Neli õde. Helen Rappaport
vennapoeg
Lili Dehn – Julia Dehn, üks Aleksandrale viimastel aastatel kõige lähemaid daame, kellel õukonnas ametlikku positsiooni siiski ei olnud
Louise – Battenbergi printsess Louise; Aleksandra õe Victoria tütar; hilisem Rootsi kuninganna Louise; OTMA teise astme nõbu
Madeleine (Magdalina) Zanotti – Aleksandra kõige vanem isiklik toatüdruk, kes tuli temaga Darmstadtist kaasa
Margaretta Eagar – OTMA guvernant, vabastati ametist 1904 Maria Barjatinskaja – vürstinna
Maria Barjatinskaja, Aleksandra õuedaam
Maria Fjodorovna – leskkeisrinna, Nikolai ema; Walesi printsessi, hilisema kuninganna Alexandra õde. Oma peres tuntud ka kui Minny
Maria Geringer – Aleksandra ülemõuedaam, kes vastutas ehete eest
Maria Pavlovna – noorem suurvürstinna Maria Pavlovna, Dmitri Pavlovitši õde ja OTMA nõbu
Maria (Tudels/Toodles) Tutelberg – Aleksandra õuedaam
Maria Vassiltšikova – Aleksandra õuedaam, kohalt vabastatud 1916
Maria Višnjakova – OTMA lastetoa teenijanna, hiljem Aleksei lastetoa teenijanna
Maška – Maria hellitusnimi oma peres
Meriel Buchanan – Peterburis resideerinud Briti suursaadiku Sir George Buchanani tütar
Militza – Montenegro printsess Militza; suurvürst Pjotri naine
Nagornõi – Klementi Nagornõi, Aleksei meremehest djadka
Nastja/Nastenka – Anastassia hellitusnimi oma peres
Nastenka (Anastassia) Hendrikova – Aleksandra isiklik õuedaam
Nikolai (Kolja) Demenkov – Maria lemmikohvitser kaardiväe ekipaažist
Nikolai Rodionov – Standarti ohvitser, Tatjana lemmiktennisepartner
Nikolai Sablin – Nikolai Pavlovitš Sablin, Standarti ohvitser ja keiserliku perekonna hea sõber. Ei olnud suguluses Nikolai Vassiljevitš Sabliniga
Nikolai Vassiljevitš Sablin – Standarti ohvitser, ei olnud suguluses Nikolai Pavlovitš Sabliniga
Olga Aleksandrovna – suurvürstinna Olga Aleksandrovna, OTMA tädi, Nikolai noorem õde
Onor – Solms-Hohensolms-Lichi printsess Eleonore, Aleksandra venna Ernie teine naine
Pankratov – Vassili Pankratov, Tobolskis keiserliku perekonna eest vastutanud komissar; vabastati ametist jaanuaris 1918
Pavel Voronov – Standarti ohvitser, kellesse Olga 1913. aastal armus
Philippe – Maître või monsieur Philippe; Nizier Anthelme Philippe, prantsuse „tervendaja” ja müstik
Pierre Gilliard – õdede šveitslasest prantsuse keele õpetaja
PVP – Pjotr Vassiljevitš Petrov, õdede vene keele ja kirjanduse õpetaja
Rita Hitrovo – Margarita Hitrovo, Olga sõbranna ja töökaaslane, tiibhoonehaigla põetaja
Sandro – suurvürst Aleksandr Mihhailovitš, Ksenia abikaasa
Saksi-Coburgi hertsoginna – endine Venemaa suurvürstinna Maria Aleksandrovna, samuti Edinburghi hertsoginna
Serbia printsess Jelena – Joanntšiku naine
Sergei Melik-Adamov – Tatjana lemmik haiglas
Sofia Tjuttševa – OTMA õuedaam ja mitteametlik guvernant; vabastati ametist 1912
Stana – Montenegro printsess Anastassia; Leuchtenburgi hertsogi naine; abiellus 1907. aastal uuesti, suurvürst Nikolaiga
Suurvürst Georgi – Georgi Aleksandrovitš, Nikolai noorem vend ja kuni oma surmani 1909. aastal tsareevitš
Suurvürst Konstantin – Konstantin Konstantinovitš, Joanntšiku isa
Suurvürst Mihhail – Nikolai noorim vend
Suurvürst Nikolai – Nikolai Nikolajevitš; tsaar Nikolai onu ja kuni 1915. aastani Vene armee ülemjuhataja. Stana teine abikaasa
Suurvürst Pavel – Pavel Aleksandrovitš, Nikolai onu; Dmitri Pavlovitši ja Maria Pavlovna isa
Suurvürst Pjotr – Pjotr Nikolajevitš, Militza abikaasa
