Igatahes…. John Cleese
/emphasis> 1
Tänusõnad
Minu tänusõnad Jim Curtisele tema erakordsete õpetussõnade, pideva toetuse ja võime eest daatumitesse peaaegu hetkega selgust tuua; samuti Howard Johnsonile, et leidsid „At Last the 1948 Show” kohta hulganisti head kraami; ja minu kirjastajatele kummalgi pool Atlandi ookeani, eriti Susan Sandonile, Kevin Doughtenile ja Charlotte Bushile.
Tänan kõiki neid, kes on olnud osaks minu elust ja aidanud seeläbi seda raamatut kirjutada. Ma ei taha neid kõiki siin üles loetleda, sest neid on üpris palju ja kui paar tükki kogemata välja jäävad, saavad nad väga pahaseks ega soovi minuga enam kunagi rääkida, ja ma ei taha sellega riskida.
Lõppu ka üks hoiatav sõna minu toimetaja Nigel Wilcocksoni ehk Ripiklooma kohta, kes üritab kindlasti kogu au endale võtta, kuigi väärib sellest vaid kolme neljandikku.
Ja … kolm kassi ja Kala, kes talusid mind ja nii edasi ja nii edasi.
1. peatükk
Tegin oma esimese avaliku etteaste kooliõe trepist üles astudes Saint Peteri erakoolis Weston-super-Mare’is Somersetis Inglismaal 1948. aasta 13. septembril. Olin siis veidi alla üheksa aasta vana. Publikuks oli kamp üheksa-aastaseid, kes pilkasid mind ja kisasid: „Chee-se! Chee-se!” Ronisin edasi, hoolimata alandatusest ja hirmust. Kuid veel enam tundsin hämmeldust. Kuidas mul õnnestus nii palju tähelepanu pälvida? Mida ma olin teinud, et seesugust agressiivsust ära teenida? Ja … kuidas põrgu päralt nad teadsid, et minu perenimi oli kunagi Cheese olnud?
Sellal kui emand Tuim ehk Findlater viis minu peal läbi tavapärase uue õpilase füüsilise ülevaatuse, üritasin mõtteid koguda. Vanemad olid alati öelnud, et hoiaksin õelatest pahadest poistest eemale. Aga mida nad tegid siis sellises kenas koolis nagu Saint Peter? Ja kuidas pidin mina neid vältima?
Paljuski põhjustas minu väljapääsmatut olukorda tõik, et ma polnud mitte ainult väike poiss, vaid üks väga pikk väike poiss. Olin meeter kuuskümmend ning oli tõenäoline, et ületan veel enne kaheteistkümneseks saamist meeter kaheksakümne verstaposti. Nii osutus üpris keeruliseks taustaga ühte sulanduda, kuigi ma seda tihti soovisin – eriti hiljem, kui olin kõikidest koolmeistritest pikemaks kasvanud. Samuti polnud abi, et üks neist, härra Bartlett, viitas minule kui väljapaistvale kodanikule.
Lisaks oma erakordsele pikkusele olin ma ka oma jõust üle kasvanud ning minu füüsiline nõrkus muutis mind kobaks ja kohmakaks; lausa nii väga, et mõni aasta hiljem kirjeldas mu kehalise kasvatuse õpetaja kapten Lancaster mind kui meeter kaheksakümne pikkust näritud nöörijuppi. Kui lisada sinna juurde tõsiasi, et mul polnud noortest kuttidest koosnevate metsikute kampadega eelnevat kogemust, siis on arusaadav, miks mu näol kangastus tõelise argpüksi ilme, kui Tuim ukse avas ja mind teise avaliku etteaste poole meelitas.
„Ära muretse, see on ainult narrimine,” ütles ta. Mis lohutus see veel oli? Sama asja oleks võinud Nürnbergis öelda. Aga vähemalt karjumine lakkas ja nüüd saatis mind äraootav vaikus, kui end astmeist üles sundisin. Ja siis …
„Kas sa oled ümarpea või rojalist?”
„Mida?”
Mulle heideti pilke, igaüks neist nõudmas: „Ümarpea või rojalist?” Millest nad küll rääkisid?
Oleks ma sellest küsimusest aru saanud, oleksin peaaegu kindlasti minestanud, olin niivõrd õrn lilleke. (Võib-olla peaksin hästikasvatatutele selgitama, et mul ei palutud avaldada arvamust Inglise kodusõja vastasleeride kohta, vaid öelda, kas olen ümberlõigatud või mitte.) Sellegipoolest polnud minu esimene päev erakoolis täielik läbikukkumine. Selleks ajaks, kui koju jõudsin, olin õppinud selgeks kahe uue sõna tähendused – „haletsusväärne” ja „selgrootu” –, kuigi selleks oli vaja isa sõnastikku, et otsida sõna „memmepoeg”.
Miks ma olin nii … mannetu? Noh, alustame algusest. Sündisin 27. oktoobril 1939. aastal väikeses külas Uphillis, mida eraldas Weston-super-Mare’ist lõunas vaid üks teejupp, mille kaudu sai Westoni rannikult sisemaale. Aga minu esimene mälestus ei ole Uphillist, vaid mõne kilomeetri kaugusel Brent Knolli külas ühest puust, mille varjus mäletan end lamavat, pilk läbi oksade eresinise taeva poole suunatud. Päikesevalgus tabab lehti eri nurkade all, nii et mu silm vilksab ühelt värvilaigult teisele, haljendav lehestik demonstreerib haljendavate värvivarjundite kogumikku. (Mõtlesin, et üritan sellesse peatükki pikkida sõnad „haljendav”, „värvivarjundid” ja „lehestik”, sest minu emakeeleõpetajad leidsid alati, et nende sõnade kasutamine on märk loomeandest. Kuigi ma poleks pidanud „haljendavat” arvatavasti kaks korda kasutama.)
