Revolutsiooniline Venemaa. Orlando Figes
rüüstamiseks ja masinate purustamiseks, või siis kihutati peremehed vabrikust minema ja visati nad lampkasti või kanalisatsiooni: kõiki neid teguviise on seostatud puruksrebitud juurtega ja halvasti organiseeritud talurahvamassiga, kes püüab kuidagi kohaneda uudse linnakeskkonna ja vabrikudistsipliiniga. Sellegipoolest oleks liialdus väita, et niisugused primitiivsed teod või nende kogemusteta korraldajad oleks olnud tööliste sõjakuse tõusu peamine tegur. 1890. aastatel kujunesid streigid peamiseks protestivormiks tööstuses ja selleks oli vaja distsiplineeritud organisatsiooni, mille suutsid luua ainult kvalifitseeritud ja kirjaoskajad töölised.
Siin oli Venemaa teravas kontrastis Euroopaga, kus viimati nimetatud töölised olid kõige vähem revolutsioonilised ja neid esindavad töölisparteid olid jõudnud juba ka parlamenti. Niisuguse töölisaristokraatia tekkimisele Venemaal ei viidanud kuigi palju märke, pealegi polnud siin parlamenti, kuhu see oleks võinud üritada pääseda. Kõige tõenäolisemad kandidaadid niisugusesse ossa olid trükitöölised. Siiski olid nemadki kindlalt marksistlike ja teiste revolutsiooniliste sotsialistlike parteide selja taga. Oleks nad suutnud moodustada oma seaduslikke ametiühinguid, oleks töölised võinud asuda ka mõõdukate reformide teele, mille valis Euroopa töölisliikumine. Venemaa poliitiline olukord tõukas neid aga äärmuste suunas. Töölised olid sunnitud asetama oma lootused põranda all tegutsevatele revolutsionääridele. Seega tekitas revolutsioonilise töölisliikumise suurel määral tsaarivalitsus ise.
Näljahädast põhjustatud kriis andis revolutsioonilistele parteidele uue hingamise, tuues neile toetajaid mitte üksnes töölisklassist, vaid ka üha laienevast liberaalsete vaadetega spetsialistide, üliõpilaste, kirjanike ja teiste intelligentsi esindajate hulgast ehk sellest kihist, kes pidas end rahva võlglaseks ja tema huvide esindajaks. Niisuguse hoiaku võtmeks olid kõlblusest lähtuvad põhimõtted: kompromissitu opositsioon autokraatiaga ja osalus demokraatlikus võitluses selle vastu.
Hoogustus narodnikute liikumine, mis kulmineerus 1901. aastal sotsialistide-revolutsionääride (esseeride) partei asutamisega. Narodnikluse juured said alguse ajast, mil intelligents võttis endale missiooni parandada talurahva olukorda ja kaasata nad pärast pärisorjuse kaotamist 1861. aastal demokraatlikku liikumisse. Narodnikud idealiseerisid maaelu. Alates 1870. aastatest olid nad hakanud maal ringi liikuma, et talurahvast harida ja organiseerida, osa narodnikuid (nad ise andsid endale nime Rahva Tahe ehk Narodnaja Volja) aga valis üha sagedamini vägivalla ja terrori tee, kuna nende pettumuseks ei järgnenud talurahvas nende revolutsioonilistele üleskutsetele. Narodnikute uskumust mööda võinuks külakogukond kujuneda sotsialistliku ühiskonna aluseks, mis pidi võimaldama Venemaal liikuda sotsialismi erinevat teed mööda kui lääs, kus kapitalistlik areng oli talurahva peaaegu hävitanud ja marksistide lootused teha revolutsiooni rajanesid tööstustöölistel. Erinevalt marksistidest uskusid narodnikud, et agraarne Venemaa võib sotsialismi üle minna otse, läbimata enne seda kapitalistlikku ajalooetappi.
Näljahädast põhjustatud kriis lõi sellel arvamusel jalad alt. Ka industrialiseerimise kulude katteks talurahvale pandud suurematest maksudest mingil määral põhjustatud kriis näitas, et talurahvas on kapitalistliku arengu surve all sõna otseses mõttes välja suremas, seda nii klassina kui ka eluviisi kandjana. Üksnes marksism näis suutvat seletada näljahäda põhjusi, näidates, kuidas kapitalistlik majandus tekitab maal vaesust. 1890. aastatel kujunes see mõte kiiresti kogu rahvusliku intelligentsi kreedoks. Sotsialistid, kes olid varem marksismis kahelnud, võtsid selle kriisiolukorras omaks, kui mõistsid, et narodnikute usust talurahvasse pole enam midagi loota. Näljahäda mõjul ärkas usk marksismi koguni niisugustes liberaalidest mõtlejates nagu Pjotr Struve: see „tegi minust palju rohkem marksisti kui Marxi „Kapitali” lugemine”.12
Esseeride partei läks niisuguse intellektuaalide liikumisega kaasa. Moskva ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud Viktor Tšernovi juhtimisel võttis partei omaks arusaama kapitalistlikust arengust sotsioloogilises mõttes, aga säilitas narodnikutele omase usu, et nii töölisi kui ka talupoegi – keda kokku nimetati töörahvaks – ühendab vaesus ja vastuseis valitsusele.
