Küüslauk ja safiirid. Ruth Reichl
igilesuure tänu ja armastusega
Päevapraad
„Te kavatsete seda süüa?”
Naine silmitseb kandikut, mille lennusaatja nüüdsama minu ette asetas. Raske öelda, kas ta soovib kinnitust, et toit paistab vastik, või on lihtsalt näljane ja loodab, et ma oma söögi temale annan. Teen turvavöö lahti, keeran end kitsukesel istekohal ringi ja näen, et ta ilme on väljakutsuv. Kas ta paneb mind proovile?
Isu äratamata aurab söök mulle vastu: lirtsuv pruun liharuuduke, ümbritsetud kleepjast kartulipudruvallist, mis võidi pudruks töödelda nii umbes aasta tagasi. Hallikad kortsus herned oleksid nagu labori katseklaasis sündinud. Saiake hiilgab nii ebamaiselt ja kuukollaselt, et ajab külmajudinad peale, enne kui jõuan seda sõrmeotsagagi puudutada. Aedsalat on servast pruunikaks tõmbunud ja väsinud tomatid ei viitsi enam teeselda, et peaksid looduse soovi kohaselt punased olema. Eraldi topsikesest põrnitseb mind ereoranž salatikaste. Põrnitsen vastu.
„No ei,” ütleb naine, „ei teie seda sööma hakka. Ometi mitte meie Ruthike!” Võidukalt napsab ta saiakese mu taldrikult. „Palun võid ka,” küünitab ta soovitu järele.
Peatan ta käe õhus. Küsin: „Kas ma tunnen teid?” Tema naeratab mõistatuslikult, näen, et tal on esihambavahe. Juuksed on blondid ja naine ise kerglaselt võluv; korraks turgatab pähe, et äkki on Lauren Hutton. Aga mida teeks Lauren Hutton selles lennukis, pigistaks ta end tõesti turistiklassi istmesse ja püüaks mu saiakest varastada?
„Ei,” ütleb ta kätt tagasi tõmmates. Ta haarab või. „Aga mina tunnen teid. Ma tean isegi, miks te selle lennuki peal olete.”
„Kas tõesti?” ütlen ma üsna juhmilt. Ta on saiakese alla kugistanud ja silmitseb nüüd kahtlast lihatükki. „Palun,” lausun ma, „laske hea maitsta.” Ta krabab taldriku.
„Ma ei arvanud, et teie võiksite seda värki süüa,” ütleb ta. „Tõele au andes oleksin lausa pettunud, kui sööksite.”
„Aga mis te arvate, kes ma olen?” küsin.
„Oh, kallis inimene,” ütleb ta, „s” hambavahest sisisemas nagu ussil, „ma ei arva. Ma tean. Tegelikult teeksite mulle suure teene, kui oleksite nii lahke ja ütleksite mulle, kuhu te sööma lähete, kui New Yorgis maandume.”
„Millest te ometi räägite?” olen juba tõeliselt hämmeldunud. Ta ahmis valgu sisse ja jättis herned söömata, ja nüüd jõllitavad ta kahvatusinised silmad igatsevalt nukrat aedsalatit. „Olge lahke,” sirutan taldriku tema poole.
„Teie pilt on üle terve New Yorgi üles riputatud,” ütleb ta, suu salatit täis. „Te olete Los Angeles Timesi restoranikriitik, kuid teist saab peagi maailma kõige tähtsam restoranikriitik. Te alustate New York Timesi ajalehes” – ta vaikib hetke ja arvutab – „reedel, 3. septembril!” Ta upitab viimased salatilibled kahvlile ja lisab: „Teie pilt ripub New Yorgi viimse kui restorani teadetetahvlil, otse päevaprae kõrval.”
„Te ei mõtle seda ometi tõsiselt,” sõnan.
Ta noogutab energiliselt oma blondi pead, nii et õhukesed juuksed vehivad näkku. Kui ta neid silmilt lükkab, märkan, et ta kannab väikest sädelevat käevõru, millel on klaaspärlitest kiri Jackie, et ta küüned on kaetud pragunenud lilla lakiga ja käsivarred paistavad nii musklis, nagu oleksid eluaeg raskeid kandikuid tassinud. „Mõtlen küll. Koht, kus ma töötan, ei ole just maailma parim restoran, aga boss tegi meile püsipakkumise – viissada doltsi sellele, kes esimesena märkab, et teie sööma tulite. Unustage anonüümsus. Hea arvustus New York Timesis on väärt tuhandeid.” Ta kaalutleb mõne sekundi. „Võib-olla isegi miljoneid.”
„Aga praegu on alles juuni! Alustan alles kolme kuu pärast.” Olen vapustatud.
„Ma tean,” viibutab ta üht neist lillaküünelistest sõrmedest mu näo ees, „aga kui kirjutate oma esimese arvustuse septembris, peate selleks lähemal ajal kuskil sööma, eks?” Hääles on teatud võidukust, kui ta lisab: „Saate aru, on vähe sellist, mida me teie kohta ei teaks.”
„Mida te teate?” See kukub välja pisut närvilisemalt, kui mulle meeldiks.
„Oh,” ütleb ta reipalt, „küsige mult ükskõik mida. Küll te näete.”
