Kaardimaja. Michael Dobbs
juttu katkestas üha uute tulemuste saabumine. O’Neill vabandas end, lahkus higist leemendavate ärimeeste rühma juurest ning surus end läbi üha suuremaks ja jutukamaks muutuvast imetlejate ringist, mis Penny ümber koondus. Nende protestidest hoolimata viis ta naise eemale ja sosistas talle kähku midagi kõrva. Samal ajal kuulutas Sir Alastairi punetav nägu, et peagi kuulutatakse välja peaministri enda tulemus. Pidutsejad jäid lugupidavalt vait. Kõik pilgud olid ekraanile naelutatud. Keegi ei märganud, et Penny võttis käekoti ja lipsas vaikselt välja.
Stuudios anti teada, et opositsioon on vahet vähendamas. Õhtu näis võtvat ebameeldiva pöörde. Siis oligi järg Collingridge’i käes. Tema ekraanile ilmumine tõi kaasa Grunt & Groansi personali lojaalse heakskiidumöirge, sest isiklikud poliitilised eelistused olid tähistamise käigus juba ammu ununenud. Lõppude lõpuks oli tegu kõigest valimistega.
Nad vahtisid, kuidas Henry Collingridge neile ekraanilt lehvitas, kuigi sunnitud naeratus andis märku, et tema suhtub tulemusse tõsisemalt kui siinne publik. Ta tänukõne oli pigem formaalne kui poleemiline, nägu grimmi all kurnatusest hall. Veidi aega jälgisid nad tujutult ja väheke kainema pilguga, kuidas ta poodiumilt minema kiirustas, et ette võtta pikk kodutee Londonisse. Kuid peagi kogus pidu taas hoogu.
Mõni minut hiljem kostus üle peomelu hüüe. „Mr O’Neill! Mr O’Neill! Teile on kõne.” Turvamees, kes ooteruumi laua taga passis, hoidis telefonitoru kõrgel õhus ja žestikuleeris dramaatiliselt.
„Kes see on?” üritas O’Neill saali teisest servast uurida.
„Mida?” küsis turvamees närvilise ilmega.
„Kes see on?” uuris O’Neill uuesti.
„Ma ei kuule teid,” kisas turvamees üle kära.
O’Neill pani käed suu ette toruks ja küsis taas, kes helistab, karjudes nüüd juba nõnda valjult, nagu tähistaks võidu toonud rünnakut Landsdowne Roadi ragbistaadionil.
„See on peaministri kabinet!” hüüdis turvamees, kes ei suutnud ärevust enam tagasi hoida ning mõtles vist endamisi, kas ta peaks nii tähtsat teadet edastades au andma.
Need sõnad avaldasid kohest mõju. Tekkis ootusrikas vaikus. O’Neilli ees avanes vaba tee telefonini. Ta läks kuulekalt laua juurde, üritades viisakat ja tõsist muljet jätta.
„See on üks tema sekretäridest. Ta ühendab teid,” andis turvamees teada, tundes kergendust suurest vastutusest pääsemise üle.
„Halloo, halloo! Jah, siin räägib Roger.” Lühike paus. „Peaminister! Kui tore teie häält kuulda. Palju, palju õnne! Olukorda arvestades hiilgav tulemus. Mu isal oli kombeks öelda, et võit on alati magus, olgu tulemus viis-null või viis-neli …” Ta pilk eksles ruumis ringi, iga silmapaar oli temale suunatud. „Mida te ütlesite? Oh, jah. Jah! Väga kena teist. Juhtumisi olengi praegu reklaamiagentuuris.”
Nüüd oli ruumis nõnda vaikne, et võis kuulda viigipuulehtede sahinat.
„Ma leian, et nad tegid suurepärast tööd, ning nende toetuseta poleks ma küll hakkama saanud … Kas võin neile seda öelda?”
O’Neill kattis kõnetoru käega ja pöördus ekstaasis publiku poole. „Peaminister tahab, et edastaksin tema tänusõnad suurepärase kampaania eest. Ta ütles, et see osutus otsustavaks.” Ta asetas toru taas kõrva juurde ja kuulas veel mõne hetke. „Ja ta ei nõua teilt raha tagasi!”
Tormiline aplaus ja kiiduhüüded. O’Neill hoidis toru üleval, et ükski heli kaduma ei läheks.
„Jah, peaminister, tahan teile öelda, kui tore ja meeldiv see on, et oma valimistulemuste selgumise järel kõigepealt just mulle helistasite … Jah, ootan meie jällenägemist suure innuga. Jah, tulen hiljem Smithi väljakule … Muidugi, muidugi. Näeme siis. Ja veelkord suured õnnesoovid!”
Ta asetas toru õrnalt hargile, ilmes peegeldumas osakssaanud au. Ta pöördus publiku poole. Äkki kerkis ta näole lai naeratus, peorahvas valas ta kiiduavaldustega üle ning kõik üritasid korraga ta kätt suruda.
Nad laulsid endiselt tema kiituseks, kui Penny kõrvaltänavas autotelefoni toru hargile asetas ning peegli ees huuli värvima asus.
KUUES PEATÜKK
Smithi väljakule kogunenud rahvamass oli tublisti kasvanud, sest partei toetajad, vastased ja niisama uudishimulikud ootasid peaministri saabumist. Kesköö oli ammu möödas, kuid see oli öö, mil bioloogilisest kellast ei hoolita. Pealtvaatajad võisid teletehnikute monitoridest näha, et tema konvoi, mida eskortisid mootorratastel politseinikud ja jälitasid telebussid, oli M1 pealt ammu lahkunud ning lähenes Marble Archile. Nad pidid saabuma vähem kui kümne minuti pärast ning partei palgatud kolm noort ergutajat üritasid oma isamaaliste laulude ja hüüetega publikut üles soojendada.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.