Üksik hunt. Anders Breiviku ja teiste massimõrvarite mõistatus. Unni Turrettini
noor mees oleks võinud saavutada, kui ta poleks olnud sedavõrd meelesõge.
Piiratud aja ja kasinate ressurssidega jäi enesevaatluseks vähe võimalusi, Breivik oli ise endale niisuguse olukorra tekitanud. Nüüd vaatas ta üle nimekirja esemetest, mida ta missiooni edukaks läbiviimiseks endiselt vajas, ja summad, mida nende ostuks tuli välja käia
1. Kile − 30 eurot.
2. Alumiinumist/puidust ramp masina peale- ja mahalaadimiseks − 30 eurot.
3. Väetis, suur 500 kg kott: 1 x CAN, 1 x N34, 1 x 0-5-17 (näitamiseks), korrata paari nädala tagant − 2000 eurot.
4. Betoonisegisti, rentida või osta − 100 eurot.
5. Etanool 96 %, 6 liitrit − 30 eurot.
6. Sinine politsei LED-vilkur ühele masinale − 150 eurot.
7. Pritsmekindel näomask − 30 eurot.
8. Käsikahveltõstuk 600 kg kottide jaoks − 200 eurot.
9. Plastmassist alus 600 kg kottide jaoks (kasutada eelnimetatuga) − 200 eurot.
10. Külmik − 100 eurot.
11. Sügavkülm − 100 eurot.
12. Tõmbekapp − 1000 eurot (pole veel kindel).
13. Mikropallid, 20 kg. Glock 17 − 700 eurot.
14. Lisalaskemoon − 1000 eurot.
15. Dunnage õhkpadjad koorma ohutuks transpordiks, ostetud eBayst − 100 eurot.
16. Rihmad/võrk suure koorma kinnituseks, toestuseks võib kasutada kruvidega alumiinium/metall-profiile.
Kemikaalid osutusid põrgulikuks seguks, suuresti selliseks, nagu McVeigh kasutas, ning on hirmutav, kuivõrd lihtsalt neid peaaegu igalt põllumajanduskaupade hulgimüüjalt kätte võis saada. Breivik tundis kindlasti muret, miks niisuguste ohtlike koostisosade tellimine kelleski küsimusi ei äratanud − säärased kemikaalid ühes süütamiseks vajaliku tehnikaga peaksid ju mingil hetkel silma jääma. „Kui ma keeraksin asja vussi ja saaksin märgi külge,” kirjutas ta, „tõkestatakse mind enne, kui jõuan oma operatsiooni lõpule viia.”
2011. aasta 11. juulil pidi Breivik kandma krediitkaardile 2000 eurot, et rentida Aviselt teine masin. Neid autosid kavatses ta kasutada 22. juuli surmaval rünnakupäeval. Ta ostis ka „palju peenemaitselist toitu ja maiustusi”, et oma „patareisid laadida” ja moraali tõsta. Teda ootas ees riskantsemate kemikaalide segamine, mille jaoks oli vaja kanda kaitseülikonda. Nagu kombeks, jõi ta Red Bulli ja neelas alla peotäie EKA segu (kombinatsioon efedriinist, kofeiinist ja aspiriinist), et premeerida end keeruliste ülesannete eest ja saada lisaenergiat.
Seni oli kattevari toiminud. Farmer, kes tegutses kõrvalmaadel, kirjeldas Breivikit hiljem linnamehe-tüübina, kes ei paistnud õigest talupidamisest midagi jagavat. Veelgi enam, naabri arvates oli küllap kummaline, et see noor mees, kes kandis uhkeid riideid, oli kõik aknad kinni katnud, ent kahtlustused ei jõudnud kaugemale. Üsna lähedal asuva baari omanik, kes töötas kunagi Oslo lennujaamas kehakeelejälgijana, teatas hiljem politseile, et selle noore mehe juures, kes tellis tema asutuses vahetevahel mõne joogi, polnud midagi ebatavalist.
Talus elades viibis Breivik täielikus eraldatuses, töötas manifesti ja pommi kallal ning vaatas aeg-ajalt televiisorit. Kuigi ta oli tegutsenud võimalikult varjatult, murdis ta korraks rutiinist välja, et külastada oma kolme parimat lapsepõlvesõpra.
2011. aasta 30. juunil seisis tema logis: „Olen vist oma sotsiaalvõrgustiku säilitamise suhtes hooletu olnud. Täieliku isolatsiooni valimine ja ebasotsiaalne käitumine oleks minu tegusid arvatavasti paremini salajas hoidnud, kuid täielik isolatsioon ja ebasotsiaalne käitumine võivad ka kogu eesmärgi nurjata, kui kaotad lõpuks armastuse inimeste vastu, keda oled vandunud kaitsta. Sest milleks õnnistada oma lähedasi armastuse suure kingiga, kui igaüks sind vihkab?”
Logist ei selgu, kas Breivik ka tegelikult oma sõpradega mingil määral koos aega veetis, kuid ta tundis sellegipoolest muret, et võib näida kahtlane, kui neid ei külasta. Ehk soovis ta isegi põgusa üksindushetke ajel nendega hüvasti jätta. Sõprade silmis näis see arvatavasti elujärje parandamisena, kui mees kolis ema juurest tallu ja vabanes sõjateemaliste arvutimängude maaniast.
