Klaara. Oskar Lõvi
tähendanud lihtsalt uue inimese soosimist. Seda ma aga ei soovinud.
Haiglasse, kus oleks ehk tööd leidunud, keeldus Klaara kategooriliselt minemast. Ma käisin talle kohta otsimas mitmesugustes asutustes, ministeeriumides, tekstiilivabrikutes, kuid kõikjal öeldi ära. Neil ootasid keskkooli lõpetanud tütarlapsed järjekorras, et tööd saada, Klaara oli aga ainult algkooliharidusega.
Eestis valitses üldine majanduslik surutis. Algul arvasin, et langus oli võõrsil ja ainult kaubanduses – lugesin välismaa ajalehti ja teadsin, mis seal sündis. Nüüd nägin, et meil oli olukord samasugune. Kolmekümnendate aastate majanduskriis sai alguse Ameerika Ühendriikidest New Yorgi rahabörsilt – Wall Streetilt.
Veel 1928./29. aasta vahetusel elas USA majandus õitsengu tähe all. See peegeldus kõigepealt rahabörsil, kus aktsiate hinnad üha kerkisid ja nõudmine nende järele oli suur. See meelitas inimesi börsile mängima, sest selle kaudu näis olevat kõige lihtsam raha teenida. Kuid valitsuse terav isolatsioonipoliitika oli mõjunud negatiivselt väliskaubandusele, eksport langes tugevasti ja siseturul tekkis kaupade üleküllus, mis mõjus pidurdavalt tööstusele. Nüüd ei räägitud enam õitsengust. Sügisel hakkasid aktsiate hinnad langema, oktoobris aga tekkis korraga paanika – kõik hakkasid hindade languse kartusel aktsiaid müüma, mis viiski börsil nende hinnad järsku alla, nii et 29. oktoobril 1929. aastal tekkis krahh – New Yorgi börsi mustim päev. Isegi suurimate ja võimsaimate kompaniide aktsiad langesid umbes poole võrra, rääkimata väiksematest ja nõrgematest.
Esimesena kannatas börsipaanika all pangandus. Börsil mängijad olid laenanud pankadest suuri rahasid, aga nüüd polnud nad suutelised võlgu tasuma ja hoiuste omanikud võtsid ettevaatuse pärast oma rahad välja.
Järgmisena kannatas paanika all kaubandus. Läbimüügid langesid kohutavalt, sest rahval puudus raha ostudeks. Selle tagajärjel ei saanud vabrikud enam tellimisi ja töölisi hakati vallandama. Tekkis enneolematu tööpuudus, perekonnad jäid sissetulekuteta ja neil polnud enam ostuvõimet. Nõiaring tõmbus üha enam koomale.
Riigivõim püüdis küll kriisi igati leevendada, aga sellest polnud abi, sest riigijuhtidel puudusid kogemused selliste kriiside lahendamiseks, puudusid ka vajalikud eeldused nii seadusandluses kui rahanduses.
Ühendriikide majanduslik kriis levis peagi teistesse maadesse, kõigepealt tema naaberriikidesse ja siis muidugi ka Euroopasse. Seejuures avanes imestamapanev tõsiasi, et mitte London, Pariis või Hamburg ei olnud enam maailma majanduse juhtijad, vaid selle pulss asus New Yorgis.
Eestis tekkisid kriisinähtused umbes aasta hiljem kui Ameerikas, 1931. aastal oli ta meil juba kõige täiega kohal. Ainult Venemaa oli jäänud kriisist peaaegu puutumata. Dialektilise materialismi prohvetid ruttasid Moskvas seletama, et too kriis on ainult kapitalistliku maailma nähtus. Läänemaailma teadlased osutasid aga kohe Aafrikale, Aasiale ja teistele madalal arenguastmel olevatele maadele, kus kriisi samuti ei olnud – neil ei olnud võimalust madalamale laskudagi, sest nad juba olid madalseisus.
Eestisse tuli majanduskriis peamiselt põllumajanduse kaudu. Linnade jõukus olenes suuresti talude jõukusest. Sellepärast oli kaupmees Kaalu kassa tühi ja minu raua- ning terasemüügid madalad.
Oma ainelisele olukorrale vaatamata tundsin südames salajast rõõmu maailmakriisist, eriti Ameerika omast, sest nüüd pidi Alma oma mehega sealt kindlasti koju tagasi tulema. See mõte tegi mu meele rõõmsaks.
Üle hulga aja otsustasin minna korraks jälle Centumisse. Tahtsin kuulda poliitilisi uudiseid, diskuteerida veidi majanduslike küsimuste üle ja kohata mõnd töösturit, kelle juures Klaarale võiks tööd leiduda.
Klubis oli palju mehi, kõik olid elevas meeleolus. Kroonilised bridžihaiged olid unustanud oma kaardid ja vaidlesid miiniristlejate müügi üle. Paar sõjaväelast istus nende juures.
