Kõige tumedam tund. Barbara Erskine

      Proloog

      Laurence Standish heitis pilgu tahavaatepeeglisse ja krimpsutas rahutult nägu, pöörates vana Citroën Estate’i peateelt ära kõrvalteele, mis järsult langedes lookles läbi metsasalude alla orupõhja poole. Läikiv must Ford, mis oli ta kannul püsinud viimased kakskümmend miili või umbes nii, järgnes talle ja vähendas vahemaad.

      Esimest korda oli ta autot märganud Chichesterist välja sõites. See oli tal kogu aeg taga − liiga lähedal − ja ärritas järjest rohkem. Võib-olla poleks ta pidanud peateelt maha keerama. Nüüdseks oli ta äragi eksinud, tuntud radadest eemaldunud ning tegi endale teed üles ja alla mööda looklevaid tanumaid, teadlik, et võõras auto on endiselt tahavaatepeeglis.

      Citroën lähenes ristmikule. Hetkelise mõttesähvatuse ajel keeras ta rooli suunda näitamata järsult vasakule, tajudes koormust auto vedrudele, mis aga kadus, kui tee hakkas jälle ülespoole ronima, muutudes järjest kitsamaks ja auklikumaks, kuni jõudis haripunkti ja sukeldus veel kord alla metsa vahele.

      Must auto järgnes talle. Paistis, et see oli jälle pisut vähendanud vahemaad nende vahel.

      Ta ei tundnud sõidukit ega näinud ka juhi nägu, ent polnud kahtlust, et teda ahistati, ja järjest ohtlikumal kombel. Tal polnud aimugi, miks. Oli see liiklusviha? Kas ta oli ehk ette sõites juhti solvanud? Ta ei teadnud end olevat teinud mitte midagi niisugust, millest keegi võiks solvuda. Kas see kutt tahtis talt midagi röövida? Jahtis ehk tema autot? Selles ta küll kahtles! Ta kobas taskus mobiili järele mingi ähmase mõttega politseisse helistada, ja vandus, kui talle meenus, et oli selle visanud vanasse päevinäinud portfelli, mis praegu lebas tagaistmel koos üllatusena mõeldud sünnipäevakingiga, mille ta oli valinud Lucy jaoks. Teeviit vilksatas mööda. Ta ei näinud, kui palju maad on järgmise külani, aga kui ta kord sinna jõuab, peab ta kohe esimese kaupluse ees kinni ja läheb sisse.

      Must auto oli nüüd veelgi ligemal ja vilgutas tulesid.

      Kas võis midagi olla korrast ära? Ta kõhkles hetke ja võttis siis jala gaasipedaalilt, ning otsekui tunnetades ta kõhklust, lisas juht ta taga kiirust ja üritas mööda sõita. Ikka veel tulesid välgutades jõudis Fordi nina tema autoga kohakuti. Tee oli kitsas ja käänuline ning ees vasakul oli järsk kurv.

      „Oh kurat küll!” Laurence vajutas pidurile. Sõiduk ta taga püüdis vägisi mööda sõita, kallutas end tema poole, kuuldus metallikriginat, millele järgnes valjem kriiks, kui kahe sõiduki rattad kokku puutusid. Instinktiivselt tõmbas Laurence auto vasakule, lootes kõigest hingest, et tal oleks ruumi seal manööverdada. Citroëni rattad jäid pöörlema mudasele teeservale, siis aga kaotasid tasakaalu ja lennutasid auto alla tihedasse sarapuupadrikusse. Sekundi murdosa jooksul nägi Laurence, kuidas tuuleklaasi tabas pilbastuvate okste segadik, ja allpool ootas metsariba, mis laskus laugja mäenõlva jalamilt järsu kaldega oja poole.

      Külgkaldes Citroën paiskus künkast alla. Laurence vajutas meeleheitlikult pidurit. Ehmunud ja segaduses, püüdis ta kõigest väest hoida rooli oma haardes. Viimane asi, mida ta nägi, oli hiiglasuur tammepuu, mis liikus talle otse vastu.

      Tamme vastu põrganud auto oli hetkega püstasendis, libises siis ribadeks rebitud puukoore kaskaadis külili ning hakkas veerema allapoole. Künkajalamil pressis veel üks ettejääv puu kapoti lõõtsaks, ning alles siis jäi auto pidama. Järgnes paar hetke vaikust, enne kui purunenud kütusetorud oma sisu kuumale väljalasketorule pillasid ning auto leekidesse pahvatas.

      Fordi juht oli oma sõiduriista tõmmanud kümmekond meetrit eespool teeservale. Ta ronis välja ja jooksis tagasi, seisatades pilbasteks purunenud puude juures ja vaadates allpool põlevat vrakki. Seda ei oleks pidanud juhtuma.

      „Kurat!”