Marxi „Kapital” oli avaldatud Venemaal juba 1872. aastal. Tegu oli raamatu esimese väljaandega teises riigis ja see ilmus kõigest viis aastat pärast saksakeelset originaali ning viisteist aastat enne ingliskeelset väljaannet. Tsaari tsensorid lasksid selle läbi eksikombel, eeldades, et „väga vähesed Venemaal” hakkavad lugema paksu raamatut poliitökonoomiast ja „veelgi vähem lugejaid saab sellest aru”.13 Vastupidi ootustele viis Marxi kriitika kapitalistliku süsteemi aadressil esimesena revolutsioonini just Venemaa, mitte aga mistahes lääne ühiskonna, millele see oli mõeldud.
Haritlasi köitis marksismi teaduslik olemus – Lidia Dani sõnul nähti selles „mõistuse teed”, mis pakkus „objektiivseid lahendusi” vaesuse viletsusele ja mahajäämusele – ja selle lubadus, et Venemaa saab rohkem sarnaseks kapitalistliku läänega. „Meile meeldis selle euroopalik olemus,” on meenutanud üks selle liikumise veterane Venemaal. „Marksism tuli Euroopast. Sellel polnud juures kodukasvanud provintslikkuse hallitanud lõhna ja maitset, vaid see oli uus, värske ja erutav. Marksism pakkus välja lubaduse, et me ei pea jääma poolenisti asiaatlikuks maaks, vaid võime saada osaks läänest koos selle kultuuri, institutsioonide ja vaba poliitilise süsteemi tunnustega. Lääs oli meie teednäitav valgus.”14
Siin peituvadki võib-olla põhjused, miks marksism pakkus eriti suurt huvi juutidele, kes etendasid sotsiaaldemokraatlikus liikumises silmapaistvat osa ja kelle hulgast tuli suur osa selle juhtidest (Trotski, Martov, Axelrod, Kamenev ja Zinovjev, kui nimetada ainult mõningaid). Kui narodnikud tahtsid üles ehitada talurahva Venemaa – pogrommide ja juute diskrimineeriva maa –, siis pakkus marksism Venemaast moodsalt läänelikku arusaama. See lubas kaasata juudid üleüldisse inimkonna vabastamise – mitte üksnes talurahva vabastamise – liikumisse, mis rajaneb internatsionalismi põhimõtetel.
Koguni noor Lenin võttis marksismi peasuuna täielikult omaks alles näljahäda tekitatud kriisi kiiluvees. Vastupidiselt nõukogulaste müüdile, mille kohaselt Leninist sai kohe väga noorena veendunud marksist, jõudis bolševistliku revolutsiooni juht poliitikasse tegelikult hiljem. Viimasel kooliaastal iseloomustas kooli juhataja (saatuse irooniana tema 1917. aasta peavaenlase Kerenski isa) teda kui eeskujulikku õppurit, kes on „üles kasvanud kõlbelises ja religioosses vaimus” ning pole kunagi andnud „kooli juhtkonnale põhjust rahulolematuseks, olgu oma sõnade või tegude pärast”.15
Lenini isa oli just niisugune tüüpiline liberaalist härrasmees, keda poeg hiljem hakkas põlgama. Tema aadlipäritolu põhjustas palju ebameeldivusi Lenini nõukogulastest elulookirjutajatele. Aga see oli ka tema võimuka isiksuse võti. Seda võib näha tema sallimatus suhtumises alluvatelt tuleva kriitika vastu ja kalduvuses käsitleda rahvahulki kõigest tema revolutsiooniliste plaanide jaoks vajaliku inimmaterjalina (näljahäda ajal tuli ta välja väitega, et talurahvas peaks abist ära ütlema, sest siis oleks revolutsioon tõenäolisem). Maksim Gorki kirjutas 1917. aastal: „Lenin on juht ja Vene aadlik, kellel ei puudu selle hääbuva klassi teatud psühholoogilised jooned, ning seetõttu arvab ta olevat endal õiguse korraldada vene rahva kallal julm eksperiment, mis on juba ette määratud läbi kukkuma.”16
Lenin jõudis Marxi juurde juba relvastatuna narodnikluse terroristliku tiiva Narodnaja Volja – mis oli 1881. aastal korraldanud atentaadi Aleksander II-le – ideedega. Lenini vanem vend, kes oli kuulunud Narodnaja Volja ridadesse, hukati osaluse eest Aleksander III-le 1887. aastal korraldatud nurjunud atentaadi eest. Nõukogulaste legend väidab, et kuulnud venna surmast, olevat Lenin öelnud õde Mariale: „Ei, meie ei lähe seda teed, meie tee peab olema teistsugune.” See tähendab, et Lenin olevat juba omaks võtnud marksistliku arusaama – sellele viitab sõna „meie” tsitaadis –, mis teoreetiliselt heitis terrori kõrvale, eelistades töölisklassi organisatsiooni. See on aga mõttetus (Maria oli toona kõigest üheksa-aastane). Ja kuigi võib olla tõsi, et venna hukkamine võis osutuda katalüsaatoriks, mis viis Lenini revolutsiooniliikumisse, kaldus ta kõigepealt nagu vendki Narodnaja Volja poole. Lenini
J. Simms, ‘The Famine and the Radicals’, väljaandes E. Judge ja J. Simms (toim),
A. Resis, ‘
N. Valentinov,
D. Volkogonov,
M. Gorky,