Piknik Provence’is. Elizabeth Bard
tõeliselt silmapaistvad saavutused on sorbetid.
Peaaegu alati tellin ma sorbeti cacao amer, mõrušokolaadiga sorbeti, mis on nii tume, et näib peaaegu must. Teine kuulike oleneb hooajast: pirni, meloni või rabarbri, või framboise à la rose’i (vaarikas roosinüansiga).
Tihti saab aga harjumus võitu ja esikohale tuleb mu ammune lemmik fraise des bois (metsmaasikas). Need tibatillukesed kalliskivisarnased marjad on otsekui maasikamaailma granaadid, nende maitse on nii kontsentreeritud ja mõrkjas, et taandab kõik teised eales maitstud maasikad mullinätsu tasemele.
Võtame oma jäätisetorbikud, mis on lihtsalt ühekordse pabersalvräti sisse keeratud, ja jalutame mööda jõekallast. On just parajalt hämar, et saaksin harrastada oma lemmikajaviidet Pariisis: vaadata sisse uhkete hôtel particulier’ide viieteist jala kõrgustest akendest. Mulle meeldib kujutleda end sinna puittahveldisega raamatukogusaali või juurelda, milline Saudi Araabia prints võis lasta selle või tolle toretseva lühtri üles riputada.
Möödume dresside ja siidise hommikumantliga – küllap peaks selle kohta smoking ütlema – pikajuukselisest teismelisest, kes on bichon frisé’ga jalutamas. Nooruki kahusesse lainesse sätitud juuksed, kotkanina ning muretult kühmus kehahoiak (smokingist rääkimata) annavad ilmselgelt tunnistust, et ta kuulub aristokraatliku klassi hulka. „Vene valgekaartlaste järeltulija,” pakub Gwendal rõhutatult. See on üks me lemmikmänge. Kui ma esimest korda Pariisis viibisin, jalutasime tundide kaupa tänavaid mööda ringi ja mõtlesime tee peal nähtud inimestele elusid välja. „Sacha-Eugène,” nurrub Gwendal, matkides poisi ema peenikest häält. „Ülemteenril on täna vaba õhtu. Ole kallis ja käi kutsaga jalutamas ära, chéri.”
Vahvlitorbiku teravat tippu näkitsedes astume käsikäes trepist alla kai peale – päris järsk laskumine, kui võtta arvesse, et olen üheksandat kuud rase ega näe õieti oma varbaidki. Seine’i veepinnast paar jalga ülalpool on kuulda lainete laksumist. Surume end bongotrummidega poistest mööda, lehvitame mööduvatele paatidele, mille kohta öeldakse bateaux mouches. Läheme päris saare tippu välja, kõlgutame jalgu üle ääre. Siit näeme Conciergerie koonusekujulisi muinasjututorne ja Eiffeli torni prožektori valgusvihku, kui kell lööb kümme. Oleme siin kahekesi tosinaid kordi käinud, aga see kallihinnaline kuu enne lapse sündi on otsekui viimane esimene kohtamine. Algamas on teistlaadi romantiline lugu. Enam kunagi ei ole me terves maailmas üksnes omavahel. Olen olnud noorem, jumal ise näeb, et ka kergem, aga veel kunagi pole ma olnud nii õnnelik. Sünnituseni on kaks nädalat, ja korraga hakkan end tundma nagu lõhestunud isiksus: doktor Jekyll ja proua Tulgu-köögis-või-aatomiplahvatusaga-siit-voodist-mina-välja-ei-tule.
Eile olin täitsa kurnatud, ei jaksanud end niipaljukestki kokku võtta, et toidupoes ära käia. Mulle öeldi, et mu toidusedel peaks rohkem rauda sisaldama. Seega leidsin end külmiku sisemust jõllitamas, tuiutasin jooksva nädala nipet-näpet.
Algul, kui ma Pariisi elama tulin, sattus Gwendal mulle tihti peale, kui ma avatud külmiku ees mediteerisin, olgu siis ülemaailmse rahu teemal või meie alles sündimata lastele lisanimesid välja nuputades. Kulinaarsete varude tuiutamine näikse olevat ainuüksi ameeriklastele iseloomulik harjumus. Prantslane ei ava külmikut ilma pealgi lihtsalt möödaminnes ega hakka kontrollima, kas kõik on olemas. Minus endas tekitab selline külmikuvaatlus õdusa tunde – olen nagu oma valdusi üle vaatav kuningas.
Kui aus olla, siis oli mul nii mõndagi, mille üle juurelda. Inimese kasvatamine on joovastav tegevus.
Gwendal oli minuga kannatlik olnud. Prantslased saavad üsna varakult perekonnainimesteks. Tema oli valmis lapsi saama juba siis, kui me tuttavaks saime, võib-olla päevake varemgi. Mina muudkui ootasin, et millal see tunne siis ükskord tuleb, no see, et tänaval võõraid lapsukesi nähes lähevad silmad veekalkvele ja munasarjad hakkavad kergelt tõmblema. Aga seda ei tulnudki. Mina ja ema oleme väga lähedased ja ma teadsin, et tahan ise ka emaks saada, aga ikka paistis, nagu ei oleks selleks veel õige aeg. Teise riiki kolimine viis iseseisvustunde mitu pügalat madalamale, keeras kella tagasi. Mul läks aastaid, et Pariisiga harjuda; ja korraga juhtuski nii, et ärkasin üles ja olin kolmkümmend viis. Prantsuse keeles öeldakse üsna otse: tic toc.
