Korraldaja. Max Landorff
Mingi segane, mõtles ta endamisi, muud midagi. „Kas teate, see maa pakub palju huviväärsusi. Mina nende hulka ei kuulu. Head õhtut.”
Nende sõnade peale pööras ta administraatori poole, võttis letilt messingist võtme number 7 ja oli juba teel vasakpoolse trepini, kui Tretjak ütles: „Kui te Union Carry asja korda ei aja, kaotate oma töö juhatuses. Nii igatahes väidab teie järelevalvenõukogu.”
Schwarz jäi seisma, pööras ringi, vaatas Tretjakile otsa.
„Kell 21, härra Schwarz,” sõnas Tretjak. „Ärge muretsege. Me korraldame kõik ära.” Ta pöördus leti taga seisva administraatori poole: „Room number five, please.” Tretjak võttis võtme, naeratas Schwarzile, kes ikka veel jahmunult ühe koha peal seisis, ja astus temast mööda trepi poole.
See läks hästi, mõtles ta. Schwarz sai piisavalt segadusse aetud. Toas tuleb talle nüüd meelde, et naine pole endast märku andunud, ja ta helistab naisele. Õigemini: püüab naisele helistada. See suurendab tema segadust veelgi. Sest naise mobiilinumbrilt kuuleb ta teadustust: „Teie poolt valitud number ei ole kasutusel.” Ja kodust lauatelefoni ei võta keegi vastu.
Tretjak läks oma numbrituppa, pani portfelli käest, lükkas tooli akna alla, võttis istet ja pani silmad kinni. Hotelli akendel polnud klaasruute, vaid ainult puitlamellidest luugid. Oli kuulda helisid väljast, putukate sirinat, laste hõikeid. New Oriental Galles oli omalaadne salasoovitus – vana, inglise koloniaalstiilis hotell. Suur tumepruun puitvoodi oli kindlasti paarsada aastat vana. See seisis kõrge, võrkkardinatest katuse all, need ulatusid maani ja kaitsesid moskiitode eest. Tretjak seda voodit ei vaja. Ta tõusis, läks vannituppa ja seisis kaua jaheda duši all.
Heitnud pilgu peeglisse, otsustas ta, et tuleb taas rohkem sporti teha. Nüüd, kui suvi on saabumas, võis ta oma korterist Münchenis hommikuti jälle otse Isari äärde jooksma minna, piki jõge, siis üle Montgelasbrücke Inglise aeda ja Kunstide majast mööda. Tretjak pidas figuuri säilitamist oluliseks. Ta oli 44-aastane ja kandnud üle 25 aasta muutumatult ülikondi number 50. Tema mustades juustes polnud veel kübetki halli ja võis oletada, et nii see ka jääb. Juuksed oli ta pärinud oma emalt, kelle kogu perekonnas polnud sõna otseses mõttes ainsatki halli kuju. Tretjaki juuksed olid paksud ja ta laskis neil suhteliselt pikaks kasvada. Nüüd olid nad märjad ja ta kammis nad üle pea taha.
Ta võttis portfellist puhtad aluspüksid ja pani end uuesti riidesse. Tumesinised sünteetilisest materjalist püksid, pikkade varrukatega beež T-särk. Paljaste jalgade otsa lükkas ta oma tumepruunid tuhvlid. Toas oli vahepeal levinud lahtilõigatud papaia lõhn. Puuviljad olid seatud lamedale vaagnale, mis seisis laual. Tretjak võttis taas istet akna all toolis ja kaalutles, kuidas ta peaks lavastama kohtumise söögisaalis. Ta ei tohtinud kaotada tempot, mille oli administraatorileti juures ette andnud, ta pidi pinget üleval hoidma. Tretjak otsustas, et läheb veidi hilinedes alla ja lisab vabandusele: „Rääkisin just veel teie naisega telefonis, härra Schwarz, ja noh, te ju tunnete teda…”
Esimesest vestlusest olenes suuresti missiooni õnnestumine, teadis Tretjak oma kogemuste põhjal. Kuigi antud juhul ei paistnud lugu eriti keerukas olevat. Pigem oli tegemist rutiinse ülesandega. Tretjak oli juba mõelnud sellest ära öelda, tal polnud tahtmist molutada. Aga siis oli tellija – Melanie Schwarz – öelnud lause, mis ajas ta muigama. Tänu sellele lausele oli nüüd asi nii, et mõne minuti pärast hakkab ta nautima „suurt curry’t”, New Orientali restorani erirooga. Ta oli selle ära tellinud, et mitte kaotada aega menüü uurimisele ja toitude valimisele. Nagu talle seletati, koosnes see roog arvukatest kausikestest kõige peenematest aedvilja-, liha- ja kalatoitudest ning eri sorti kastmetest, kõik väga vürtsikad ja ajasid lauba higist pärlendama.