„Kas ma olen abielus?”
„Palun,” naeratab ta laialt, „küsige ometi midagi raskemat. Teie abikaasa nimi on Michael Singer, ta on CBS-is produtsent ja tegutseb peamiselt uurimisvaldkonnas. Ma tean, et ta võitis eelmisel aastal mingi töö eest, mida ta tegi maffia ja helisalvestustööstuse kohta, Peabody Awardi.”
„Kuidas te kõike seda teate?” küsin ma.
„Ma ju ütlesin,” lausub ta, „me oleme teid uurinud. Meie kõik. Kas ma ei öelnud, et olete luubi all? Kriitikud ei einesta üksinda, see tähendab, et ka abikaasat tuleb jälgida. Rääkimata lapsest. Ta on umbes nelja-aastane …”
„Neli ja pool,” vastan täiesti automaatselt, nii et sõnad on väljas enne, kui taipan, et peaksin pigem hämama, mitte informatsiooni ette söötma.
„Niipaljukest ma ikka tean, et olete sellel reisil üksi,” sõnab ta endaga natuke liiga rahulolevalt. „Hea seegi.”
„Võib-olla tulevad teised hiljem,” juhin tähelepanu.
„Võib-olla …” kaalub ta sedagi võimalust. Siis kallutab ta pead ja ütleb: „Eip, arvan, et pigem mitte. Meestel ei jätku üldse kannatust ja minu kogemuse põhjal on naine alati see, kes peab lastega reisima. Kui Michael hiljem juurde tuleks, oleks laps juba praegu teiega.”
„Kes te olete,” küsin ma, „Mickey Spillane?1”
„Selles äris,” ütleb ta usalduslikult, „tasub silmad lahti hoida. Oleksite üllatunud, kui palju võib inimeste kohta teada saada, kui nad on paar tundi teie lauas istunud. See teeb töö lõbusamaks. Nii saan mina asjast aru: te olete teel New Yorki, et teha restoranide kohta natuke uurimistööd. Ja võib-olla, et korterit otsida?” Silmad kohtuvad minu omadega ning löövad põlema.
„Pihtas!” ütleb ta. „Otsitegi!”
Otsin ka Nicki jaoks lasteaeda, kuid mul õnnestub seda mitte välja pahvatada. Kui ma ei vasta, uurib vastne sõber, kas mu kandikul pole ehk veel midagi ihaldusväärset. Näib, et sisemist võitlust tekitab jäätis, mis on nüüdseks kandikule abituna ja üksinda lebama jäänud. Kuid ta jätab heitluse, et öelda endaga rahulolevalt: „Oh, ma ei arva, et isegi selline suur kübar teid kaitseb.” Ta uurib mu nägu, justkui sooviks seda mällu salvestada, pilk liigub aeglaselt üle mu sassis pikkade pruunide lokkide, paksude puhmaskulmude ja kergelt viltuste pruunide silmade ning vaatleb tähelepanelikult mu kahvatut nahka ja suurt suud. Lõpuks manab ta näole ennasttäis newyorklasliku naeratuse ja lisab: „Teile saab selgeks, et meie ja L.A. Timesi restoranikriitiku vahe on väga suur. Meid pole nii kerge haneks tõmmata.”
„Seda ma näen,” ütlen siiralt. Selle viieteistkümne aasta jooksul, mil olen San Franciscos ja Los Angeleses restoranikriitikuna töötanud, pole veel keegi vaevunud mind uurima. See naine siin teab minu kohta hirmuäratavalt palju: mind ei üllataks, kui ta teaks, et New York Times hakkab mulle maksma 82 000 dollarit aastas (vähem kui see, mida teenisin Los Angeleses), või isegi seda, et CBS suhtus Michaeli üleminekusse New Yorgi büroosse väga lahkelt. Teadmine, et mu eraelu on nüüdsest avalik, teeb mind nii närviliseks, et üritan jututeemat vahetada. „Palun,” ulatan talle jäätise. „Pean õhtusöögiks isu säilitama.”
Naine võtab jäätise vastu. „Pole ime, et te nii kõhn olete,” märgib ta. Paberi lahti harutanud, silmitseb ta jäätist, võtab ampsu ja lisab täis suuga: „Päris hea. Aga veel parem oleks teada, kuhu te täna õhtul sööma lähete. Selle restorani nimi maksab ja raha kuluks marjaks ära.”
„Mitte mingil juhul,” keeldun ütlemast. Pööran pead ja silmitsen pilvi, mis sõuavad akna taga nagu hiiglaslikud Marshmallow Fluffi2 tombud.
„Te sõite kõik ära!” ütleb kandikuid ära korjama tulnud lennusaatja. Ta näib siiralt üllatunud.
Naeratan talle vastu. „Päris hariv lõunasöök.”
„Oh,” satub ta kergelt segadusse, „hea meel kuulda.” Kandikuid oma kärule virna ladudes lisab ta: „Tavaliselt seda ei öelda.” Siis eemaldub ta käru lükates kiiresti, justkui
Ameerika krimikirjanik. −
Marshmallow Fluff – vahukommilaadne magus kreem USA-s. −