“Ja nüüd tahate müüa meie viimased kaitsevahendid!” hüüdis ärritatult üks härradest.
“Need pole enam kaitsevahendid, vaid lihtsalt vanaraud,” tähendas sõjaväelane.
“Kuidas nii? Meie riigi au ja uhkus ning teie nimetate neid vanarauaks!” ärritus keegi teine.
“Lihtsalt au ja uhkuse pärast ei maksa meil neid pidada. Need miiniristlejad ei kõlba enam moodsa aja kaitsevahenditeks, sest nende relvastus on aegunud, kiirus väike ning aurukatelde iga ammu läbi,” seletas sama sõjaväelane.
“Parem ostame nende asemele kaks moodsat allveelaeva ja müüme miiniristlejad hea hinna eest maha,” lisas keegi.
“Kuidas? Tahate ikka maha müüa? Ega te hull ole…”
Samal hetkel sisenes kindral Laidoner ja meeste vaidlus katkes. Kõik jäid paigale, sest ei söandatud minna seda küsimust kindrali endaga arutama.
Hulk mehi istus suure ümmarguse laua taga, seal vaieldi ägedasti. Tundsin ära mõned riigikogu liikmed, kaks ajakirjanikku, mitu õigusteadlast ja majandusministri enese. Laidoner istus nende juurde. Arutleti majandusliku surutise üle. Mehed jagunesid kahte kindlasse leeri: ühed olid raha devalveerimise poolt, teised selle vastu. Devalveerijate poolel olid nooremad mehed ja Riigikogu liikmed, vastased olid aga vanemad ja rahadega mehed. Majandusminister oli viimaste grupis. Laidoner kuulas vaidlust pealt ja ei avaldanud oma arvamust.
“Raha ei liigu,” ütles keegi.
“Aga ütelge, kuidas ta liikuma panna?”
“Tuleb oodata, küll ta pikapeale hakkab jälle liikuma, kriisiaegu on varemgi olnud ja nad on kõik viimaks lahenenud. Kannatust, mu härrad!” väitis minister.
“Aga rahval pole kannatust, näe, natside liikumine on Saksast meile tulnud ja siin on nüüd vapsid, rahvas hakkab nende poolt hääletama – nii on ootamine ja kannatamine kardetavad.”
“Kiiremas korras on vaja abinõusid leida – raha peab devalveerima,” rõhutas üks parlamendiliige.
“Ei see aita, viib ainult kuristikule lähemale, eks me ole seda nalja juba kord Saksamaal näinud.”
“Trükkige rohkem rahatähti ja avage krediite, sedasi saategi rahad liikvele. Vanad rahad on kinni külmunud ja seisavad paigal.”
“Aga need külmuvad ka varsti kinni ja mis siis?”
“Ärge laske külmuda, pidage kraanid rohkem lahti, nagu siin märgiti, ja avage rohkem krediite, laske rahval tegutseda: ehitada, produtseerida, kaubelda.”
“See tee viib meid pankrotti,” katkestas minister.
“Aga me olemegi juba pankrotis.”
“Kraanid olid liiga lahti, sellepärast oleme pankrotis.”
“Pole õigus. Just siis, kui kraanid keerati kinni, algasid raskused. Näe, Eesti Panga president ütles uue pangamaja avamisel, et hoonel on ebaloomulikult väike uks, aga see olevat sellepärast, et rahad välja ei pääseks.”
Kõik pahvatasid naerma, kuid vaidlus kestis edasi.
Kõrvaltoas istusid vestlushoos mõned töösturid. Ma siirdusin nende juurde ja istusin ärimees Kilgase kõrvale. Tahtsin temaga kõnelda Klaarale töö leidmise küsimuses.
Hiljuti Saksamaal käinud perekond Tohver jutustas sealseid uudiseid. Majanduslik kriis olla seal välja kutsunud poliitilise kriisi ja natsionaalsotsialistlik partei kasutavat seda segadust osavasti ära. Kardetavat, et järgmistel presidendivalimistel võib Hitler võimule tulla. Mulle olid need asjaolud juba varemgi teada, aga ma ei lahkunud nende seltskonnast, sest kavatsesin ka teiste töösturitega kõnelda, juhul kui Kilgasega jutule ei saa. Lõpuks nägin, et ei aita muu, kui tuleb kutsuda Kilgas õhtust sööma.
Klubist läksimegi Kilgasega koos Gloria Palace’i. Enne helistasin koju ja kutsusin ka Klaara sinna. Teel seltsis meiega noorhärra K. välisministeeriumist.
Restoranis kutsus härra K. Klaara tantsima ja ma sain Kilgasega rahulikult rääkida.
“Tubli tütarlaps, terane, ju vist ka hea töötaja. Katsun ta enda juures kuskile paigutada,”