Kuulus Gaudissart. Honore de Balzac

      KUULUS GAUDISSART

      Eks ole kaubareisija, vanal ajal tundmatu isik, üks kummalisemaid kujusid, kelle kaasaegsed kombed on loonud? Kas ei ole ta teatud olukordades määratud selleks, et tähistada seda suurt üleminekut, mis vaatlejate silmis liidab materiaalse ekspluatatsiooni ajastu intellektuaalse ekspluatatsiooni ajastuga? Meie sajand seob isoleeritud jõu valitsuse, mis on rikas omapärase loomingu poolest, üldistatud jõu valitsusega, mis ühevääristab ja samastab tooteid, produtseerides neid massiliselt, ning allub ühtlustamise ideele, ühiskonna viimasele tõekspidamisele. Kas ei ole nii, et pärast üldistatud mõistuse orgiaid, pärast tsivilisatsiooni viimseid katseid kõiki maapealseid varandusi ühte punkti kokku kuhjata saabub ehk lõpuks barbaarsuse pimedik? Eks ole kaubareisijal ideede suhtes sama tähtsus, mis postitõllal on asjade ja inimeste suhtes? Ta veab ideesid ühest kohast teise, paneb need liikuma, sunnib neid üksteisega kokku põrkama; ta haarab valgusallikast kiirtevihu ja puistab selle uinuva elanikkonna keskele laiali. See inimene-tulevärk on harimatu teadlane, petetud petja ja uskmatu vaimulik, kes seda suurema aplombiga kõneleb müsteeriumidest ja dogmadest. Huvitav kuju! See inimene on kõike näinud, teab kõik, tunneb kõiki. Läbi imbunud Pariisi pahedest, suudab ta siiski teeselda provintslikku lihtsameelsust. Ta on nagu lüli, mis küla ühendab pealinnaga, ehkki ta tegelikult ei ole ei pariislane ega provintslane, vaid lihtsalt reisija. Ta ei tungi asjade põhjani; inimesi ja maakohti tunneb ta vaid nimepidi; asjade üle otsustab ta ainult nende välimuse järgi; kõike mõõdab ta oma mõõdupuuga; ta pilk libiseb üle asjade pealispinna, kuid ei tungi neist läbi. Ta tunneb huvi kõige vastu, kuid teda ei huvita miski. Ta on nalja- ja laulumees, pooldab näiliselt kõiki erakondi, kuid südames on ta tavaliselt patrioot. Et tal on suurepärane näitlejaand, siis oskab ta naeratusega väljendada kas õrnust, rahulolu või vastutulelikku lahkust; lakanud naeratamast, tuleb ta oma tõelise iseloomu juurde tagasi ja leiab kätte oma normaalse seisundi, milles ta puhkab. Ta peab olema tähelepanelik vaatleja, sest muidu tuleks tal oma elukutsest loobuda. Eks pea ta oskama ühe pilguga inimesi läbi näha, aimata nende tegevust, iseloomu ja peamiselt just ostujõudu; et mitte asjata aega raisata, tuleb tal otsemaid kaaluda edušansse. Harjumus igas asjas kiiresti otsust langetada on temast teinud asjatundja; ta otsused on järsud, ta kõneleb autoriteetselt Pariisi teatritest ja nende näitlejaist, samuti provintsi näitlejaist. Ta tunneb de actu et visu Prantsusmaa häid ja halbu kohti ning võib teid vajaduse korral ühesuguse kindlusega nii pahede kui vooruste poole tüürida. Tema kõnekunst on nagu soojaveejuga, mille võib kraani kinnikeeramisega peatada; tema ise võib samuti oma päheõpitud lauseid kas pidurdada või lakkamatult voolata lasta, nii et nad ohvrile mõjuvad nagu moraalne dušš. Jutumehena ja naljaarmastajana tõmbab ta suitsu ja võtab viina. Ta kannab brelokke ja sisendab väikestele inimestele aukartust; külades peetakse teda milordiks ja ta ei lase ennast kunagi «haneks püüda» – väljend tema argoost; vajaduse korral oskab ta endale tasku pihta patsutada ja raha kõliseda lasta, et äärmiselt umbusklikud naisteenijad neis rikastes majades, kuhu ta oskab sisse trügida, teda mitte vargaks ei peaks. Aktiivsus on selle inimmasina enesestmõistetav omadus. Ei saagile laskuv kull, ei metsas sibav põder, kes üha uusi põikteid kasutab, et koertest ja jahimeestest lahti saada, ei lindu haistev koer – ei keegi neist suuda kiiruse poolest võistelda tema mõttelennuga, kui ta eeldab mõnd tehingut, võistelda tema osavusega, kui vastasele on vaja kaikaid kodarasse pilduda, et temast ette jõuda, või tema hea vaistuga, millega ta haistab ja avastab oma kauba realiseerimise võimalusi. Kui palju ületamatuid omadusi peab olema sellisel inimesel! Vist ühelgi maal ei leidu kuigi palju neid madalama astme diplomaate, neid sügavamõttelisi vahemehi, kes kulutavad sõnu kalinguri, juveelide, kalevi või veinide kiituseks ja on enamikus osavamad kui suursaadikud, kelles sageli polegi muud kui ainult väline hiilgus. Prantsusmaal ei teata midagi neist uskumatuist jõupingutustest, millega tuleb opereerida kaubareisijail, neil kartmatuil keeldumise vastu võitlejail, kes kõige kaugemaski kolkas levitavad tsivilisatsiooni hõngu ja Pariisi leiutusi, mis on vastuolus provintsi kaine mõistuse, harimatuse ja tardumusega. Kuidas saaks siin vaikida neist suurepäraseist töötajaist, kes kujundavad rahva mõistust, mõjutavad oma sõnaga kõige tõrksamaid inimesi ja on nagu väsimatud kivilihvijad, kelle viil hakkab peale ka kõige kõvemale porfüürile! Kui tahate tundma õppida sõna võimu ja seda tugevat survet, mida ta avaldab kõige raskemini avanevaile rahapungadele ja nende kitsidele omanikele kuskil räpases kolkakülas, siis kuulake, mida ütles üks Pariisi finantsistide võimukamaid esindajaid, kelle heaks jooksevad, sõeluvad ja töötavad intellektuaalsed kolvid selles aurumasinas, mida kutsutakse spekulatsiooniks.