      Korrates enese teadmata Laurence’i viimast sõna, vaatas ta õudusega, kuidas auto plahvatas, saates tuuletusse õhku leegi- ja suitsukera.

      Veel silmapilgu seisis ta täiesti tardunult, pööras siis kiiresti ümber ja jooksis tagasi Fordi juurde. See oli kriimustatud ja mõlkis, ent ikkagi sõidetav. Ta ronis sisse. Sündmuspaigalt lahkudes tõmbas ta peast musta näomaski ja toppis selle uksetaskusse.

      Sellest autost ei leia enam midagi.

      Aga niisuguses tulepõrgus ei jää ka keegi elama.

      Raisk.

      1

      Lucy Standish seisis oma väikese korteri köögis kunstigalerii peal Westgate’is, Chichesteris, avatud kiri käes. Ta oli seda juba kaks korda lugenud, püüdes sisust oma mõistusega aru saada.

      Ta taotlus rahuldati. Talle anti grant. Lucy pani kirja käest ja astus akna juurde. Galerii oli osa ridaelamust, mille moodustasid kitsad ajastutruud majad – igaüks erinev: mõned kahekorruselised, mõned kolmesed. Tema oma oli kolmekorruseline väikese pööninguruumiga iidse kivikatuse all. Teise korruse köögist oli vaade taskurätisuurusesse tagaaeda, mille tema ja Laurence olid koos kujundanud ehitajate jäetud prahist, mis oli täitnud väikest õue, kui nad neli aastat tagasi galerii üle võtsid. Lühikest sillutatud teerada ääristasid nüüd lilled, nende istutatud väike sirel oli õitsema hakanud. Igal pool lendles liblikaid: ta nägi neid rippumas lavendlipottidelt ja väänroosidelt taral.

      Granditaotluse esitamisest oli möödunud kuid. Nad olid Laurence’iga lõputult projekti arutanud ja pead murdnud, kuidas ta leiab galerii kõrvalt aega teha veel ka uurimistööd raamatu jaoks. Nende poole kohaga abiline Robin oli see, kes oli neil soovitanud taotleda mõnda stipendiumi. Robin oli ka välja tuhninud selle ebamäärase ühingu ja see kõik oli ootamatult trumbiks osutunud. Paistis, et Robinile polnud miski võimatu. See oli tookord, enne kui Larry suri.

      Nüüd oli aga liiga hilja.

      Ta vaatas ringi. Ühel pool teise korruse kööki oli elutuba ja kaugemal suletud ukse taga ateljee, kus oli töötanud Laurence. Sinna suutis Lucy vaid hädavaevu sisse astuda… isegi nüüd. Seal nad olidki arutanud nii erutatult Evelyn Lucase üle, kui oli selgunud, et hoolimata ta kuulsusest ei olnud temast raamatuid. Üldse oli teda uuritud väga vähe, teavet peaaegu polnudki. Seal nad olid seisnud koos Evelyni autoportree ees, ja just seal, selle maali ees, oli Laurence kummardunud ja võtnud Lucy käte vahele ning suudelnud naist otse suule, enne kui ta trepist alla jooksis ja välja auto juurde läks.

      See oli viimane kord, kui ta teda nägi. Sügavalt sisse hingates astus ta ateljeeukse juurde ja tegi selle lahti. Evelyni portree seisis endiselt molbertil, kus ta oli olnud ka sel päeval, kui Laurence hukkus. Mees oli just hakanud alustama restaureerimist, kui tal oli korraga tekkinud uitmõte – ta ei olnud öelnud naisele, miks −, et ta vajaks ka teist arvamust maali autentsuse kohta. Ta oli võtnud ühendust professor David Solomoniga kuninglikust kunstiakadeemiast ja hakanud organiseerima pildi viimist Londonisse selsamal saatuslikul päeval märtsi lõpus. Kaks tundi enne ärasõitu oli helistanud professori sekretär ja teatanud, et David Solomon on haigestunud grippi ning nad on kohtumise edasi lükanud.

      Miks ta siis üldse välja läks? Lucyle meenus Laurence’i naeratus, ta salapärane silmapilgutus, kui ta naise ninale koputas, ta viimased sõnad „Ma ei jää kauaks”. Pealegi polnud ta maali kaasa võtnud ja ilmselt ei kavatsenud ka David Solomoniga kokku saada. Nii et kuhu ta siis läks? See küsimus ringles lõputult naise peas. Mõnda aega oli Lucy arvanud, kas ta mitte ei läinud talle sünnipäevakinki ostma. See oleks seletanud silmapilgutuse. Aga see oleks tähendanud ka, et ta hukkus sõidul, kui tahtis teha midagi naise heaks, ja selle mõttega poleks Lucy suutnud elada. Ta sünnipäev oli kätte jõudnud ja jälle mööda läinud vaid mõned