Korraldaja. Max Landorff

      Proloog

      Ta vaatas üle sileda tinahalli järvepinna ja nägi laeva enda poole tulemas, nina otse ees. Nähtamatu joon, mida mööda see nüüd mitu minutit oli lähenenud, oli täpselt vertikaalis pingiga, millel ta istus. Oli oktoobrikuu kolmapäev, esimene oktoober, kui täpne olla, ja kell oli veerand seitse õhtul. Peale tema ja praamiliini töötaja ei oodanud keegi laeva, mille nimi oli Alpino ja mis ristles aastast aastasse täpse plaani järgi Lago Maggiorel. Suvel oli mõnikord nii palju inimesi pardal, et kaugel paistis Alpino just nagu mõni põgenikepaat, õõtsus raskelt, ise sügaval vees. Praegusel aastaajal mõjus ta seevastu kiirena ja elegantsena, võis näha, et ta oli valge – valge tumesiniste triipudega külgedel ja uste-akende ümber.

      Randumispaiga juures oli kaks ümarat silti, just nagu suured valged kellad, numbrilaual punased osutid, mida praamiliini töötajad liigutasid. Üks silt näitas aega, millal saabub järgmine praam Cannobio suunast, teine näitas Luino suunast tuleva aluse saabumisaega: viis pärast kuut. Päike oli juba mägede taha vajunud, järv asetses varjus. Alpino vöör oli ilmunud välja uduviirust, mis oli veepinnale laskunud. Praam jäi hiljaks.

      Viimased päevad olid toonud ilmamuutuse. Soojast sügisest oli saanud talvekuulutaja. Üleval mägedes sadas juba lund, all voolas järve jääkülma vett. Gabriel Tretjakil oli seljas must kašmiirmantel ja kaelas tumehall sall. Ta tõusis, astus mõne sammu sadamasilla poole ja jäi kahe ümara sildi juures seisma, käed mantlitaskus. Tal polnud kindaid käes, paremas taskus oleva revolvri metall tundus juba soe.

      Tema ettevõttes ei saanud sageli vältida kellegi ähvardamist ja ta sattus igatahes ohtlikesse olukordadesse. Aga põhimõtteliselt ta relvadega ei töötanud, mitte kunagi. Tal endal polnudki relva. Kuid see siin oli midagi muud. Mitte millegi ees oma elus polnud ta iial nii suurt hirmu tundnud kui selle ees, mis pidi mõne silmapilgu pärast siin sellel sadamasillal algama.

      Alpino tegi kaare ja sõitis küljega kai äärde. Paigale seati alumiiniumist sild, et reisijad saaksid maale tulla. Neid oli vaid kaks. Esimesena tuli suur mees, talutades ühe käega väikest poissi ja lükates teisega kollast lastejalgratast. Siis tuli naine. Ta oli väiksem, kui Tretjaki kujutluses salvestunud, kuidagi õrnem. Pruun villane mantel seljas mõjus veidi suurena, ja müts muutis ta näo kitsaks.

      Tretjakini jõudes pani ta oma reisikoti maha kaiplankudele, vaatas mehele otsa ja küsis peaaegu häbelikult: „Kas sa ootasid kaua?”

      Tretjak noogutas. „Kakskümmend aastat.”

      Naine heitis talle iseäraliku pilgu. Tretjak haaras maast koti ja pöördus külla viivale teele. Naine hakkas tema kõrval astuma.

      „Siin sinu külas on üksainuke hotell,” ütles naine ja osutas kreemikale hoonele nende ees. „Kuidas see on?”

      „Mitte sinu tase,” vastas Tretjak, „aga käib küll.”

      Kui Alpino taas otsad andis, et ületada järv Cannobio suunas, olid nad jõudnud hotelli sissepääsu ette. Klaasuksel seisis kuldsete tähtedega: Torre Imperial. Nime alla oli maalitud kolm tähekest.

      I osa

      PETTEKUJUTLUS

      Esimene päev

      11. mai

      Galle, Sri Lanka, kell 19.30

      Gabriel Tretjak istus inglise stiilis klubitoolis ja jälgis kelnerit, kes tõi talle džinni toonikuga. Kelneril olid mustad püksid, must pintsak ja korralikult kinni nööbitud valge särk. Mees oli vana ja miski tema juures, ilmselt pisut justkui kokku surutud, püstine lükatud nina ja sügavad kurrud suu ümber meenutasid Tretjakile ninasarvikut, keda ta oli Hellabrunni loomaaias paar korda näinud. Üks talitaja šantažeeris loomaaia direktorit ja viimane oli teinud Tretjakile ülesandeks see ebameeldiv lugu lõpetada. Asi oli illegaalsetes ravimites eksootiliste loomade jaoks. Esimesel korral oli Tretjak oodanud teda ninasarviku maja ees, kus talitaja parajasti oma tööd tegi. Direktor armastas rituaale, seepärast kohtusid nad hiljemgi ikka samas kohas. Kuni see asi sai ära korraldatud. Nõnda oli Tretjak õppinud ka üht-teist ninasarvikute kohta. Nad reageerisid tundlikult pisimatelegi muudatustele oma ümbruskonnas, muutusid otsekohe umbusklikuks ja ettearvamatuks. See oli neil peaaegu kõikide loomadega ühine joon: muudatused tähendasid ohtu. Gabriel Tretjak teadis, et ega see inimestegi juures teisiti olnud. Ka nendes äratasid muudatused valvsuse, ta oli seda sageli ära kasutanud. Erinevalt ninasarvikutest pidid inimeste jaoks muudatused suuremad olema. Kui oli tegemist vaid pisiasjadega, väikeste kõrvalekalletega harjumuspärasest, mis elu kulgemist päriselt segi ei pööranud, jäid inimesed uimaseks, heatahtlikuks, peaaegu lihtsameelseks. Nad tõlgendasid neid pisiasju valesti ja taipasid nende tegelikku tähendust alles hiljem. Mõnikord jäi tähelepaneku ja taipamise vahele vaid paar minutit, teinekord aastakümneid.

