Haigla. Avo Kull
te tutvusite.”
„Polnud seal mingeid asjaolusid. Saime peol tuttavaks ja läksime pärast tema poole.”
„Kelle poole?”
„Inga poole noh.”
„Ja edasi? Mis edasi juhtus?”
„Midagi ei juhtunud. Istusime, ajasime juttu …”
Noormees oli ilmselgelt närvis ega osanud kuidagi end väljendada.
„Mida te arvate, Sergei, kas paljast jutuajamisest jäävad naised rasedaks?”
„Ei ole nii, aga kust mina pidin teadma, et ta rasedaks jääb?”
Saalist kostis hõre naer. Ka kohtuniku ja kaasistujate näod venisid muigele. Kõigest jäi mulje, et eriti keeruliseks see kostja nende elu ei tee.
„Vastake nüüd küsimusele, kas te olite hagejaga intiimvahekorras või mitte.”
„Korra olin, aga ega sellest keegi veel rasedaks jää.”
Saalis kõlas üksmeelne naer. Niisugust lihtsameelsust poleks täiskasvanud inimeselt keegi oodanud.
„Kas jääb või ei jää, selle jätame ekspertide otsustada. Teie aga öelge vahepeal, miks te keeldusite juhtunu eest vastutust võtmast ja ära jooksite?”
„No mida ma siis pidin tegema? Kust mina teadsin, et ta üldse rase on?Võib-olla hoopis valetas mulle ja tahtis sedaviisi mehele saada.”
„Kas te siis raseduse tunnuseid tüdruku juures ei täheldanud?”
„Mida ma pidin täheldama? Kust mina tean, millised need tunnused üldse on?”
„Olgu pealegi,” lausus eesistuja leplikumalt. Temal oli võit juba käes ja jäi üle see vaid tsiviilprotsessi koodeksi nõuetele vastavalt vormistada.
„Kutsume eksperdi, kohaliku polikliiniku günekoloogi Tiina Hanseni.”
Kalvi nägi üllatusega, kuidas tundmatu naine tõusis ja tunnistajatepuldi taha seisma jäi. Ohoo, ta on arst, pealegi naistearst. Siit ka põhjus, miks Kalvi polnud temaga senini kokku puutunud.
„Ekspert, palun kirjeldage meile raseduse tunnuseid.”
„Kasvav kõht, menstruatsiooni puudumine ja iiveldustunne on kõige nähtavamad tunnused. Lisaks sellele toimuvad naise organismis mitmed muutused …”
„Need muutused meid praegu ei huvita. Nähtavaid tunnuseid loetlesite piisavalt. Öelge nüüd kohtule, kas naine võib rasestuda ühestainsast intiimvahekorrast.”
„Võib küll,” kõlas selge vastus.
Kalvi vaatas huviga naist, kelle enesekindel esinemine, meloodiline kõlav hääl ja sihvakas figuur ta tähelepanu köitsid. Üha enam veendus ta, et naine on erakordselt sarmikas.
Kohtuprotsess aga edenes omasoodu. Poole tunni pärast sai isadus tuvastatud ja lihtsameelne noormees Sergei, kes ei teadnud, kuidas naised rasestuvad, alimendid kaela. Istung lõppes ja kõik asjaosalised kõndisid saalist välja. Kalvi astus arsti kannul väljapääsu poole ja riidehoiu juures kõnetas teda:
„Doktor Hansen, kas võib teie poole ühe murega pöörduda?”
Naine peatus, vaatas naeratades Kalvit ja lausus oma meloodilise häälega:
„No laske tulla, mis mure teil on.”
„Teate, mul on tunne, et ma olen rase.”
Rõkkava naerulagina saatel tegi naine protesti väljendava liigutuse, kuid küsis siiski:
„Ja mis paneb teid niimoodi arvama?”
„Noh vaadake, kõht kasvab.” Kalvi silitas sealjuures väikest, kuid juba tuntavat õllekõhtu. „Menstruatsiooni ei ole ja aeg-ajalt esineb ka iiveldust. Eriti just hommikuti.”
Naine vaatas naerdes Kalvit ja vastas:
„Sel juhul pole midagi teha, peate minu juurde vastuvõtule tulema, võtame teid rasedana arvele.”
„Eks ma siis tulen. Millal vastuvõtt on?”
„Igal tööpäeval kella üheksast kaheni,” vastas arst ja pöördus muiates minekule.
