Elu helged paigad. Jennifer Niven
saadik.
„Tahtsin vaadet näha.”
„Kas teil oli plaanis alla hüpata?”
„Pitsapäeval küll mitte. Pitsapäeval mitte mingil juhul, see on üks nädala parimaid päevi.” Peaksin vist mainima, et oskan hiilgavalt juttu mujale viia. Koguni nii hiilgavalt, et võiksin saada mõne kõrgkooli stipendiumi ja seda põhiainena õppida, ainult et mis mõttega? Valdan seda kunsti juba niigi.
Ootan, et ta küsiks Violeti kohta, aga selle asemel ütleb ta: „Ma pean teadma, kas teil oli või on plaanis end vigastada. Ma räägin paganama tõsiselt. Kui direktor Wertz sellest kuuleb, lendate te siit kiiremini, kui jõuate öelda „õppetööst kõrvaldatud” või hullematki. Rääkimata sellest, et kui ma tähele ei pane ja te otsustate uuesti sinna üles ronida ja alla hüpata, on mul kohtuasi kaelas ja arvestades palka, mida mulle siin makstakse, uskuge mind, ei ole mul nii palju raha, et end kohtusse kaevata lasta. See vastab tõele igal juhul, ükskõik kas te hüppate alla kellatornist või Purina tornist, ükskõik kas see asub kooli territooriumil või mitte.”
Silitan lõuga, nagu oleksin sügavalt mõttesse vajunud. „Purina torn. See on muidugi ka mõte.”
Ta ei liigu paigast, ainult vahib mind vidukil silmi. Nagu enamik Kesk-Lääne inimesi, ei usu Embrüo huumorisse, eriti kui see puudutab tundlikke teemasid. „Pole naljakas, Finch. See pole asi, mille üle nalja visata.”
„Ei, härra. Vabandust.”
„Asi on selles, et enesetapjad ei mõtle mahajääjatele. Mitte ainult vanematele ja õdedele-vendadele, vaid ka sõpradele, oma tüdrukutele, klassikaaslastele, õpetajatele.” Mulle meeldib see, kuidas ta paistab arvavat, et on palju-palju inimesi, kes minust sõltuvad, kaasa arvatud mitte üks, vaid mitu oma tüdrukut.
„Ma niisama lollitasin. Olen nõus, see polnud ilmselt parim moodus esimese vahetunni veetmiseks.”
Embrüo võtab mingi kausta, laseb sel enda ette lauale mütsatada ning hakkab seda lappama. Ma ootan, kuni ta loeb, ja siis vaatab ta uuesti mulle otsa. Mõtlen, kas ta arvutab suveni jäänud päevi.
Ta tõuseb, täpselt nagu mõni seriaalipolitseinik, ja sammub ümber laua, kuni kõrgub minu kohal. Ta kallutab end tahapoole, käed rinnal vaheliti, ja ma vaatan temast mööda, otsides peegliks maskeeritud akent.
„Kas ma pean teie emale helistama?”
„Ei. Ja veel kord ei.” Ja veel kord: ei, ei, ei. „Teate, see oli tobe tegu. Tahtsin ainult teada, mis tunne on seal seista ja alla vaadata. Ma ei hüppaks kunagi kellatornist alla.”
„Kui seda veel kord juhtub, kui te peaksite sellele kas või veel kord mõtlemagi, siis ma helistan talle. Ja te annate ka narkoproovi.”
„Ma hindan teie muret, härra.” Püüan kõlada nii siirana kui võimalik, sest viimane asi, mida ma soovin, on veel suurem, veel terasem tähelepanu, mis saadaks mind kooli koridorides ja mu ülejäänud eluhetkedel, olgu need millised tahes. Ja tõtt-öelda Embrüo isegi meeldib mulle. „Aga mis puutub kogu sellesse narkovärki, siis pole mõtet kallist aega raisata. Tõesti. Kui just sigaretid arvesse ei lähe. Mina ja uimastid? Üldse mitte hea kombinatsioon. Uskuge mind, olen proovinud.” Panen käed paipoisilikult kokku. „Ja mis puutub sellesse kellatorni asja, siis kuigi see polnud üldse nii, nagu te arvate, võin ma ikkagi lubada, et rohkem seda ei juhtu.”
„Õige jutt – ei juhtu jah. Ma tahan, et käiksite siin nüüd nädalas ühe korra asemel kaks. Te tulete esmaspäeviti ja reedeti ja vestlete minuga, et ma näeksin, kuidas teil läheb.”
„Suurima heameelega, härra – tähendab, mulle tõesti meeldivad need meie jutuajamised –, aga seda pole vaja.”
„Me ei vaidle sel teemal. Arutame nüüd eelmise semestri lõppu. Te puudusite koolist neli, peaaegu viis nädalat. Teie ema ütles, et põdesite grippi.”