Suurvürst Vladimiri abikaasa – vanem Maria Pavlovna, suurvürst Vladimir Aleksandrovitši naine; oma peres tuntud ka nimega Miechen
Sydney Gibbes (Sig) – OTMA ja hiljem Aleksei inglise keele õpetaja
Šurik – Aleksandr Švedovi hellitusnimi
Švõbzig – Anastassia hellitusnimi, mille talle pani tema tädi Olga; samuti tema 1915. aasta mais surnud koera nimi
Zinaida Tolstaja – OTMA perekonnasõber, nende kirjasõber vangistuse ajal
Tatištšev – krahv Ilja Tatištšev, keiserliku kaaskonna kindraladjutant; oli koos Nikolaiga Stavkas
Tatjana Botkina – doktor Botkini tütar, kes oli temaga Tobolskis kaasas
Thora – Helena Victoria, printsess Helena ja Schleswig-Holsteini printsi Christiani tütar, OTMA teise astme nõbu
Trina Schneider – Jekaterina Schneider, Aleksandra õpetajanna (lectrice), kes sageli oli OTMA saatjadaamiks
Tšemodurov – Terenti Tšemodurov, Nikolai toapoiss
Valentina Tšebotarjova – Olga ja Tatjana haigla vanemõde
Viktor (Vitja) Zborovski – Anastassia lemmikohvitser tsaari eskordist
Vladimir (Volodja) Kiknadze – Tatjana lemmikohvitser tiibhoonehaiglas
Volkov – Aleksei Volkov, Aleksandra toapoiss
Vürstinna Golitsõna – Maria Golitsõna, Aleksandra ülemõuedaam kuni oma surmani 1910. aastal
Autori märkus
Venemaa ajalooga kursis olevad lugejad teavad, et iga autor, kes hakkab tegelema revolutsioonieelse perioodiga, peab kokku puutuma kalendrivahetuse probleemiga: kuni 1918. aasta veebruarini kasutati Venemaal Juliuse kalendrit ning 14. veebruaril hakkas kehtima Gregoriuse kalender, mis oli muus maailmas enamasti juba varem kasutusel. Selguse huvides on kõik Venemaal enne seda kuupäeva toimunud sündmused esitatud vana kalendri järgi, millele Gregoriuse süsteemi järgi tuleks 20. sajandil lisada 13 päeva; kõik sel perioodil Euroopas toimunud ja välispressis või väljaspool Venemaad kirjutatud kirjades kajastuvad sündmused on dateeritud uue kalendri järgi. Seal, kus võiks tekkida segadus, on ära toodud mõlemad kuupäevad või on juurde lisatud vastavalt vkj (vana kalendri järgi) või ukj (uue kalendri järgi).
Venekeelsete sõnade ja vene nimede translitereerimine on ingliskeelse autori jaoks tõeline segaduste, eriarvamuste ja tajutavate vigade miiniväli – sõltuvalt sellest, millist translitereerimissüsteemi eelistada. Mitte ükski süsteem ei ole ainuõigena kivisse raiutud, ehkki autoreid tümitatakse sageli selle eest, et nad on nimesid arvatavalt valesti kirjutanud. Mõned süsteemid on vene keelt mitteoskavale tavalugejale selgelt ebameeldivad, paljud aga on tarbetult pedantsed. Seetõttu olen otsustanud loobuda vene keele pehmendus- ja kõvendusmärkide edasiandmisest ülakomadega, mis tekitab vaid segadust ja aeglustab lugemist. Samuti olen hoidunud isanimedest, kui neid pole vaja ühe isiku eristamiseks teisest.
Kui ma „Nelja õde” kirjutama hakkasin, pidin tegema väga selge otsuse selle kohta, kus ma oma loo lõpetan, sest olin kirjutanud Romanovitest juba ka oma 2008. aastal ilmunud teoses Ekaterinburg: The Last Days of the Romanovs1. Selles raamatus võtsin ette nende perekonna neljateistkümne viimase, Jekaterinburgis Ipatjevi majas veedetud päeva suures plaanis uurimise ning andsin kohtumeditsiiniliselt edasi nende mõrvamise ja nende surnukehadega ümberkäimise kohutavaid üksikasju. Ma ei kavatse loo seda osa siin korrata. Seepärast oli mul raske otsustada, kus täpselt oma jutustus lõpetada, ning ma kannan ise täielikku vastutust selle otsuse
Eesti keeles: Helen Rappaport, „Jekaterinburg. Romanovite viimased päevad”, Tallinn: Tänapäev, 2009. –