Kalvi seisis ja vaatas lahkuvale naisele pikalt järele. Teda valdas kummaline tunne. Ootamatult oli ta kohanud midagi erakordselt meeldivat, mis varjutas kõik seni kogetu. Ikka ja alati juhtub see ootamatult. Juhtus ka seekord. Kalvi roolis oma päevinäinud villist ehitusvalitsuse kontori poole, kuid tema mõtted keerlesid aina uue tuttava ümber. Ta püüdis taibata, mis oli selles naises niivõrd lummavat, et ta kõiki mehe meeli erutas ja fantaasia lendama pani. Oli see tema aval ja ergas olek, särav naeratus ja osavõtlik pilk või hoopis tabamatu seksapiil, mida ta endas kandis? Mehes tekkis vastupandamatu soov seda teada saada.
II
KALVI PEATAS AUTO EHITUSVALITSUSE KONTORI EES. SEE OLI KOLMEkorruseline halli mõranenud pritskrohviga halvasti hooldatud hoone. Kõik suured hooned väikelinnas olid halli mõranenud pritskrohviga ja halvasti hooldatud. Väikeste puitakende värv koorus. Tsinkplekist vihmaveerenn tilbendas teise ja kolmanda korruse vahel, selle alumine osa oli juba ammu alla kukkunud.
Kaht astet korraga võttes jooksis Kalvi kolmandale korrusele. Töödejuhatajate toa uks oli avatud. Neli kolleegi sättisid toimekalt vajalikke pabereid kausta ja valmistusid nõupidamiseks. Kalvi tervitas lühidalt ja istus oma laua taha. Töödejuhataja Vello Vain vaatas korraks üles ja tema nägu läks laiale naerule:
„Vaata aga vaata, keda enne surma veel näha saab. Kus sa vahepeal elasid? Plaaniosakond otsis sind tikutulega taga. Käisid jälle kohtus haltuurat tegemas ja seda va kõlisevat kokku ajamas?”
„Käisin jah, aga ära sa Lundile ütle, läheb veel kadedusest lõhki.”
Vastuseks kõlas üksmeelne naer. Martin Lund oli nende uus ülemus, kes alles teist nädalat ehitusvalitsust juhatas, kuid oli juba erakordselt karmi käega juhi kuulsuse omandanud. Töödejuhatajaid see eriti ei häirinud, sest nemad olid ettevõtte eliit, kes vahetult kogu ehitustegevust juhtis. Nendest sõltus asutuse hea käekäik. Raamatupidamise naised suhtusid neisse sooja sümpaatiaga. Varustusosakond ja plaaniosakond olid sunnitud nende arvamusega arvestama. Isegi ehitusvalitsuse juhatajal tuli seda teinekord teha.
Ehitusvalitsuse juhataja avar kabinet täitus pikkamööda inimestega. Üksteise järel sisenesid töödejuhatajad, peainsener, peamehaanik, dispetšerid ja varustajad. Iganädalasele nõupidamisele kogunesid kõik, kel oli kokkupuude ehituse operatiivjuhtimisega.
Mehed istusid pika nõupidamistelaua taha, kus igaühel oli oma sisseharjunud koht. Juhataja kabinet oli kogu kontorihoone kõige suurem ruum. Selles pidi väljenduma ülemuse erakordsus. Kõik kontoritöötajad olid paigutatud väikestesse tubadesse, mida nad tihti pidid mitme peale jagama, aga juhataja kabinet oli avar ja esinduslik. Külgseina ääres seisis väike polüesterlakiga kaetud tumedast puidust riiul. Niisugust polnud kontoris kellelgi teisel ja nii uhket telefoniaparaati kui ehitusvalitsuse juhatajal polnud samuti kellelgi teisel.
Martin Lund, pikk blond jõulise torsoga mees, istus lösakil tugitoolis ja pidas pikemat telefonikõnet. Jutu vahele pahvis ta isukalt sigaretti, ise teraselt sisenejaid jälgides. Lõpuks olid kõik istet võtnud ja juhataja lõpetas telefonikõne. Toru hargile asetanud, lasi ta silmadel üle ootusärevalt vaikiva seltskonna käia ja küsis: „Kas kõik on kohal?”
„Kõik,” vastas peainsener.
Ülemuse etteulatuv kandiline lõug tõusis kõrgemale ja pilukil silmadest kõrge laubakaare all suunati alluvatele pahaendeline pilk:
„Nii, alustame. Mul on siin ees eelmise nõupidamise protokoll. Vaatame kõigepealt selle üle. Punkt üks ütleb, et lasteaia esimene korrus saab selle nädalaga kaetud. Kalvi Pallas, kas on täidetud?”
„Ei,” vastas Kalvi külmalt, „pooled paneelid on siiani puudu.”
„Ja miks nad puudu on?” juhataja kummardus ettepoole ja vaatas pingsalt kohalolijaid. Oma küsimuse esitas ta vaikse häälega, peaaegu