Parandusmaja varjud. Jennifer Worth
Jane’i silmadest oli näha kõik: tema hirmud, tema kurbus, tema tänu ja tema armastus. Ma jälgisin teda minemas ning mõtlesin, mis oli ta küll nii hapraks teinud. Vaatamata õdede lahkusele paistis Jane elavat äraarvamatus üksilduses.
Ta oli väga jumalakartlik ja käis iga päev missal. Samuti osales ta peaaegu kõigil nunnade kloostripalvustel. Ma olin teda kabelis näinud, näpud roosikrantsi sõrmitsemas, pilk pühalikult altaril, sadu või rohkem kordi poollauldes kordamas: „Jeesus armastab mind, Jeesus armastab mind.” Niisugust andumust on lihtne pilgata. Jane’i-sarnaseid naisi võib näha igal pool ja nad satuvad alati naerualuseks.
Käisin kord Jane’iga Chrisp Streeti turul. See oli just enne jõule ja letid olid täis nipsasju ning haruldasi esemeid – ilmseid jõulukinke. Läksime ühe müügileti juurde. Selle keskel oli umbes viie-kuue tolli2 pikkune väike puust ese. Sileda ümara varre silindrilisse otsa olid ühtlaste vahedega treitud sügavad ringjad sooned.
Jane tõstis eseme üles ning hoidis pöidla ja nimetissõrmega nii, et kõik näeksid.
„Oh, mis see on?” päris ta.
Kõik jäid vait ja põrnitsesid Jane’i ja eset. Mitte keegi ei naernud.
Leti taga seisis kiire jutuga, tänavaelu tundev umbkaudu viiekümnene kaupmees, kes oli enamiku oma elust pudi-padi müünud. Teatraalse liigutusega lükkas ta mütsi kuklasse, võttis pläru suust ja kustutas aeglaselt leti vastu. Ta heitis pilgu oma publikule ja ajas silmad ilmsüütult pärani, et siis öelda: „Mis see on, proua? Mis see on? Kas proua pole sellist asja ennemalt näinud?”
Jane raputas pead.
„See on meelusikas. Seda see on, proua. Meelusikas, et mett segada.”
„Tõesti? Kui huvitav!” pomises Jane.
„Tõesti, huvitav jah. Need on vanad, proua. Neid on kaua kasutatud. Ma olen üllatunud, et te pole neid varem nägema sattunud.”
„Ei, mitte kunagi. Iga päev on midagi uut õppida, eks ole? Kuidas seda kasutada?”
„Kuidas seda kasutada? Olgu, lubage mul teile näidata, proua, kui tohib.”
Mees kummardus ettepoole ja võttis Jane’i väljasirutatud käest eseme. Rahvas, keda oli hulgaliselt juurde tulnud, pressis ettepoole, et ühestki sõnast ilma ei jääks.
„Lubage, ma näitan teile, proua. Te torkate meelusika meepotti ja keerutate niimoodi” – ta tegi randmega kergeid liigutusi – „ja mesi jääb sellele külge – näete, proua?” (Ta keerutas meelusikat sõrmede vahel.) „Mesi jääb soonte vahele ja nõrgub siit niimoodi välja.”
„Tõesti?” küsis Jane. „Kui huvitav. Ma poleks kunagi sellele tulnud. Ilmselt kasutavad maainimesed, kes mesilasi peavad, seda üksjagu.”
„Oh jaa, maainimesed, nemad kasutavad seda oma mesilinnukestega kogu aeg.”
„Ma olen kindel, et see kulub marjaks ära. Õde Julienne armastab mett. Mõtlen, et ostan selle talle jõulukingituseks. Ma olen kindel, et see meeldib talle.”
„Oh, jah. Küllap see juba õde Julienne’ile meeldib, miks ei peaks meeldima. Kui te minu käest küsite, proua, siis pole midagi, mis õde Julienne’ile rohkem rõõmu teeks. Kavatsesin selle erilise meelusika eest neli šillingit küsida, aga nähes, proua, et te tahate seda õde Julienne’ile jõuluks kinkida, annan ma selle kahe šillingiga ja te olete soodsalt saanud, seda ma ütlen.”
Kaupmees naeratas lahkelt.
„Kui tore teist,” hüüatas Jane raha ulatades. „Ma pean ütlema, et mul on hea meel ja ma olen kindel, et õde rõõmustab selle üle.”„Selles pole kahtlust. Pole vähimatki kahtlust. Teiega on meeldiv äri ajada, maadam, ma pean ütlema, et tänu teile on mu päev korda läinud.”
„Tõesti?” küsis Jane sulni kurva naeratusega. „Ma ei tea küll, kuidas või mis moodi, aga mul on hea meel. Alati on tore kedagi rõõmustada, kas pole?”
Saabus esimene jõulupüha. Tulime hommikul kirikust ja sättisime söögitoa jõuluks valmis. Laua keskel toretsesid inglid. Kinke vahetati lõuna ajal ja need pandi lõunalaual iga inimese taldriku kõrvale. Mul oli raske saada pilku lahti õde Julienne’i taldriku kõrval olevalt karbikeselt, mis oli pakitud hõbedasse paberisse ja kaunistatud punase paelaga. Mis küll saab?