Ta rääkis tegelikult mu õe Kate’iga, aga ei tea seda. Mu õde oli see, kes kooli helistas, kui ma kontaktivõimetu olin, sest emal on niigi küllalt muresid.
„Kui ta nii ütleb, siis kes oleme meie, et vastu vaielda?”
Asi on selles, et ma olin haige, aga mitte sellisel kergesti seletataval gripilikul moel. Minu kogemuste kohaselt on inimesed palju kaastundlikumad, kui su kannatused on näha, ja ma soovin juba miljonendat korda, et mul oleksid leetrid või tuulerõuged või mõni muu äratuntav haigus, mis teeks asja lihtsaks nii minu kui ka teiste jaoks. Ükskõik mis oleks parem kui tõde: ma tõmbusin jälle endasse. Seiskusin. Ühel hetkel ma keerlesin hoogsalt ja järgmisel hetkel keris mu mõistus aeglasi ringe nagu vana liigesehaige koer, kes tahab pikali heita. Ja siis ma lihtsalt lülitusin välja ja jäin magama, aga mitte niimoodi magama, nagu tavaliselt öösiti magatakse. Mõelge pikale pimedale unele, milles ei ole unenägusid.
Embrüo vidutab jälle silmi ja vahib mulle rangelt otsa, püüdes mind higistama panna. „Ja kas me võime kindlad olla, et sel semestril käite te kohal ja hoidute pahandustest?”
„Absoluutselt.”
„Ja teete koolitöid kaasa?”
„Just nii.”
„Ma lepin teile õe juures narkoproovi aja kokku.” Ta torkab sõrmega läbi õhu, osutades minule. „Katseaeg tähendab „perioodi, mil katsetatakse isiku sobilikkust; perioodi, mil õpilane peab end parandama”. Vaadake ise sõnaraamatust järele, kui mind ei usu, ja, jumala pärast, püsige elus.”
Asi, mille ma ütlemata jätan, on see: ma tahangi elus püsida. Põhjus, miks ma seda ei ütle, on see, et tema ees lebavat paksu kausta arvestades ei usuks ta mind eluilmaski. Ja on veel teinegi asi, mida ta eluilmaski ei usuks – et ma näen vaeva, et selles vastikult nõmedas maailmas püsida. Kellatorni karniisiserval seismine ei ole üldse suremisega seotud. See on seotud kontrolliga. Sellega, et ma enam kunagi magama ei jääks.
Embrüo sammub ümber oma laua ja korjab kokku pataka „Teismeliste murede” voldikuid. Siis ütleb ta mulle, et ma pole üksi ja võin alati temaga rääkida, et tema uks on avatud, ta on siin ja kohtub minuga esmaspäeval. Tahan talle öelda, et ärgu solvugu, aga sellest pole erilist lohutust. Selle asemel ma aga tänan teda, põhjuseks ta silmi ümbritsevad tumedad rõngad ja suu äärde tekkinud sügavad suitsetajakurrud. Ilmselt süütab ta sigareti niipea, kui ära lähen. Võtan voldikuvirna vastu ja jätan ta oma asju ajama. Ta ei maininud Violeti poole sõnagagi ja ma tunnen kergendust.
VIOLET
154 päeva lõpetamiseni
Reede hommik. Koolinõustaja, väikeste heatahtlike silmade ja oma näo kohta liiga laia naeratusega proua Marion Kresney kabinet. Tema pea kohal seinal rippuva tunnistuse kinnitusel on ta töötanud Bartletti keskkoolis viisteist aastat. Täna on meie kaheteistkümnes kokkusaamine.
Mu süda vasardab ikka veel ja mu käed värisevad ikka veel seal torniserval seismisest. Olen üle kere külmaks tõmbunud ja tahan ainult pikali heita. Ootan, et proua Kresney ütleks: „Ma tean, mida te esimese tunni ajal tegite, Violet Markey. Teie vanemad on juba teel. Arstid ootavad, valmis teid lähimasse vaimuhaiglasse viima.”
Aga me alustame nii, nagu alati.
„Kuidas teil läheb, Violet?”
„Hästi, ja teil?” Istun oma käte peale.
„Hästi. Räägime teist. Ma tahan teada, kuidas te end tunnete.”
„Pole viga.” Asjaolu, et ta pole seda teemat juba jutuks võtnud, ei tähenda, et ta sellest ei teaks. Ta ei küsi peaaegu kunagi midagi otse.
„Kuidas te magate?”
Õudusunenäod algasid kuu aega pärast õnnetust. Ta küsib nende kohta iga kord, kui kokku saame, sest ma tegin selle vea, et mainisin neid oma emale, kes omakorda mainis neid proua Kresneyle. See on üks peamisi põhjuseid, miks ma siin olen ja miks ma emale enam midagi ei räägi.
„Ma magan hästi.”
Proua Kresneyga on see lugu, et ta kogu aeg, kogu aeg naeratab, mis ka ei oleks.