Klaara. Oskar Lõvi

      Intermetso

      Kolm aastat ootasin Almat ja elasin üksinda. Siis tabas mind saatuse käsi. See kinkis mulle poja.

      Ühel õhtul tõid ajalehed rasvaste pealkirjade all teate “Tütarlaps mõrvas koljati”. Ma ei osutanud esialgu loole erilist tähelepanu, aga viimaks hakkasin seda mõrvalugu jälgima.

      Üks tütarlaps oli tõesti tapnud mehe, kes tahtnud teda vägistada. Mees oli purjus, sündmus leidnud aset tema korteris. Kuid nimesid ei mainitud, ka mitte kohta, kus mõrv toimus. Mul leidus häid tuttavaid advokaatide seas. Nendelt kuulsin, et mõrvar ei olnud keegi muu kui Klaara Okas – sama tütarlaps, kes oli haiglas minu eest hoolitsenud.

      Nüüd hakkas too mõrvalugu mind juba tõsisemalt huvitama. Eeluurimise tulemusena kuulutas kohus mõrvaloo kõlblusvastaseks ja asi tuli arutusele kinniste uste taga. Muretsesin kuidagi sissepääsuloa kohtusaali, et protsessi jälgida.

      Kui kaebealune vahi all kohale toodi, tundsin temas kohe ära Klaara. Tütarlaps oli vahepeal väga muutunud, ta oli kõhn, silmad aukuvajunud, nägu kahvatu. Ta istus tummalt süüpingil ja vastas vaevu küsimustele.

      Asja arutamine oli selle poolest omapärane, et ainuke tunnistaja oli kaebealune ise. Kohtulaual seisis aga terve virn uurimismaterjale, mis koosnesid politsei protokollidest, ekspertide aktidest, arstide tunnistustest ja veel suurest hulgast asitõenditest.

      Kui kohus oli süüdistusakti ette lugenud, küsiti kaebealuselt, kas ta tunnistab end süüdi.

      “Ei tunnista,” vastas Klaara kindlalt.

      Siis järgnes prokuröri terav süüdistuskõne, mille jooksul Klaara end mitmel korral vahele segas ja hüüdis:

      “See pole tõsi! See on vale!”

      Kohus kutsus teda ikka ja jälle korrale.

      Pärast seda kui prokurör oli nõudnud raskemat karistust ning advokaat karistuse leevendamist, anti sõna Klaarale. Klaara teatas, et ta on kõigest põhjalikult rääkinud nii politseile kui ka oma advokaadile, kuid süüdistusaktis ei ole sellega arvestatud.

      “Miks te tapsite selle mehe?” küsis kohtu esimees.

      “Ta tuli mulle kallale,” vastas Klaara.

      “See pole küllaldane põhjus inimese mõrvamiseks,” vastati.

      “Mul polnud teist teed,” ütles Klaara.

      “Kas te ei saanud siis end muul viisil kaitsta?”

      Klaara võttis end kokku ja nähtava pingutusega jutustas, kuidas mõrv toimus. Ta olevat mõrvatuga saanud tuttavaks haiglas.

      “Mis haigus tal oli?” küsis esimees.

      “Pimesooleoperatsioon,” vastas Klaara.

      “Kas teie teda varem tundsite?”

      “Ei tundnud.”

      Klaara jätkas oma tunnistust:

      “Kui mees haiglast välja sai, tõi ta mulle lilli. Ma ei osutanud sellele mingit tähelepanu, sest haiged tõid mulle tihti lilli või šokolaadi.”

      Need sõnad torkasid mulle südamesse. Jah, haiged olid toonud talle lilli või šokolaadi, aga mina polnud viinud midagi. Mul oli häbi enda pärast ja kahju Klaarast, kelle ees ma tundsin ennast süüdlasena.

      Klaara jutustas:

      “Mõni aeg hiljem tuli ta mulle haiglasse järele ja kutsus kinno. Ma nõustusin, sest ei leidnud selles midagi halba. Pärast kino saatis ta mind koju ja küsis luba sisse astuda. Ma ei tahtnud seda, pealegi polnud see võimalik, sest me ei tohtinud meeskülalisi vastu võtta. Kord hiljem tuli ta jälle haiglasse ja kutsus mind uuesti kinno. Pärast kino palus ta mind õhtusöögile. Ma läksin.”

      “Kuhu?” küsis kohtunik.

      “Rooma hotelli. Seal on väike tantsusaal ja me tantsisime ka.”

      “Kas te seal alkoholi tarvitasite?” küsiti jälle.

