Suur vend. Lionel Shriver
lapsele kõhulahtistit andma.
Ja kolmas on Maple, kogu sarja ainus mitmemõõtmelisem tegelane – laps, kes muudkui oma sõjajalal olevate vanemate teateid vahendab ja selle käigus nende sisu toimetab („Kas su isa tõesti ütles nii?” „Kas su ema tõesti ütles nii?”). Kuna keskmine laps on ainus, keda ei ole õnnistatud võluvõimetega, on ta lausa sümpaatne. Kahe eri tõmbenumbritega tähelepanuröövli vahele muljutud Maple on lihtsa loomuga ja ilma taevalike anneteta, samuti ei ole tal õrna aimugi, kelleks ta suureks saades hakata tahab. Sestap olen mõnikord kuulnud, kuidas mu eakaaslased sildistavad vastutustundlikku, korralikku, aga silmahakkamatut naisterahvast, keda teised täielikult ignoreerivad või vahel ka ära kasutavad: „Teate küll, ta on nagu Maple Fields.” Floy Newport oli nii kaamera ees kui ka muidu kaunis sel häbelikul moel, mis Los Angeleses alati märkamata jääb. Maple Fields oli „Ühise hooldusõiguse” ainus tegelane, kellest Edison peaaegu kunagi juttu ei teinud.
Minul olid isa sarja suhtes ikka veel kahetised tunded. Muidugi olime Edison ja mina saate pilamisest enesele eluaegse meelelahutuse teinud, aga pinnapealne pila on teine asi. Paar aastat tagasi olin Tanneri ja Cody survele järele andnud ja tellinud kõigi kaheksa hooaja DVD-d. Kui HBO sileda pildiga ära harjud, unustad ära, kui toores, läbinähtav ja amatöörlik televisioon toona oli, samuti tehniliselt algeline; mina muidugi mäletasingi dekoratsioone dekoratsioonidena, aga samamoodi nägid neid Tanner ja Cody, kes ei suutnud uskuda, kui „mage” sari on. See tekitas minus ebamugavust. Üritasin naerda koos nendega, aga see ei tulnud välja, ja ma panin DVD-d ära juba enne, kui me esimese hooaja lõpuni olime vaadanud.
Vähemalt oli minu silmad avanud Travise nägemine, sest pilt oma vanematest nooremana, kui sa ise parasjagu oled, on alati silmiavav. Äkitselt pudeneb maha kogu see kindlus ja autoriteet, mis sa neile omistanud oled, ja sa näed üleelusuurusi ikoone harilike, äraeksinud inimestena, kel ei ole käes kaarti, kel ei ole otseteed tõe või õiguse või üldse mitte millegi juurde – oh, selline ilmutus on ühtaegu õrn ja magus ja hirmutav. Korraks isegi leebusin ja jäin mõtlema, kas Edison ja mina olime ehk Travise vastu liiga karmid olnud. Ei olnud ju midagi nii hirmsat selles, et ta uskus, et on ikka veel ilus, või puhus oma tähtsust suuremaks nagu enamik inimesi. Veel üks silmade avamine: kui meie isa ise oli uhke oma rafineerituse üle, siis ilmselgelt oli osatäitjate valijale silma jäänud hoopis tema eluterve, maalähedane olek; esines Travis Appaloosa, aga osa oli saanud Hugh Halfdanarson. Tegelikult oli Travis alguses esinemisproovi teinud sarja „Apple᾽s Way” jaoks, kus pereisa teeb lõpu Los Angelese karjääritrügimisele, et minna elama oma kodulinna Iowas, ning avastab, et parketilt põllu peale kolida on valuline. Aga Travis ei jätnud sellist kala-kuival-muljet nagu tarvis. Produtsentide silmis sobis Travis Iowasse suurepäraselt.
Ühte asja imetlesin isa sarja juures siiski senimaani: seda, kuidas seal näidati õdesid-vendi elamas täiesti eraldi maailmas vanematest, kes laste silmis etendavad üksnes pisirolle. „Ühine hooldusõigus” tabab ära selle õdede-vendade vahelise pingsa, palavikulise kokkumängu, mille juures narriks jäävad Mimi ja Emory. Vanemad, kellel tihti on piinlik, et nad laste usaldust vastassuunas kallutada püüavad, ei taipagi, kus on laste pääsetee: selles, et kõige lojaalsemad on nood hoopis üksteisele.
Niivõrd kui mu abikaasa aimas, kui raevukas oli vastastikune klammerdumine, mis Edisoni ja minu terve nahaga läbi lapsepõlve aitas, pani ta seda pahaks. Meie abielu seisukohast ei oleks ta minu meelest pidanud seda pahaks panema; kui Edison Solomon Drive᾽ile tuli, olin ma ikka veel seda meelt, et õelik pühendumus ei pea kuidagi paratamatult takistama abikaasalikku pühendumust. Aga Fletcher kui ainuke laps kadestas sellist intiimsust omaenese seisukohast. Kui sul ei ole õde ega venda, nii et pooled võrdses seisus oleksid, pead paratamatult kampa heitma oma hooldajatega ja see liit teeb sinust reeturi, iseenese pealekaebaja, kelle psüühika on lõhestunud nagu topeltagendil. Edison ja mina vahel küll kitusime teineteise peale, aga need olid vaid üksikud strateegilised rünnakud lastetoa keerukas poliitikas, millest vanemad midagi ei teadnud. Isa ja ema kasutasime me relvadena märksa tähtsamas omavahelises suhtluses. Tanneri ja Cody puhul püüdsin pidevalt meeles pidada: lapsed teavad sinu saladusi. Sina nende omi ei tea.