      Kelner küsis, kas ta sooviks ka midagi süüa. Tretjak vastas eitavalt. Tal oli tehtud reserveering kella üheksaks restoranis, mis paiknes fuajee nurga taga ja mille lauad olid juba valgete linadega kaetud.

      Tretjak oli õige kindel selles, et mees, keda ta hotelli fuajees ootas, on väikest muudatust tänasel päeval valesti hinnanud. Nimelt tõsiasja, et tema abikaasa polnud veel helistanud. Selle põhjal, mida Tretjak vahepeal mehest teada oli saanud, polnud tollele võimalik et üldse meeldegi tulnud, et tavalist telefonikõnet pole toimunud – kuigi see oli kindel tava, kui mees viibis ärireisil. Nojah, enam ei lähe kaua, kuni ta taipab selle muudatuse tähendust.

      Tretjak vaatas kella, see oli kolmveerand kaheksa. Korraga valdas teda tunne, mis oli teda viimasel ajal sagedasti kummitanud. Omalaadne väsimus, tülpimustunne. Varem oli ta just selliseid hetki nautinud, neid olukorra kriitiliseks muutumise hetki, dramaatilise pöördepunkti lähenemist teise inimese elus, kes ise sellest veel midagi ei aimanud. Aga viimase paari nädala jooksul oli ta end tabanud soovilt lasta sel hetkel mööduda – ilma sekkumata.

      Tretjak istus oma Gin Toniciga hotelli New Oriental fuajees Galles, Sri Lanka kaguosa sadamalinnas. Tal oli seljataga üheteistkümnetunnine lend – Lufthansa LH 2016, München–Colombo – ja neljatunnine autosõit. Väike vaikiv autojuht oli suunanud oma Peugeot’d sujuvalt nagu mootorpaati üle tohutu suurte löökaukude ning eeslikoormate, tuk-tukiparvede ja mitte eriti turvaliselt liiklevate veoautode vahelt läbi. Paari tunni pärast sõidutab autojuht ta sedasama teed mööda tagasi, tagasi Colombo lennujaama, lennule LH 2017, mis stardib hommikuhämaruses Münchenisse. Tretjak oli tulnud vaid selleks üheks õhtuks – et äratada üks inimene uimasusest.

      Hotelli fuajees oli kuum. Vanad puidust ventilaatorid lae all tiirutasid väsinult omaette. Üks kriiksus, see rippus otse musta klaveri kohal fuajee vasakus tiivas, kus asus ka baar. Seal veetis aega kolmest inglasest koosnev grupp, igaühel kokteil ees, aeg-ajalt paiskas üks neist välja iseäraliku valangu lühidaid sisihäälikuid, kui miski teda lõbustas.

      Nüüd astus laia avatud ukse vahelt sisse jässakas khakipükstes mees, seljas roheline Ralph Laureni polosärk. Ta higistas, tema nägu punetas, ninal olid tal piloodi päikeseprillid. Sihikindlalt sammus ta administraatorilaua juurde ning ütles madala valju häälega ja kerge saksa aktsendiga: „Room number seven, please.”

      Tretjak oli tõusnud ja astus mehe taha, kahe meetri kaugusele. „Õnnitlen, härra Schwarz,” ütles ta. „Seitsmes on siin parim tuba.”

      Mees pööras ringi, lükkas päikeseprillid otsmikule, silmitses Tretjakki küsivate siniste silmadega.

      „Kas te naudite oma väikest puhkust, härra Schwarz?” päris Tretjak.

      Mehe näost oli nüüd selgelt näha, kuidas ta oma mälu läbi kammis. Kas ta tunneb seda võõrast kuskilt? „Jah, naudin,” vastas ta lõpuks, „tohin ma küsida…”

      „Me peame rääkima, härra Schwarz,” katkestas Tretjak teda. „Mul on restoranis laud broneeritud. Kell 21.”

      „Ma ei tea…” Mees raputas pead. „Ma ei tunne teid ja ma ei tea, millest me küll peaksime rääkima.”

      „Oh, andestust, minu nimi on Tretjak. Me räägime teie elust, härra Schwarz. Ma olen tulnud seda muutma. Teie abiga loomulikult.”

      Mees,