Igatahes…. John Cleese
kolimine kuigi suur probleem, sest isa ei pidanud selle pärast kunagi töökohta vahetama. Guardiani kindlustusbüroo agendina (või müügimehena) oli isale määratud oma piirkond Edela-Inglismaal, kus ta sõitis ringi ja müüs peamiselt elukindlustust, kuid talunikele ka hulganisti tormikindlustusi.
Kuna teati, et ta on niivõrd korralik vennike, jõudsid paljud elukindlustusvõtjad temani Somerseti panga juhatajate ja juristide soovituste kaudu: nad teadsid, et isa on kompetentne ja aus ega ürita müüa nende klientidele rohkem katet, kui nad vajasid. See tähendas, et ta müüs kõikidest Guardiani agentidest alati kõige rohkem, kuid seda üsna muretul moel, ilma et oleks eales pidanud lahkuma kodust enne poolt kümmet hommikul või naasma pärast poolt viit. Tema saladuseks oli, et tänu kontaktidele ei pidanud ta kunagi müügikõnesid; ja kuna ta elas Somerseti südames, polnud erilist vahet, kus täpsemalt, sest kõik vahemaad olid nõnda väikesed.
Kui isa tööülesannete iseloom ei seleta pidevat kolimist, siis ehk suudab seda tema mure rahaasjade pärast. Kindlustusagendina tipnesid tema nädalatasud 50. aastatel 30 naelani. Arvestades, et kaevurid ja enamik jalgpallureid teenisid 10, polnud see sugugi halb palk ja mina ei tundnud kunagi, et oleks millestki puudust olnud. Pealegi ei kaalunud Cleese’i pere kunagi kallite asjade ostmist. Need polnud meie vaateväljas. Näiteks ei turgatanud mulle ealeski pähe, et võiksime sõita puhkuse ajal välismaale, osta auto, mis pole kasutatud, või süüa jõululõunaks midagi muud peale kana.
Sellest hoolimata võisid seesugused võõramaised mõtted turgatada pähe isale, kes oli lahke ja helde ja oleks pakkunud meile meelsasti sootuks jõukamat elustiili, mille sarnast ta oli nautinud 20. aastate alguses Indias, Hongkongis ja Hiinas töötades. 1500 naela aastas ei viinud aga kuigi kaugele ning kuigi ta oskas oma finantsärevust väga hästi varjata, hakkasin tähele panema, et isa läks ostude pealt säästmisega vahetevahel lausa naeruväärselt kaugele. Ema märkas seda niisamuti ja me heitsime teineteisele pilke, kui isa ülistas üllatavalt odavaid stiilseid Jugoslaavia dressipluuse, Liibüa tippklassist kingi või Albaania kvaliteetsinki, mida ta oli ostnud, teades vägagi hästi, et peagi kaotavad need kuju, osutuvad kandmiskõlbmatuteks või maitsevad tõepoolest väga imelikult. Seega pole arutu järeldada, et enamik meie kolimisi said motivatsiooni pettekujutelmast, mille kohaselt oli niimoodi võimalik kulusid kokku hoida.
Isa (paremal) ja väikelaps.
Kuid kolimistel võis olla ka ootamatu kõrvalmõju. Uuringutes on selgunud, et pidev kolimine lapsepõlves seostub tihti loomingulisusega. Tundub, et loomingulisust sütitab vajadus lepitada vastandlikke maailmavaateid. Pärast kolimist hakkad elama pisut teistsugust elu, seega võrdled seda eelnenud eluga, paned tähele erinevusi ja sarnasusi, näed, mis sulle rohkem meeldib ja mida igatsed ning sedasi muutub vaim paindlikumaks ja suudab mõtteid ja ideid uut ja värsket moodi seostada. On veel teinegi viis, kuidas loomingulisus võib areneda: kui olulised inimesed sinu elus, eriti vanemad, näevad maailma erinevalt, püüad hoomata, mis on neil ühist ja kuidas nad erinevad, et üritada mõista vanemate konfliktseid vaateid. Teisalt, kui vanematel on harmooniline kooselu ja sa kasvad üles ühes kindlas paigas, kus kõikide hoiakud ühtivad, pole kuigi tõenäoline, et osutud innovaatiliseks või tahaksid seda olla. Julgen kahelda, et Iowa ülikoolis on eraldi loomingulisuse teaduskond.
Niisiis, loomingulises mõttes olin lausa topelt õnnistatud: pidev kolimine ja vanemate vähene harmoonia. Lisada neile kahele kingitusele teada-tuntud fakt, et paljud maailma suurimad geeniused nii kunstis kui ka teaduses on olnud tõsise emaliku hoole puudumise tulemused, olen sunnitud järeldama, et oleks mu ema vaid pisut rohkem vaimselt ebastabiilne olnud, võinuks ma olla ÜLIM. Ma oleksin võinud olla andekas muusikas, kunstis, silmapaistev tantsija, leiutaja ja populaarne luuletaja, selle asemel et olla hea, sealjuures väga vähesel moel, kirjutamises ja komöödia etendamises. Tjah.
