Küüslauk ja safiirid. Ruth Reichl
on just parasjagu. Maandumishetkeks olen kogu asja enda jaoks selgeks mõtelnud.
Eellugu
„Warren Hoge siinpool,” teatas enesega rahulolev hääl, kui kõnele vastasin, „New York Timesi tegevtoimetaja asetäitja.” Mees kuulutas seda nii uhkelt, et mulle heiastusid pidulikud fanfaarihelid.
„Jah?” vastasin, lootes, et häälest kostab rohkem huvi, kui ma tegelikult tundsin. See oli kaks kuud enne toda saatuslikku reisi New Yorki, ma libistasin silmad üle Los Angelese kesklinna kurva madala planeeringu ja nuputasin, kuidas lihavõtteid põnevamaks muuta. Pühad on restoranikriitiku õudusunenägu ning käesolev oma iga-aastaste tüütute brantšidega3, mille leivanumbriteks on sink ja talleliha, oli eriliselt võigas. Mustand, mille just valmis sain, oli tapvalt nõme.
„Olete ehk kursis, et meie restoranikriitik Bryan Miller on otsustanud ametist lahkuda?” jätkas hääl. Mage arusaam, et terve maailma silmad on Times Square’ile pööratud, oli nii ärritav, et valetasin: „Ei, ma ei teadnud.”
Hääl ei teinud sellest välja. „Mõtlesin,” jätkas ta sujuvalt, „et keset majanduslangust ei ole restoranikriitik kuigi tore olla …” Jätsin lihavõtted kõrvale: ta oli mu tähelepanu võitnud.
Kaheksakümnendad tabasid Los Angelest nagu märtsikuu: saabusid mürinal, minema aga tippisid häbelikult, sedamööda kuis rahavoog vaibus ja head ajad lõppesid. Kõik juhtus nii kiiresti. Alguses sulges lennundustööstus uksed ja linn vajus majanduskriisi. Siis peksid võmmid õhtustes uudistes Rodney Kingi, paljastades jõukuse taha varjunud rassismi. Pinna all haudunud viha lahvatas raevukalt lõkkele. Rahutustele järgnesid üleujutused ja siis tulekahjud, mis levisid linnas peaaegu piibelliku väega. Kui katastroofide laine lõpuks taandus, jättis ta endast maha hõreda, hapra, ohtliku ja vaese linna.
Kõige rikkamad tõmbusid oma kuldsetesse kogukondadesse – Bel Air’i, Palisades’i ja Beverly Hillsi –, lukustades enda järel väravad. Kaugemate mäenõlvade vahelised orud kihasid põgenevatest inimestest. Meie, kes me Los Angelesse jäime, kössitasime oma majades, kummitatuna mälestustest snaipritest, kes tulistavad inimesi kiirteede viaduktidelt, rüüstajate süüdatud tulekahjudest, mis halastamatult meie naabruskonda hiilivad, vihast moonutatud näoga kivipildujatest. Kodus püsimine näis kõige turvalisem ja Los Angelese suur restoranibuum seiskus kriiksatades.
„New York on Ameerika restoranimaailma naba.” Mehe usjas hääl vingerdas mulle kõrva ning kujutasin ette, et ta pakub mulle hiiglasuurt erepunast õuna.
Ma ei kavatsenud ampsu võtta. „Mul on töö, tänan,” ütlesin järsult. „Mulle meeldib Los Angeles Timesis töötada. Ma ei soovi töökohta vahetada.”
„Kuid ta ei leppinud eitava vastusega,” ütlesin koju jõudes abikaasale. „Kui ütlesin talle, et tulen paari nädala pärast James Beard Awardsi tseremooniaks New Yorki, rääkis ta mu nõusse, et saame kohvitassi juures kokku.”
„Mulle meeldiks L.A. – st ära kolida,” ütles Michael mõtlikult.
„Ära isegi mõtle,” hoiatasin teda. „Ega see pole töövestlus. Ainult tass kohvi. Viisteist minutit, mitte rohkem. Ma ei suuda vastu panna võimalusele näha Timesi kontorit, aga mul ei ole mingit huvi seal töötada.”
„Muidugi mitte,” kiitis Michael takka. „Mispärast sa peaksidki tahtma töötada maailma parimas ajalehes?”
Järgmised kaks nädalat väljastas Michael igal õhtul teateid New York Timesist ja uue kriitiku otsingust. Ta keeldus mulle ütlemast, kust ta säärast informatsiooni saab, kuid näis, et ta teab kõike. Ajaleht olevat töökohta pakkunud Molly O’Neillile, kes seda ei soovinud. „Tuleb välja,” ütles Michael, „et tal on kaaluprobleem.” Bryan Miller proovis asenduseks läbi suruda üht oma sõpra ja toimetajad uppusid üle kogu riigi saabuvate telefonikõnede alla. Michael oli sellegipoolest veendunud, et töökoht on minu.
