Haigla. Avo Kull
I
„KOHUS LÕPETAB TÕENDITE UURIMISE JA ALUSTAB TUNNISTAJATE ülekuulamist.”
Keskealise kohtuniku monotoonse hääle kõla levis üle kopitanud lõhnaga istungitesaali ja kajas vastu kõledatelt määrdunud seintelt. Kalvi istus kohtualuste pingis, otse kaebealuse kõrval ja tõlkis. Kaebealune Jevgeni, kleenuke blondi peaga vene poiss, istus langetatud päi ja kuulas. Millestki polnud võimalik aru saada, kas toimuv jõudis tema teadvusse või mitte.
„Kutsume sisse tunnistaja Albert Nugise,Võidu kolhoosi esimehe.”
Sisenes hallipäine vanem meesterahvas, kes kõndides hoidus kergelt küüru, ja jäi tunnistajatepuldi ette seisma.
„Tunnistaja, rääkige, mida te kahekümne kolmanda detsembri õhtul majandi karjalaudas nägite.”
„Nägin seda, et see … noh, et see poiss Jevgeni toppis jõusööta kotti ja tahtis vist koju viia.” Kolhoosiesimehe konarlik kõneviis viitas ilmselgele puudujäägile tema üldhariduses.
„Tahtis või viis?” Kohtuniku hääl tõusis pisut ja ta vaatas nõudlikult esimeest.
„Midagi ta ei viind.”Tunnistaja kühmus kogu tõmbus sirgemaks ja hääl muutus valjemaks. „Ma sain tal natist kinni ja võtsin koti käest ära.”
„Nii, tunnistaja, ja mis seal kotis oli?”
„Jõusööt oli, noh.”
Üllatunud pilgul vahtis tunnistaja kohtunikku. Mida ta veel norib? Kõik niigi selge – poiss on varas ja tuleb kinni panna.
„Ja kust see jõusööt pärit oli?”
„No kust see ikka oli? Eks ta söödaköögi põrandalt selle kokku korjas.”
„Kas teie kolhoosis siis vedeleb loomasööt põrandal?”
Kolhoosiesimees hakkas tõsiselt pahaseks saama:
„Midagi ei vedele seal põrandal. Aga see pagana jõusööt on nii pude ja mureneb kergesti. Ikka läheb prahti maha, tead. Alatihti on põrand seda täis.”
Kalvi vaatas tähelepanelikult kaebealust. Teda hakkas juba tõsiselt huvitama, kas poiss ikka mõistab kõike toimuvat.
„Saad sa kõigest aru?” küsis ta sosinal. Poiss noogutas.
„Ja mis siis edasi sai?” Kohtuniku hääl oli jälle monotoonne, selles kõlas kui mitte tüdimus, siis vähemalt täielik huvipuudus.
„Noh, edasi sai nii, et poiss hakkas end õigustama ja seletama, aga mina tean, et see on riigi vara riisumine, ja kutsusin kohe miilitsa.”
„Tunnistaja, kohut ei huvita, mida teie teate või ei tea. Rääkige asjast.”
„Ma räägingi asjast. Parteikongressi materjalides on sõnaselgelt kirjas, et meie, kommunistide kohus on sotsialistliku omandi riisumise vastu võidelda.”
Kohtunik oli pisut hilinenud tunnistaja sõnavoolu peatamisega. Nüüd tsiteeris too parteikongressi materjale ja nende loosungite lausumist takistada ei tohtinud.
Kalvi tõlkis ja tundis, kuidas vastikus saalis toimuva vastu kasvab. Kohtufarss, mille sarnaseid oli tal juba mitmel korral tulnud tõlkida, ajas iiveldama. Kolhoosi esimees oli puupea ja lisaks sellele veendunud kommunist. Kummalisel kombel käisid need kaks asja tihti koos ja Kalvi kogemus ütles, et niisuguste eest pääsu pole.
Vaene poiss läheb pikaks ajaks vangi.
„Kutsume tunnistaja Malle Tamme.”
Tunnistajatepuldi ette astus keskealine tumedapäine naine, kelle lõua alt kokkuseotud kirju pearätt viitas eksimatult kandja külapäritolule. Ta oli lameda rinna ja kondiste õlgadega, mida rõhutas veelgi pingule tõmmatud pullover. Naine vaatas hirmunud silmadega ringi. Ilmselt oli see tema esimene kokkupuude riigiametiga.
„Tunnistaja, mis ametit teie Võidu kolhoosis peate?”
„Mina olen karjabrigadir ja ei tea sellest asjast mitte midagi.”
Kohtuniku ilme omandas tuntavalt kurja varjundi ja range hääl kutsus tunnistaja korrale:
„Kohus ei ole teilt veel küsinud, mida te teate või ei tea. Rääkige nüüd kohtule, mida teie kahekümne kolmanda detsembri õhtul söödaköögis nägite.”
