märkab probleeme ning kaasab nende lahendamisse teisi ajuosi. Suunatud keskendumisvõime tagamiseks toetub eesmine ajukoor kognitiivse juhtimise saavutamiseks prefrontaalsetele piirkondadele, mis suruvad häirivate närvivõrgustike tegevuse alla ning võimendavad nende tööd, mis toetavad täielikku keskendumist.
Kõik need hädavajalikud toimetulekuvõimed seostuvad mõne keskendumisvõime aspektiga, mis tulevad käesolevas uurimuses jutuks. Richard J. Davidson ja Sharon Begley „The Emotional Life of Your Brain” (New York: Hudson Street Press, 2012).
Heleen A. Slagter
Prefrontaalne ajukoor hoiab alal tähelepanu, samal ajal kui naabruses asuv parietaalne ajukoor suunab selle konkreetsele sihtmärgile. Kui tähelepanu hägustub, kaotavad need ajupiirkonnad aktiivsuse, ja keskendumisvõime muutub juhitamatuks, lastes tähelepanul vilada ühelt asjalt teisele.
Sellealastes uuringutes on leitud, et ATH all kannatavate inimeste aju prefrontaalses piirkonnas on aktiivsustase palju madalam; samuti esineb neil palju vähem faas-lukustumise sünkroonsust: A. M. Kelly