      “Tarvitasime küll. Kaarel oli kõva napsimees.”

      “Ja teie ise jõite ka,” ütles kohtunik vahele.

      “Jõin, aga mitte nii palju.”

      “Mis tähendab, mitte nii palju? Kas pudel või kaks?”

      “Oh ei, nii paar-kolm napsi võtsin siiski.”

      “Kas te olite purjus?”

      “Ei! Ma ei teagi, mis tähendab olla purjus, aga tuju oli mul siiski päris hea.”

      “Aga mõrvatu? Kas tema oli purjus?”

      “Tema siiski natuke oli.”

      “Millest te seda järeldasite?”

      “Ta hakkas mind käperdama ja püüdis suudelda.”

      “Ja siis?”

      “Ja siis ma tegin lõpu. Ta kutsus mind küll kangesti enda poole, aga ma ei läinud.”

      Klaara jäi hetkeks vait.

      “Kuidas teie tutvus edasi arenes?” küsis kohtu esimees.

      “Ta kutsus mind oma sünnipäevale. Seal oli palju rahvast. Jõime tervisenapsu ja saime sinasõbraks.”

      “Kas seal veel naisi oli?” küsiti.

      “Igal poisil oli oma tüdruk, tema pidas mind enda omaks.”

      “Kuidas too pidu edasi arenes?”

      “Me tantsisime ja oli väga lõbus. Läksin päris hilja koju. Oli laupäeva õhtu.”

      Tundus, et Klaara ei teadnud, mida edasi rääkida. Kohtu esimees küsis:

      “Kas mõrvatu saatis teid koju?”

      “Ei saatnud. Ta oli minu peale veidi pahane, teised saatsid.”

      “Miks ta pahane oli?”

      “Ma ei lasknud ennast käperdada ja siis ta vihastas.”

      “Kas selliseid vihastamisi mõrvatu poolt tuli tihti ette?”

      “Õieti, nagu ma mäletan, ei tulnud, aga viimane kord küll.”

      “Mida see tähendab – viimane kord?”

      “Noh, siis oli nii, et läks päris hulk aega mööda, kui Kaarel tuli ükskord jälle mulle vastu ja kutsus oma sõbra Juhan Vinne sünnipäevale, mida pidi peetama Kaarli korteris. Sinna me siis läksimegi.”

      Sel kohal muutus Klaara jutt elavaks, ta oli ärritatud ja rääkis kiiresti:

      “Vaadake, seal ei olnud kedagi ja mulle tundus kohe, et mingit sünnipäeva ei olnudki. Kaarel ütles algul, et vara on veel, et rahvas saabub hiljem, kuid mitte kedagi ei tulnud. Ta avas pudeli ja me jõime tema sõbra terviseks. Algul ma uskusin tema juttu ja jõin ühe klaasi, aga siis lõin kahtlema, sest Kaarel oli nagu isesugune. Tema jõi mitu klaasitäit ja sundis mind ka jooma. Aga ma ei joonud enam. Ta jäi varsti purju ja ma tahtsin ära minna. Kaarel ei lasknud. Ta kinnitas kogu aeg, et teised külalised saabuvad varsti ja Juhanil olla palju tegemist, sellepärast ta hilineb… Siis kargas Kaarel korraga mulle kallale ja kippus suudlema. Ma ei lasknud. Ta sai vihaseks, haaras mind õlgadest ja viskas voodile. Ta oli väga tugev, mul hakkas hirm. Ometi suutsin ma korraks end lahti rabelda ja ukseni joosta, kuid ta püüdis mind kinni ja väänas mu käed seljataha, siis võttis nööri ja sidus need kinni. Ta vedas mu voodisse. Ma peksin jalgadega vastu, aga mees oli marus – ta haaras mu jala ja sidus selle ühe voodisamba külge, teise jala teise samba külge. Ma ei saanud enam end liigutada ega kaitsta. Nüüd sain aru, et ta tahab mind vägistada. Ma hakkasin karjuma, kuid Kaarel vajutas padja mu näole ja ma hakkasin lämbuma. Tappa ta mind ei tahtnud – ta libistas padja mu suult, nii et ma sain hingata. Ühe käega surus ta mu suu kinni, et ma ei saaks karjuda, teise käega rebis ta mu ihupesu puruks. Ma rabelesin hirmsasti ja sain lõpuks ühe käe lahti. Korraga nägin voodis padja all viinapudelit, haarasin selle ja virutasin talle kõigest jõust pähe. Mees jäi hoobist