Pidades silmas, kui julgena sari mõjuma pidi, oli saatuse pilge, et kui ma olin kolmteist, astus meie endi perekond äkki sammu varasemate aegade teleklišee poole. Koolist koju tulles nägin, et mind ootab ei keegi muu kui Joy Markle. Tagantjärele võib öelda, et Travise otsus lasta halb uudis edasi anda oma kaasnäitlejal – mis lausa füüsiliselt viitas, et nüüd astub päris ema asemele võltsema – oli taktitundetu.
Kui Joy parasjagu Mimit ei mänginud, ei kandnud ta ka oma hõbeblonde juukseid sümboolselt ranges krunnis, mis pidi tal küll peanaha valutama ajama. Eks ta oli vist kena, kuigi mitte imekaunis, ja seda puudust püüdis ta parasjagu iseennast mängides – nagu paljud inimesed, kelle seltsis ma üles kasvasin, Joy Markle tõepoolest mängis iseennast – kompenseerida litsaka noodiga, lastes rinnahoidja pitsil välja paista tükk aega enne seda, kui niisugune komme moodi tuli. Tol pärastlõunal oli tal seljas suure dekolteega kleit, õnnetul kombel sarlakpunane – mis vihjab pordunaisele –, ja kui ta minuga rääkima kummardus, sain aru, et midagi on valesti. Ma ei olnud temast kuigi palju lühem ja otsus põlvili laskuda, et mind „vaese väiksekesena” kõnetada, sai olla üksnes melodramaatiline žest.
Travis ise oli haiglas, oma rolli täiesti sisse elanud, kuigi ta polnud päris siiras. Vastupidi; ja küllap on päris hirmus, kui sa aastatepikku leivatööna tundeliselt käsi murrad ja siis tabab sind äkki lagipähe vilets, tahumatu, väljendusvaene päriselu.
Edisonil ja minul olid asjast erinevad mälestused, sest mu vend pidas end nutikaks, mina ennast seevastu naiivseks. Nii väitis Edison, et tema oli juba aastaid teadnud, et Travis ja Joy on armukesed, mina seevastu väitsin, et me kumbki ei taibanud seda enne, kui Travis pärast ema surma temaga avalikult käima hakkas. (Kaua see ei kestnud. Paljud armusuhted lendavad uppi, kui ei ole enam kedagi petta, nagu kolmejalgne taburet, millele jääb alles ainult kaks tugipunkti. Oli tarvis minu armast, kergeusklikku, Ohio päritolu ema, et nende muidu liiga etteaimatav lavatagune susserdamine lõbus oleks. Samas andis Travise ja Joy peatne tülliminek nende rollidele Emory ja Mimina siiralt salvava värvingu, nii et kaks viimast hooaega olid sarja kõige paremad.) See, kas Edison oli isa üleaisalöömisest kogu aeg teadnud, huvitas mind ainult ühel põhjusel: kui oli, ei mahtunud mulle pähe, et ta ei olnud mulle rääkinud.
Meie tagasihoidlikult nägus ema oli üles kasvanud Oberlinis ja pärines heast, teatava positsiooniga kunagisest tööstusperekonnast; tema isa oli mitu aastakümmet kohaliku ajalehe toimetaja. Ma ei usu, et kui ema Dubuque᾽is maakondlikul hobusenäitusel Hugh᾽d kohtas, oleks ta tolle näitlejaambitsioone tõsiselt võtnud, pigem oletas ta, et mees jätab unistuse varsti sinnapaika ja hakkab pidama tema vanemate talu. Emale oleks igatahes hästi sobinud elu, kus akendel jahtuvad pirukad ja kaua oodatud vihmasadu toob kõigile kergendust. Ema on minu jaoks juba ammu olnud eheduse mõõdupuu, ja kui ma Kesk-Läände kolisin, oli see mingitviisi tema auks.
Los Angelese pidudel jällegi ei teadnud ta, mida selga panna, ja kord usaldas ta mulle, et mitmed joomased olengud veetis ta lukustatud tualettruumis, kuni teised pidulised ust lõgistasid ja viimaks minema läksid. Magnolia Halfdanarson ei sallinud oma mehe uusi ülespuhutud, enesekiitjaid sõpru ja nuttis salaja iga kord, kui „Ühist hooldusõigust” veel üheks hooajaks pikendati. (Appaloosa nime kasutas ta ainult avalikkuse ees, et isale vastu tulla; tema pangadokumentidel seisis selle mehe nimi, kellega ta enese teada abiellunud oli.) Nii et võib-olla oli tal depressioon, ja kui nii, siis oli asi Solstice᾽i sünniga kolme aasta eest hullemaks läinud. Aga minul oli olnud ainult üks ema; kust mina pidin teadma, kas see on normaalne, et ta kõik pärastlõunad magab? Samamoodi ei saanud oodata, et ma teeksin vahet depressioonil, mis tuleb keha serotoniinipuudusest, ja depressioonil, millel on päris korralik põhjus. Kui küsimus on, kas ta teadis, et Travis teda petab, siis on vastus ilmselt jah, juba sellepärast, et selle küsimuse vastus on peaaegu alati jah.
Edisoni ümber tekkis sellest omamoodi aupaiste, et tema ema end ära tappis; niisugust lugu oli New Yorgi džässiklubides hea pajatada. Pidagem meeles – tema kasutas ka silmatorkavat Appaloosa nime, mis paratamatult sundis kulmu kergitama neidki inimesi, keda ei olnud igal kolmapäeval kell üheksa ajupestud seda normaalseks pidama, kuna see