Meid oli neliteist, kes me esimesel jõulupühal koos lõunatama pidime, teiste hulgas kaks külalisnunna Põhja-Aafrikast, kaunid oma valgetes rõivastes. Loeti söögipalve, meenutades eraldi tänuga kolme hommikumaa tarka Jeesusele toodud kinkide eest, siis istusime kõik lauda, et oma kingid lahti teha. Laua äärest kostis ohhetamist ja ahhetamist, itsitamist ja kihistamist, kui omavahel tänutäheks musitati. Õde Julienne võttis hõbedase karbi, öeldes: „Mis see küll olla võiks?”, ja mu süda võpatas. Ta võttis paberi ära ja tegi karbi lahti. Ainult viivuks reetis teda kerge kulmukergitus, siis oli see läinud. Ta pani kaane karbile tagasi ja pöördus Jane’i poole särava naeratusega, pilgus rõõm.
„Kui tore sinust. Nii armas mõte, Jane. Täpselt see, mida ma olen alati tahtnud, ma olen siiralt tänulik. Ma jään seda alati kalliks pidama.”
Jane kummardus õhinal ettepoole. „See on meelusikas. Need on väga vanad.”
„Oh, jaa, ma tean. Nägin seda kohe. Nii kena kingitus ja nii sinu moodi, Jane, olla nii tähelepanelik.”
Õde Julienne suudles teda õrnalt ja torkas karbikese vaikselt skaapulari alla.
Jane jättis endast natuke juhmivõitu mulje. Ent tema lugemisvara näitas, et õigupoolest on hoopis vastupidi. Ta oli fanaatiline, peaaegu maniakaalne lugeja. Raamatud oli ainus meelelahutus, mida ta enesele lubas, ja ta kohtles neid armastava hoolikusega. Uurisin välja tema lemmikautorid: Flaubert, Dostojevski, Russell, Kirkegaard. Olin hämmelduses. Endastmõistetavalt luges ta iga päev piiblit, aga peale vana ja uue testamendi avaldas tema lugemisvara muljet selliste autoritega nagu Aquino Thomas, Augustinus, Püha Risti Johannes. Ma nägin teda uue pilguga. Lugeda Aquino Thomast lõõgastuseks! Juhmus see küll polnud.
Kui aga keegi tuli tuppa sel ajal, kui ta luges, hüppas ta ärevalt püsti, visates raamatu süüdlaslikult maha, öeldes midagi niisugust nagu „Soovid sa midagi? Saan midagi sinu heaks teha?”. Või ükskord: „Ma pidin just hakkama hommikusöögiks lauda katma. Ma ei laiselnud, tõesti mitte.” See ei paistnud aruka käitumisena.
Sain hiljem teada, et Jane oli kakskümmend aastat olnud majateenija. Ta oli saadetud majateenijaks neljateistkümneselt, kui alandliku teenijatüdruku elu oli tõesti raske. Ta pidi tõusma hommikul kell neli, et tuua puid ja sütt, puhastada tuhareste ning teha tuli kaminasse. Sellele järgnes päev täis rasket tööd, majaperenaine käsutas kuni õhtul kella kümne või üheteistkümneni, kuni teenijal lubati viimaks voodisse minna.
Jane oli olnud selles ametis lootusetu. Kui väga ta ka pingutas, ei saanud ta õieti kunagi lihtsate majapidamistöödega hakkama. Niisiis oli perenaine temaga alati kuri. Jane muutus järjest närvilisemaks, lõhkus asju, vusserdas ja soperdas. Ta elas alalises hirmus, et teeb midagi valesti, mida ta alati tegigi, nii et ta lasti lahti ning pidi leidma uue koha, kus kõik algas jälle otsast peale.
Vähe leidus majateenijaid, kes sobisid oma tööle vähem kui Jane. Tema saamatus oli täielik, ehkki pole midagi ebatavalist selles, et väga vaimsed inimesed on igapäevaelu praktiliste asjadega hädas.
Vaene Jane. Nägin ükskord, kuidas ta püüdis gaasilambi hõõgsukka süüdata. Tal kulus selleks nelikümmend minutit. Esmalt pillas ta tikud üle põranda laiali ja lõpuks läksid hõõgsukk ja klaasivari tema käes katki, ta lõikas endale kätte, pani köögirätiku põlema ja kõrvetas ära tapeedi. Polnud ime, et ta alati lahti lasti.
Mäletan juhtumit, kui Jane loksutas Nonnatuse majas piima põrandale. Ta värises ja nuuksus: „Ma koristan selle ära. Koristan ära. Kohe koristan.”
Siis pesi ta kogu köögipõranda üle, tõstes kohalt ära kõik lauad ja toolid. Keegi ei saanud teda pidama.
Toll – 2,54 cm.