.
pidada sünnipäevapidu, kui aukülaline oli putku pistnud, ning nõnda ei jäänudki neil ema ilmselgeks meelehärmiks muud üle kui jätta hoole ja armastusega kaetud laud sinnapaika ja kolida oma pärastlõunaste pidustustega aeda.
Ning seal nad nüüd olidki kogu perega, härra Llewellyn, vanaema ja hoidja Rose kaasa arvatud, Loeannethi sügavrohelisel murul, kus varjud hakkasid pärastlõunaselt pikemaks venima. Päev oli kaunis, sügis küll, aga mitte veel külm. Elulõng õitses ikka veel maja seinal, linnukesed sõelusid sädistades lagendiku kohal siia-sinna ning isegi pisike Theo oli punutud korvis õue toodud.
Üks talunik põletas naabruses asuval põllul kanarbikku ja lõhn oli imeline. See aastaaegade vaheldumisega seostuv hõng tegi Alice’i alati õnnelikuks; seistes ja vaadates puidust lennukiga askeldavat Clemmiet, tundes kaelal päikese soojust ja paljaste taldade all jahedat maad, koges ta hetke vältel sügavat ja sulnist rõõmu.
Alice pistis käe tasku ning tõmbas välja märkmiku; soovides panna kiiresti kirja selle tunde, päeva ja inimesed, kes sinna kuulusid, näris ta täitesulepea otsa ning libistas pilgu üle päikeses kümbleva maja, leinapajude, sillerdava järve ja raudväraval ronivate kollaste rooside. See oli nagu juturaamatu aed – see oligi juturaamatu aed – ja Alice armastas seda. Ta ei lahku kunagi Loeannethist. Mitte kunagi. Ta kujutles end seal vanaks saavat. Vanaks õnnelikuks naiseks, kellel on pikad valged juuksed ja kassid – jah, kindlasti paar kassi, kes pakuvad talle seltsi. (Ja Clemmie käib tal siin külas, aga Deborah arvatavasti mitte, sest temale meeldib palju rohkem Londonis, kus tal on suur maja, jõukas abikaasa ja hulk teenijaid, kes hoolitsevad tema riiete eest …)
Täna on taas kord niisugune päev, mõtles Alice, lastes sulepeal rõõmsalt üle lehekülje lennata, kui kõik tunduvad mõtlevat temaga ühtemoodi. Isa oli teinud pausi ja tulnud oma kabinetist välja, härra Llewellyn oli võtnud kuue seljast ning kõndis ringi vesti ja särgi väel, vanaema deShielgi näis olevat vaat et õnnelik, tehes paju all oma väikest uinakut. Ema oli ainus erand, aga talle polnud kunagi meeltmööda, kui tema plaanid pea peale keerati, ja ta pidigi olema pisut jäik ja tõre.
Isegi Deborah, kes mänguasjadest enamasti suurt ei hoolinud, sest pidas ennast nende tarvis liiga täiskasvanulikuks ja daamilikuks, oli lasknud ennast Clemmie vaimustusest kaasa kiskuda. Muidugi mõista ärritas see teda, sellepärast oli ta istunud teistest eemale, raamatukogu akna all olevale pingile ning kui üldse rääkis, siis järsult ja napisõnaliselt näitamaks, et tegelikult oleks tal targematki teha ja neil veab, et ta otsustas õnnestada neid oma kohalviibimisega. „Vaata, kas saad panna selle ringi pöörama,” hõikas ta nüüd, võttes kätte karbi, milles purilennuk sees oli olnud. „Siin ütleb, et kui sa kummid õigesti sätid, saad panna selle tiire tegema.”
„Tee on valmis,” ütles ema, kelle hääles pahakspanev noot üha süvenes, sedamööda kuidas õhtupooliku sündmused järjest kaugenesid tema kavandatud plaanist. „Praegu on see veel värske, aga varsti jahtub ära.”
Lõunasöök oli olnud rikkalik ja tee järele polnud kellelgi erilist isu, aga härra Llewellyn kui ustav sõber tegi, mida temalt oodati, ning võttis vastu tassi ja alustassi, mille ema talle kätte torkas.
Deborah seevastu eiras pakkumist täielikult. „Kähku, Clemmie,” ütles ta. „Viska veel üks kord.”
Clemmie, kes kinnitas parajasti purilennukit oma kleidi satiinvolangi külge, ei vastanud. Torganud seelikusaba pükste vahele, ajas ta pea kuklasse ja seiras plaatanilatva.
„Clemmie!” hüüdis Deborah nüüd juba käskivalt.
„Kas upitad mind?” küsis noorem õde vastu.
Ema tõstis küll parajasti härra Llewellynile kooki, aga pahandust kuulutavaid märke ei lasknud ta kunagi kõrvust mööda, seepärast ei poetanud ta maha ainsatki puru, vaid lausus: „Ei, Clemmie! Seda küll mitte!” Ta heitis liitlast otsides pilgu isa poole, aga too oli pugenud uuesti raamatu taha peitu ja seadnud end õnnelikult sisse Keatsi poeesia maailmas.