Tõsisemalt hakkasime asja arutama kahe aasta eest. Tookord oli väga tegevusrohke aeg. Pühendasin end ihust ja (mõnevõrra kaotsiläinud) hingest sellele, et aidata Gwendalil digitaalkino valdkonnas konsultatsioonifirmat asutada. Gwendal oli edukas ja rahul – tsipake ehk ülbegi. Ühesõnaga täpselt selline, milliseks ma lootsin teda saavat. Esimesel jaanuaril teatas ta lähikonna kohvikus espressotassi taga lustlikult: „Uus aasta on käes. Mina olen järgmiseks eluetapiks valmis – saame nüüd lapse.” Mina puhkesin nutma. Ei osanud muud teha. „Kuidas ma saaks kellegi ema olla,” kõõksusin nutmise vahele, „kui mõnikord tuleb tunne, et mind ei ole siin üldse olemaski.”
Gwendal ei ole tundetu inimene. Küll aga astub ta elus muretult üle otsuste ukseläve, samal ajal kui mind tuleb tihti uksest sisse nügida, ma klammerdun piitade külge, sõrmenukid pingutusest valged. Sellest hetkest alates mõistsin, et kui tahan, et mu elu (rääkimata abielust) Prantsusmaal üldse edeneks, pole mul valikuvõimalust, pean endale midagi rajama, ja kiiremas korras. Olin Pariisis siit-sealt natuke tööd vaadanud – kirjutasin ajakirjadele ja ajalehtedele kunstiteemalisi artikleid, juhatasin muuseumis ekskursioone –, aga ei midagi sellist, mis vastanuks mu ettekujutusele ametialasest karjäärist. Olen meisterlik edasilükkaja; mõistsin, et kui laps tuleb enne tööelu kordasaamist, võib juhtuda, et mingit karjääri ei tulegi. Nägin juba vaimusilmas, kuidas hakkan last ettekäändeks tooma, et ma ilmaski midagi tehtud ei saa – ja ei hakkagi saama. Mõni kuu pärast seda esimese jaanuari jutuajamist alustasin oma esimese raamatu kirjutamist … ja viskasin rasestumisvastased tabletid minema. Enne, kui hakata teist inimest looma, pean looma midagi iseendale.
Kui ma viimaks rasestusin, võtsin silmapilk vastu otsuse mitte ainsatki rasedusteemalist raamatut lugeda. Ma tunnen ennast, loomupärane paranoilisus ei vaja tagantutsitamist. Lapseootel olles ei taha ma ette teada, mis toimuma hakkab. Tahan öösiti und saada.
Algul mõtlesin, et teen seda nii, nagu tehakse Ameerikas. Tahtsin arsti, eelistatavalt uhke teaduskraadi ja mobiiltelefoniga, kuhu saaksin talle kas või keset ööd helistada. Kedagi, kes saadaks mind sünnitustuppa ja kelle alluvad läkitaksid lapse sünnipäevaks õnnitluskaardi. Andsin endast parima: iga kuu esimesel kuupäeval ilmusin kohusetundlikult haiglasse ning sain iga kord kuulda, et mu arst on kas suusapuhkusel või konverentsil või et tal ei ole ainsatki vaba vastuvõtuaega. Miks ma ei läinud selle asemel parem sage-femme’i, ämmaemanda juurde? Prantsusmaal on arstid nagu tehnilised töötajad. Ei räägi eriti midagi. Vaatavad analüüside vastuseid ja vangutavad pead. Just nagu automehaanikud, asuvad nad tegutsema alles siis, kui peab midagi ära remontima. Neil paaril korral, kui mul õnnestus arsti vastuvõtule pääseda, piirdus tohter kõõrdpilguga või jäi mind ainiti silmitsema, kahtlemata juureldes, mis põhjusel ma õigupoolest tulin. Prantsusmaal käiakse arsti juures siis, kui tervisel on midagi häda. Minul polnud midagi häda. Olin lihtviisiliselt rase.
Mitte et elu poleks mind hoiatanud. Niipea, kui pulga peale pissitud, helistasin perekonnasõbrale, vanemale mehele, kes töötas Bretagne’is Belle-Île’i saarel perearstina. „Ma olen nüüd hästi ettevaatlik,” lubasin. „Tooli peale enam ei roni.”
„Attention,” tõreles ta naljatamisi, „tu n’es pas malade.” Sa ei ole ju haige.
Pärast sõnaahtrate tohtrite viis kuud kestnud vaikivaid noogutusi jõudsin arusaamisele, et kui soovin päriselt nõuandeid hemorroidide kohta või et keegi tunneks huvi, kuidas ma end tunnen, tuleb läheneda rasedusele à la française. Seega otsustasin end Süsteemi hoolde anda. Prantslased on süsteemide asjus väga tublid. Rongid käivad täpselt. Inimesel tarvitseb end vaid õigesse kohta paigutada ja oodata, et süsteem ta endasse imeks otsekui pneumaatilises torus vuhiseva kirja. Panin endale haiglas, kus mul oli plaanis sünnitada, ühe sage-femme’i juurde aja kinni. Sage-femme tähendab sõna-sõnalt „tark naine”, ja nüüd mõistan, miks. Ühtäkki paistis kogu protsess märksa inimlikum. Nad küsisid minult, kuidas ma magada saan ja mida ma söön, ning tõrelesid leebelt, kui olin ettenähtust