Melanie Schwarz tundis, et on vangis elus, millest tahtis pääseda, kuid ei suutnud. Omavahel põimunud süütunne, vastutus ja julguse puudumine hoidsid teda tagasi, lisaks hirm uues, isiklikus elus mitte hakkama saada. Noore naisena oli ta olnud estraaditäheke, pääsenud isegi hittide hulka kahe šlaagriga: „Sa oled nüüd üksi” ja „Tõde teeb haiget”. Kuid karjäär jäi lühikeseks, varsti vaibus melu tema ümber. Korra veel ilmus tema nimi ajalehtedesse – väidetava enesetapukatse pärast, lõpuks kadus ta avalikkuse eest täiesti. Siis tutvus ta Peter Schwarziga, kes rajas tema ümber perekonnast ja kõrgest elustandardist kindla varjupaiga. Vahepeal oli nende tütar juba täiskasvanuks saanud, õppis Londonis tantsukoolis. Nad elasid suurepärases katusekorteris Berliinis Gendarmenmarkti ääres ja neil oli väike restaureeritud mõisamaja koos talliga Potsdami lähistel. Melanie oli juba lapsena meelsasti ratsutanud. Peter Schwarz võimaldas tema unistuse teostumist. Kuid nüüd oli naisel uus unistus. Nende vestluse lõpus oli ta vaadanud ainiti paberilehte, millele Tretjak oli plaani visandanud, ja öelnud: „Mul ei ole omal raha. Ma ei saa teile maksta.” Tretjak, kes oli juba olnud valmis ülesannet tagasi lükkama, oli kõrvu kikitanud. Ta oli naisele otsa vaadanud ja jälginud, kuidas too võttis kogu julguse kokku, et öelda see üks lause: „Lõpuks peate minu mehe veel niikaugele saama, et ta teile töö eest maksaks.”
Kõige vürtsikamaks osutusid läätsed. Isegi Tretjakil, kes oli juba väikesest peast harjunud vürtsikaid toite sööma, olid selle roa juures pisarad silma tulnud. Schwarz polnud läätsi pärast väikest proovi kahvliotsaga enam puudutanud.
Ninasarvikunäoga kelner kraamis nüüd kausikesterodu kokku. Lauale jäi mineraalveega klaaskarahvin, peaaegu täis pudel Haute Medoci ja paar klaasi.
„Kas härrased soovivad ka desserti?”
Tretjak vaatas küsivalt Schwarzile otsa.
Schwarz raputas pead. „Kohvi. Espresso. Topelt.”
Tretjak noogutas kelnerile, andes nõnda märku, et ühineb selle sooviga. Siis haaras ta oma portfelli, mille oli pannud tooli kõrvale põrandale, tõstis selle sülle, tegi lahti ja võttis välja üheainsa lehe valget paberit ja tumesinise Parkeri pastapliiatsi, seadis mõlemad enda ette lauale ning pani portfelli taas maha.
„Melanie tahab niisiis uut elu alustada,” ütles Schwarz, rohkem küll endamisi kui Tretjakile. „Aga seda ei suuda ta mulle ise öelda… Selleks vajab ta kedagi teiesugust. Kuidas ta teie peale sattus?” Schwarz vaatas Tretjakile otsa. „Kas te magate temaga?”
Tretjak ei vaevunud vastama ja vaikis. Ta andis Schwarzile aega. Mõned inimesed jäävad tummaks, kui saavad halva uudise. Teised peavad seda kõva häälega välja ütlema ning ikka ja jälle kordama, et aru saada. Schwarz kuulus nende hulka. Ta oli rabatud, seda oli näost näha. Tema käed värisesid, kui ta endale vett valas. Tugev mees vankus.
„Veel kord tiivad välja sirutada, nii-nii… Kas see oli Melanie väljend või mõtlesite teie selle välja? Rahumeelne lahutus… väike korter… vaid väike summa algatuseks… Milliseks algatuseks? Ja sellest peaksin ma nüüd teiega rääkima? Mida teie sellest mängust õieti tahate?”
Toodi kohvi ja mõlemad mehed lasksid sel vaikides vastastikku asetatud tassides külmaks minna. Kui välja arvata üks laud kaugemal taganurgas, oli restoran vahepeal tühjenenud. Vanem daam, kes seal istus, oli süvenenud raamatusse. Köögist kostis vaikset nõudekolinat, nii nagu pika päeva lõpus maailma kõikides restoraniköökides.
Tretjak oli rahul. Ta pidi selles Sri Lanka restoranis sellele mehele, kes õige pea tema elust taas kaob, nüüd veel vaid korralikult reegleid selgitama. Ta pidi veel vaid selgeks tegema, et esialgu ei toimu Schwarzil mingit vestlust naisega. Et naine oli ära sõitnud ja vaid tema – Tretjak – teab, kus naine viibib. Et naine tuleb tagasi alles siis, kui kõik on ära korraldatud just niimoodi, nagu ta soovis. Tunnike veel, hindas Tretjak, siis astub ta välja terrassile ja viipab autojuhile.
Sel hetkel tuli nende laua juurde mees hotelli vastuvõtust. See oli hetk, mida Tretjak hiljem ikka ja jälle tahtmatult mõttes kordas. Ta oli meest juba silmanurgast märganud – kuidas too hoogsalt läbi fuajee astus, restoranis korraks seisatas ja ringi vaatas, seejärel otsustavalt nende poole tüüris. Meenutades oli Tretjak isegi kindel, et oli näinud juba seda, kuidas mees oli vastuvõtulauas telefonitoru ära pannud, enne kui tulema hakkas. Meenutades teadis Tretjak täpselt, et ta pahandas selle – kindlasti tarbetu – häirimise pärast, mis pidi kohe aset leidma.
„Härra