„Midagi ma ei näind. Põrand oli prahti täis nagu alati pärast sööda etteandmist ja ma käskisin Jevgenil selle puhtaks pühkida.”
„Kuhu tavaliselt pannakse põrandalt kokku pühitud praht?”
„Prügimäele, kuhu mujale. Praht läheb ikka prügimäele.”
Kohtunik vaikis viivu ja uuris mõnd lehte paksust kollakast kaustast. Seejärel küsis:
„Aga mida siis kohtualune selle prahiga tegi?”
„Tema pani selle kotti. Ta oli juba mitu päeva põrandalt kokku pühitud prahi sinna kotti korjanud.”
„Ja mida teie teada kavatses kaebealune selle prahiga teha?”
„Kesse?”
„Jevgeni Petrov! Kellest me teie arust siin praegu räägime?!”
„Noh eks tema tahtis selle vist koju oma lehmale viia. Neil sel aastal heinu vähe ja lehm laudas nälgib. Kolhoosi loomadele me põrandalt kokku korjatud jõusööta ei anna, aga kodus võis ta seda ju puhastada ja …”
„Kohut ei huvita, mida ta võis või ei võinud. Kohut huvitavad faktid,” katkestas kohtunik karmilt tunnistaja mõttelõnga.
Kalvi vaatas kõrval istuvat poissi ja mõtles murega tema eesseisvale elule. Vaene noormees on sattunud kohutava masinavärgi hammasrataste vahele ja nüüdsest on tema elu lõplikult rikutud. Vanglas saab temast tõeline kriminaal ja pärast vabanemist on ta peagi retsidiiviga kohtulaua ees tagasi. Tõlk ohkas sügavalt – ei olnud tema võimuses midagi muuta.
„Kohus lõpetab tunnistajate kuulamise ja avab kohtulikud vaidlused. Sõna on riiklikul süüdistajal.”
Abiprokurör Thea tõusis, tõmbas seeliku sirgu, kohendas oma blondi soengut ja alustas kõlava selge häälega:
„Austatud kohus, kaebealune Jevgeni Petrov on pannud toime tõsise kuriteo, mis on tõendatud kohtueelsete uurimismaterjalidega ja tunnistajate ütlustega.”
Kalvi jälgis pingsalt süüdistaja esinemist, et midagi olulist kõrvust mööda ei libiseks. Ta pidi kogu jutu kaebealusele veatult edasi andma. Abiprokurör nägi hea välja, kuid oli sellegipärast ebameeldiv. Thea nautis oma esinemist, jälgides hoolega intonatsiooni ja rõhkusid. Teksti vaba voolavuse huvides ei teinud ta kunagi tõlkepause. Tema esinemist ei tohtinud miski segada.
„Lähtudes ülaltoodust, riiklik süüdistaja leiab, et kaebealuse süü on täielikult tõendatud, ning arvestades toime pandud kuriteo ühiskonnaohtlikkust, arvan, et tema suhtes tuleb kohaldada vabadusekaotuslikku karistust üldrežiimiga paranduslike tööde koloonias kestusega kolm aastat.”
Vastumeelselt tõlkis Kalvi prokuröri nõude noormehele ära. Poiss võpatas, tema langetatud pea vajus veelgi rohkem norgu ja suur pisar voolas üle põse. Halvasti valgustatud ja umbses kohtusaalis valitses vaikus. Kõikide protsessiosaliste nägudelt vaatas vastu tuim ükskõiksus. Osavõtmatu pilguga jälgisid nad toimuvat.
Ainult kaebealuse nägu väljendas ahastust, aga seda ei näinud peale Kalvi keegi.
„Sõna on kaebealuse kaitsjal.”
Jälle tuli Kalvil pingsalt keskenduda. Advokaat Maire kõne oli katkendlik ja mõnikord ajas ta süüdimatult segi kuupäevad või puterdas faktide rägastikus. Jäi mulje, et ta tunneb end halvasti.
Ilmselt püüdis ta seda kohtuasja nii kiiresti kui võimalik kaelast ära saada.
„Austatud kohus, arvestades tänase kaebealuse noorust, positiivset iseloomustust töökohast ja seda, et varem on ta kohtulikult karistamata, palub kaitse temale kergemat karistust.”
„Sellega on kohtulikud vaidlused lõppenud. Süüalusel on viimane sõna.”
Jevgeni tõusis. Pisaratevool oli lakanud ja vist esimest korda julges ta saalis ringi vaadata. Pärast pisikest pausi avas ta suu ja hakkas katkendlikult rääkima:
„Ega ma siis varastanud …Tavaliselt kõik koristajad viskavad selle prahi prügimäele. Meie