Breivik väitis, et on selle semudekamba „liim, sotsiaalne administraator”, kuid mehe eemalviibimise jooksul oli üks liige ilmutanud märke tema asemele tõusmisest. Kas ta ka päriselt selle väikese kamba metafooriline liim oli, on ebaselge. Breiviki nartsissistlikud mõtted tundusid missiooni lähenedes üha süvenevat, justkui oleks ta end üles kehutanud, et ettevalmistuse viimastest päevadest läbi spurtida. Kui ta kavatses oma plaanid teoks teha, oli vaja neid enda jaoks õigustada. Lühidalt öeldes pidi ta end veenma, et on päästja. Viimased kaks-kolm kuud enne massimõrva arvas ta, kasutades taas armastatud mängude keelt, et on kolmekümneprotsendiline võimalus, kas temast teatatakse jälituse kestel riikliku luureagentuuri ametnikele.
Kas ta peatus hetkekski, et mõelda tapatalgutele, mille sooritamist ta nii meeleheitlikult ihkas? Siin, tema enda sõnadega, mis kirja pandud 2011. aasta kevadel, selgitab Breivik, mida ta teod võivad tähendada süütutele inimestele, kelle elu satub ohtu, kui teda ei takistata.
„Selle faasiga seotud mured ja hirmud mõjutasid motivatsiooni punktini, mil pidin rakendama teatavaid vastumeetmeid, et moraali ja tahet kõrgel hoida. Otsustasin, et õige lähenemine oleks alustada järjekordse DBOL steroiditsükliga ja muuta jõutreeningu intensiivsust. Kulutasin aega ka uue muusika leidmisele ja allalaadimisele. Palju uusi vokaalseid transilugusid ja pisut inspiratsioonimuusikat Helene Bøkslelt. Lisaks sellele otsustasin, et luban endale värskelt välja antud lisa „World of Warcraft – Cataclysmi” mängimist. Nende kolme meetme rakendamine lisaks kolmele iganädalasele ideoloogiaga seotud meditatsioonijalutuskäigule tõstis mu moraali ja motivatsiooni taas lakke.”
Seega, ei mingit endassesüüvimist.
Mahaloendus
Logi kaheksandal päeval jätkas ta internetiotsinguid, et leida õige viis, kuidas salitsüülhapet puhastada. Pärast mitut tundi otsimist ja erinevate otsingusõnade katsetamist suutis Breivik leida üheainsa väga väheseid kordi vaadatud YouTube’i-video, milles selgitati üksikasjalikult ebaharilikku meetodit, kuidas aspiriinist atsetüülsalitsüülhapet sünteesida. Breivik, kes polnud nõus leppima esimese meetodiga, mille leidis, mõtles välja uue viisi, kuidas illustratsiooniks kasutatud kallite laboratooriumipumpade asemel ise õhku kuivatada. Veendunud, et tema meetod toimib, asus ta looma materjali, mida enamik inimesi ei oska isegi välja hääldada.
Järgmisel päeval otsustas ta koostada evakutsiooniplaani juhuks, kui naaber või keegi teine peaks otsustama läbi tulla ja vaadata, millega ta tegeleb. Võimalikud stsenaariumid olid küllap hirmutavad, nii hakkas Breivik mõtteis hädaevakutsiooniplaani hauduma. Ta kirjutas samal päeval hiljem: „Pean pakkima kõige suuremasse seljakotti ellujäämiseks vajalikke esemeid ja vahendeid, sealjuures söögiportse, 10 l vett, relvi, laskemoona ja sobilikke rõivaid. Hakkasin eelmainitut valmistama.”
Kui saabus logi neljateistkümnes päev, näis Breivik olevat paremas tujus. Selgus, et ta oli kirglikult Eurovisiooni jälginud. „Sitt muusika,” nentis ta, „kuid kokkuvõttes hea show.” Ta jälgis poolfinaale ja vaatas neid internetist pärast päevatööd. Norra oli saatnud Breiviki hinnangul sita, poliitiliselt korrektse etteaste: asüüli otsiva keenialase, kes esitas bongo-laulu.
„Väga Euroopat esindav,” sõnas ta, suunates oma sarkasmi ilmselgelt Norra poole. „Igatahes,” lisas ta, „ma loodan, et Saksamaa võidab.”
„PÕMAKI”
Juuni keskel oli Breivik valmis esimest pommi katsetama. Ta valmistas ette katseseadme ja sõitis eraldatud kohta, mille oli sündmuseks välja valinud. Ta läitis süütenööri, jooksis eemale ja ootas. Tegemist oli arvatavasti kõige pikema kümne sekundiga, mida see mees oli kunagi pidanud kannatama. Siin on tema kommentaar juhtunule. Breiviki kirjakeel ja lisatud naerunägu tekitab mulje, nagu saadaks ta hoopis sõbrale e-kirja, mitte ei harjutaks massimõrvaks:
„PÕMAKI!