Hoolimata nendest varajastest aastatest, mis möödusid Edela-Inglismaal ringi kihutades, on mul peale Raffle’ite talu ja Horrabridge’i ämbliku vaid vähesed juhuslikud mälestused. Mäletan näiteks, kuidas olin isaga jalutuskäigul, kuulsin mürinat ja tõstsin pilgu ning nägin taevast täitumas suurte lennukitega, mis lendasid mandri poole. See oli üks meie päevaseid haaranguid, selgitas isa. Olime sõda võitmas ega pidanud enam öösiti lendama. Kord vestlesime isaga ühe kena noore Ameerika piloodiga, kes lubas mul oma Jeepi ronida, kus oma kallist pahkluud kriimustasin. Teinekord aga sõidutas isa meid Westoni taha mägedesse, kus vaatasime Saksa lennukit, mis oli põllule kukkunud. See oli väiksem kui arvasin. Uudistajaid paistis palju, kuid kõik olid väga vaiksed.
Kõige toredamad olid pühapäevad, kui isa viis mind Brent Knolli raudteejaama. Seal lasti meid juhtimismajakesse ja raudteevaht lubas mul liigutada suuri kange, mis muutsid rööbaste asukohti. Siis läksime platvormile, kus oli suur punutud korv, mis oli võidulennu tuvisid täis, ning raudteevaht laskis mul kaane lahti tõmmata ning tuvid lendasid üles ja eemale tihedas mustrilises parves, kõrgele taevasse, kus nad tegid kolm ringi – alati kolm –, enne kui suundusid põhja poole oma Widnesi, Warringtoni ja Wigani kodudesse. See oli kõige põnevam ja ilusam kogemus.
Ainus otsene mõju, mis sõjal meie elule oli, juhtus siis, kui vanemateni jõudis uudis meie hävinenud mööblist. Esimesel päeval, kui Raffle’ite juurde kolisime, viisid vanemad mööbli ühte laohoonesse, mis kuulus tuntud Westoni oksjonipidajatele Lalonde’ile, kuid nüüd oli süütepomm kõik ära kärsatanud. Meie mööbel polnud kuigi luksuslik, nii tegid natsid meile isegi teene, sest nüüd saime hoopis lihtsamalt kolida, laveerides erinevate möbleeritud majapidamiste vahet, ilma et asjad oleksid meid väga koormanud.
Märkan, et paljud mu varajased mälestused on seotud sõjaga, kuid seda vaid seetõttu, et niisugused hetked tõusid tavalise, igapäevaelu taustal teravalt esile. Möödus mitu kuud Somerseti ja Devoni maapiirkondades, ilma et ma oleksin isegi hägusalt midagi konfliktist teadnud. Tegelikult taipan nüüd, kuidas mul vedas, et kasvasin väikestes Edela-Inglismaa külakestes, ümberringi haljendav lehestik ja smaragdi värvivarjundid. Seostan seda kõike omamoodi sõnatu rahulolu või muretu, rahuliku mõtestatusega, mida olen saanud linnades harva kogeda. Kui lugesin aastate eest, mida oli psühholoogil Abraham Maslow’l öelda tipp-kogemuste kohta, märkasin, et seesugused hetked juhtuvad peaaegu alati puhkeolekus ning minu puhul pole need ealeski tööga seotud. Wordsworth kirjutas oma lemmiklillede kohta:
For oft, when on my couch I lie
In vacant or in pensive mood,
They flash upon that inward eye
Which is the bliss of solitude;
And then my heart with pleasure fills,
And dances with the daffodils. 4
Kui meenutan täiuslikke, ajatult õnnelikke hetki, on nende seas ajad, kui istun oma Holland Parki kodu aias lamamistoolil ja jälgin kaht birma kassipoega kabareed tantsimas; vaatan Haagis Vermeeri maali Delftist ja lasen sel enesele mõjuda; mängin Sydneys kängurupojaga; kuulan John Williamsit kitarri mängimas; sõidan allajõge mööda Reini ja rüüpan Moselle’i; söön oma naisega kaks päeva tagasi Gealesi restoranis kala ja friikartuleid või leban murul päikese käes ja manan oma peas kujutluspilte Dick Cheneyst, keda uputatakse. Ükski neist ei tundu olevat seotud tööga või üleüldse mingitki laadi püüdlustega. Selgitage seda Terry Gilliamile.
2. peatükk
Mu viimane mälestus Brent Knolli aegadest on ühe küllalt lühikese, vaikse ja vanemapoolse meesterahva John Cheese’i külaskäik. Ta oli minu isa isa ning nautis tuntust oma perekonna põlualusena: nähtavasti oli ta oma isa ja vennad niivõrd veendunult hukka mõistnud, et lahkus kodust niipea kui sai ja kolis kilomeetrite kaugusele Bristolisse, et nendega enam mitte kunagi tegemist teha. Sellest, millega tema pere täpsemalt tegeles, ei räägitud kunagi. Minu arvates olid nad pagarid, kuid see võis olla ka kattelugu, mida nad kasutasid, et leida ettekäänet öö läbi üleval olemiseks.
Minu vanaisa oli küllap seitsmekümnendates, kui temaga esimest korda kohtusin. Noil päevil oli see arvestatav vanus ja ma mäletan, kuidas ta kõndis kepi abil üsna aeglaselt, kui tema,
„Tihtilugu, kui oma diivanil leban / tühjal või mõtlikul meelel, / nad ilmuvad seesmisel silmal, / see, mis on õndsus üksindusel; / ja siis mu süda heameelega täitub / ja tantsib nartsissidega.” − Tõlkija vabatõlge.