„Las ta läheb,” rahustas härra Llewellyn ema. „Temaga ei juhtu midagi.”
Deborah ei suutnud kauem selle õhtupooliku kiusatustele vastu panna, vaid viskas karbi enda kõrvale istmele ja tõttas puu alla. Hoidja Rose laskis endale augu pähe rääkida, nad võtsid teineteisel kätest kinni, et moodustada aste, ning Clemmie vinnas end üles. Pisut kohmitsemist ja paar valestarti ning juba ta kaduski alumiste okste vahele.
„Ole ettevaatlik, Clementine,” manitses ema, liikudes samuti sündmuskoha poole. „Ole tõesti ettevaatlik.” Ta seisis ärevalt puu all ja ohkas pahameelest, püüdes jälgida, kuidas Clementine paksu lehestiku varjus ülespoole ronib.
Viimaks kostis juubeldav hüüe ning ladvas ilmus nähtavale lehvitav käsi. Silmad pärastlõunases päikeses vidukile tõmmatud, vaatas Alice naerdes, kuidas noorem õde sättis end kõige jämedamale oksale istuma ja harutas purilennuki tasahilju lahti sealt, kuhu oli selle kinnitanud. Kui kummipael oli tihedasti mähitud, tõstis Clemmie käe, kandes hoolt, et lennuk stardiks parima nurga alt, ja siis, ja siis … laskis selle lendu!
Purilennuk sööstis õhku nagu lind, tuhises üle helesinise taeva, keeras korraks nina pisut allapoole, ent ajas ennast siis jälle horisontaalseks, kuni kiirus kahanes ja sabale langev surve vähenes, nii et tagumine osa kaldus natuke ülespoole.
„Vaadake!” hüüdis Clemmie. „Vaadake nüüd!”
Ja tõesti, purilennuk hakkaski tegema otse järve kohal pööret; vaatepilt oli nii kütkestav, et isegi härra Harris ja uus aednik jätsid pooleli töö, millega nad parajasti paadisilla juures ametis olid, ja vaatasid üles taeva poole. Puhkes spontaanne aplaus, kui purilennuk lõpetas pöörde ja jätkas lendu, ületades järve ning maandudes sujuvalt ja kergelt teisel kaldal allikat ümbritseval tasasel rohumaal.
Kogu maailm näis tarduvat, kui väike lennuk taevasse kaart joonistas, seepärast tuli Alice’ile üllatusena, et beebi nutab. Vaene väikseke! Keset kogu seda elevust oli tema oma korvis täiesti unarusse jäetud. Alice, kes oli harjunud pidama ennast vaatlejaks, laskis pilgul ringi käia, oodates, et keegi võtab midagi ette, aga pidi siis tõdema, et tema on ainus, kes saab seda teha. Ta oli juba valmis minema Theo korvi juurde, kui nägi, et isa jõuab temast ette.
Leidus isasid, Alice vähemasti oli nõnda kuulnud, kes arvasid, et nutvat beebit lohutada ei ole nende ülesanne, aga nende oma sääraste hulka ei kuulunud. Ta oli maailma parim isa, lahke ja leebe ning tark, väga tark. Ta armastas loodust ja teadust ning kirjutas koguni maakera kohta käivat raamatut. Ta oli selle teose kallal töötanud üle kümne aasta ning (ehkki Alice poleks mingi hinna eest nõustunud seda tunnistama) see oli ainus asi, mida ta isa juures võimaluse korral oleks muutnud. Tal oli hea meel, et isa on tark, aga see raamat röövis temalt liiga palju aega. Alice oleks eelistanud, et ta veedaks selle aja pigem nende seltsis.
„Alice!”
Deborah hüüdis teda ning see, mida õde öelda tahtis, pidi olema tähtis, sest ta oli unustanud koguni tülpimust teeselda. „Alice, tee kähku! Härra Llewellyn viib meid paadiga sõitma!”
Paadiga! Vahva! See oli midagi haruldast: paat oli kuulunud emale, kui Eleanor oli alles noor tüdruk, ning sellepärast kuulutatud millekski hinnaliseks, mida Ei Tohi Kasutada. Alice’i nägu säras ja süda hõiskas ning pärastlõunane päike tundus korraga eredam kui enne. Sellest tõotas tõesti kujuneda kõigi aegade parim päev.
5.
Cornwall, 2003
„Me oleme tagasi!” Sadie lükkas vanaisa maja väikeses esikus mudased jooksukingad jalast ja togis need varbaga põrandaliistu juurde ritta. Kaljutipul asuv majake oli täis maitsva sooja toidu lõhna ning hommikusöögi järele igatsev kõht andis endast häälekalt märku.
„Kuule, Bertie, kas tead, mille meie leidsime?” Ta ammutas riidenagi all olevast tünnist koertele krabinal kuivtoitu. „Kus sa oled, vanaisa?”
„Köögis,” tuli vastus.
Sadie patsutas sööki kugistavatele koertele veel korra turjale ja läks sisse.
Vanaisa