Loomulikult pole ma oma esimeses mälestuses kindel; olen kindel, et nii ma vähemasti tavatsesin uskuda, et juhtus; ja mulle meeldib uskuda, et nii juhtus, sest see oleks täiesti loogiline, mina beebina vankris lebamas ja rahulolevalt sädeleva haljendava lehestiku ja selle ilusate värvivarjundite mängu jälgimas.
Kuid üht tean ma küll kindlalt, nimelt mõnda aega enne puuintsidenti pommitasid sakslased Weston-super-Mare’i. Kordan selle igaks juhuks üle …
14. augustil 1940. aastal pommitasid sakslaste lennukid Westonsuper-Mare’i. See peab vett: pommitamisest kirjutati kõigis lehtedes. Eriti Weston Mercurys. Enamik westonlasi uskus kindlameelselt, et rünnak oli eksitus. Sakslased olid tuntud eelkõige oma ratsionaalse mõtlemise poolest, nii et miks nad peaksid heitma Weston-super-Mare’ile täiesti korralikke pomme, kui Westonis polnud hävitada midagi ligilähedaseltki sama hinnalist kui see pomm, millega hävitati? See tähendaks, et iga plahvatus lõi Saksa majandusse väikese mõlgi.
Sakslased tulid aga veel mitu korda tagasi ja see hämmastas kõiki. Sellest hoolimata ei saa ma peast mõtet, et westonlastele tegelikult üpriski meeldis olla pommitatud: see andis neile tähtsustunde, mis muidu elus puudus. Aga see jätab ikkagi õhku küsimuse, miks hunnid küll vaevusid seda tegema. Oli see lihtsalt teutoonlik joie de vivre2? Kas Luftwaffe piloodid ajasid Westoni ranniku Western Fronti ehk läänerannikuga segamini? Olen kuulnud vanemaid westonlasi üpris tõsimeeli väitmas, et pommitamise korralduse andis William Joyce, kurikuulus Lord Haw-Haw, kelle inglased 1946. aastal reeturina võlla tõmbasid, sest Joyce tegi Suurbritannias sõja ajal natsipropaganda raadiosaateid. Kui pärisin nendelt amatöörajaloolastelt, miks peaks ühel iiri päritolu ja Brooklynis sündinud mehel olema niisugune trots Westoni vastu, et ta pinniks selle pärast Hitlerit, jäid nad vakka. Mina usun pigem, et põhjuseks oli vaen, mida pidas Reich’i marssal Hermann Göring ühe 1920. aastatel Westoni kail toimunud inetu vahejuhtumi pärast, mis oli seotud tõenäoliselt selliste isikutega nagu Noël Coward ja Terence Rattigan.
Aga minu isa selgitus tundub neist kõige loogilisem: tema ütles, et sakslased pommitasid Westonit, et demonstreerida oma huumorisoont.
Mis iganes selle kõige taga ka peitus, kolisime kaks päeva pärast esimest rünnakut vanamoelisse väikesesse Somerseti külakesse nimega Brent Knoll. Isal oli Prantsusmaa kaevikutes nelja aasta jooksul kuuldud suurtest kärgatustest üsna kõrini ja kuna tal polnud Westonis sõja heaks midagi teha, veetis ta terve pommitamisjärgse päeva, sõites Westoni ümbruses ringi, kuni leidis väikese talu, mille omanikeks olid härra ja proua Raffle, kes nõustusid Cleese’i perekonna üürilistena enda juurde võtma. Mulle meeldib väga, et isa ei hakanud jampsima. Olime sealt läinud! Oma tavapärase nutikusega valis ta talu, sest rasketel aegadel võis muna või kana või isegi mõni pisem siga kaduma minna, ilma et sellele suuremat tähelepanu pöörataks.
Ema rääkis mulle kord, et mõned westonlased kritiseerisid omakeskis isa, et ta nii ruttu põgenes. Nende arvates oli ilmselt väärikam oodata umbes nädal või nii, enne kui jalga lasta. Minu meelest ei taba selline suhtumine põgenemise põhiolemust, milleks on teha seda samal hetkel, kui säärane mõte pähe kargab. Vaid täiesti kinnisideeline viivitaja hüüaks: „Jookseme elu eest, aga mitte enne kolmapäeva pärastlõunat.”
Tagasi puu juurde. Külastasin seda talu aastaid hiljem ja täpselt nagu enda arvates mäletasin, kasvaski keset eesaia muruplatsi hiiglaslik kastan, mille all võisin väga vabalt vankris lebada. 1940. aastal oli talu üks tänavaäärsetest keskmise suurusega majadest, põllud teisel pool teed; see ei näinud eestpoolt kuigi talulik välja, aga kui kõndisid sissesõiduteelt üles ja maja taha, nägid tõelist taluhoovi pori, kanade, roostes tööriistade, puurides tuhkrute ja puitaedikutes küülikutega.
Just
Cleese’i hüüdnimi oma neljandale abikaasale Jennifer Wade’ile, kuna naine ujuvat nagu kala. – Tõlkija märkus.
Elurõõm (prantsuse keeles). – Tõlkija märkus.