„Nad pole seda mulle isegi pakkunud,” korrutasin talle.
„Küll pakuvad,” lausus ta truult. „Sa oled parim restoranikriitik terves riigis.” On lohutav teada, et armastatud inimesed sinusse usuvad, kuid samas tegi tema enesekindlus mind jõuetuks. Kui olin enda vastu aus, sain aru, et perspektiiv New York Timesi tööle minna tundub hirmutav.
„On veel palju teisi häid kriitikuid,” ütlesin talle.
„Mitte nii häid kui sina,” ütles ta vankumatult. „Töökoht on ripakil, siruta ainult käsi välja ja nopi ära.”
Ta korrutas ikka veel sama mantrat, kui lennujaama poole teele asusin. „Ole Warren Hoge’iga kokku saades lahke,” käis ta peale.
„Emme on alati lahke,” ütles Nicky nelja-aastasele omase kriitikameeleta pühendumusega.
Michael võttis ta sülle ja kiigutas. „Kas sulle ei meeldiks New Yorgis elada?” küsis ta.
„Ei,” vastas Nicky.
Tegin pojale musi ja hõõrusin nina vastu ta pehmet kaela. „Lähen ainult kohvile,” pomisesin tema magusat lapselõhna hingates.
„Selge see,” ütles Michael ust sulgedes.
New Yorgis maandudes aga oli näha, et ilm sepitseb minu vastu vandenõu. Oli üks neist maagilistest Manhattani kevadeist; värske tuuleke puhus õrnalt üle saare, nii et iga kord, kui sisse hingasin, tõmbasin kopsudesse ookeani kerget soolalõhna. Igast nurgast noogutasid vastu võililled ja tulbid; parkides tantsisklesid sirelid ja õunaõied. Avenüüdel trügisid lauad ja toolid suve tõotades kelmikalt kõnniteedele. Päike valgus taevast justkui mesi ning inimesed ajasid pea kuklasse ja jõid seda endasse.
Tiffany ehetepoe vaateaknad olid kaetud teemante puistavate munakoorepoolikutega. Kliendid uitasid läbi uhkete toidupoodide ning noppisid oma kollektsiooni Prantsusmaalt imporditud metsmaasikaid, õllega toidetud Jaapani veiste liha, heinaga toidetud lehmade piimast käsitsi kirnutud koort ning pintide kaupa kaaviari. Restoranid olid pilgeni täis nägusaid inimesi, kes palusid härdalt lauda, ja muuseumides manööverdas rahvamass, üritades paremini näha. Marmorist ehitised, varemalt tahmast mustad, olid särama poleeritud ning kõik ausambad vastselt kullatud. Olin üksinda New Yorgis, hulkusin mööda tänavaid ja lasksin linnal end võrgutada.
Kõndisin tagasi hotelli, mõeldes, et elu New Yorgis polekski väga paha. Siis raputas terav naisehääl mind tagasi reaalsusesse.
„Carol Shaw siinpool,” ütles naine telefonis. „Helistan, et anda teile teie töögraafik New York Timesis.”
„Töögraafik?” küsisin ma. „Mis töögraafik? Peaksin Warren Hoge’iga kell kolm kokku saama, et kohvi juua.”
„Oh,” lausus ta, hääl pisut mahenemas, „te ei olegi kuulnud.”
„Kuulnud? Kuulnud mida?”
„Warreni kohta,” ütles ta. Hääl kahanes sosinaks. „Ta on haiglas.”
„Loodan, et tal ei ole midagi tõsist?” küsisin ma. „Arvatavasti peame mõnel muul ajal kokku saama.”
„Aga me lootsime, et lähete teda homme vaatama!” hüüatas ta. „Kavandasime kogu teie päeva!”
„Kuidas palun?”
„Alustate kell üheksa külaskäiguga Warreni juurde New Yorgi haiglas. Seejärel oleme teile korraldanud kokkusaamised …” Ta hakkas nimesid üles lugema. „Ning lõpuks,” jätkas ta, „lähete kella viiesele toimetuse koosolekule, millele järgneb eraviisiline vestlus peatoimetaja Max Frankeli ja tegevtoimetaja Joe Lelyveldiga.”
„Mul ei ole selle kõige jaoks aega,” ütlesin. „Mul on tõesti väga kiire. Plaanisin Warreniga kohtumiseks kõigest viisteist minutit.”
„Ma saan täiesti aru,” vastas tema. Hääl oli jäiselt rabe. Siin võtavad isegi sekretärid oma tööd nii tõsiselt, mõtlesin ma. Aga ei saa ju lasta inimesel, kellega ma kunagi kohtunud pole, endale auku pähe rääkida, et võtaksin ette süümest ajendatud külastuse. Mingi nipiga suutis selle Shaw-nimelise
Brantš – Ameerika päritolu hiline hommikusöök. −