      «Mu härra,» ütles meie kõige kuulsama tulekindlustusseltsi direktor ja ühtlasi kassapidaja, peasekretär ning administraator, kõneldes ühe õpetatud ökonomistiga, «mu härra, sellest viiesajast tuhandest frangist kindlustuspreemiast, mida saame provintsist, ei laeku meile vabatahtlike uuenduslepingute arvel mitte rohkem kui viiskümmend tuhat franki, ülejäänud nelisada viiskümmend tuhat franki laekuvad meile meie agentide kaudu, kes käivad viivitajate juures kodus, hirmutavad ja ergutavad neid kohutavate lugudega igasugustest tulekahjudest ega jäta enne järele, kui kindlustaja on uuenduslepingule alla kirjutanud. Nii moodustab kõneosavus või õieti sõnavool üheksa kümnendikku neist teedest ja abinõudest, mida me kasutame oma äritegevuses.»

      Rääkida! Sundida teist ennast kuulama – eks ole see niisama hea kui võrgutamine? Rahvast, kellel on kahekojaline parlament, ja naist, kes kuulab mõlema kõrvaga, võib ühteviisi kadunuks pidada. Igavene müüt Eevast ja maost on õieti igapäevane lugu, millega maailm algas ja millega ta võib-olla lõpebki.

      «Pärast kaks tundi kestnud kõnelust peab inimene täiesti teie võimuses olema,» ütles üks erruläinud kohtuametnik.

      Silmitsege kaubareisijat hästi. Uurige tema nägu. Ärge unustage tema oliivrohelist saterkuube, tema marokäännahkse kraega mantlit, tema piipu ja tema sinisetriibulist kalingursärki. Kui palju mitmesuguseid isiksusi on peidetud selle kuju taha, mis on nii algupärane, et mingisugune hõõrumine teda ei muuda. Vaadake seda atleeti! Tema areeniks on kogu maailm, tema relvaks ta keel. Kartmatu meremehena asub ta pardale, varustatuna vaid mõningate fraasidega, et sõita jäämerele või irokeeside juurde või kuhugi Prantsusmaale ja õngitseda sealt välja viis- kuni kuussada tuhat franki. Igasuguste puhtintellektuaalsete operatsioonidega peab ta välja kaapima kulla, mis on maetud provintsi peiduurgastesse, ja see väljakaapimine peab toimuma ilma valuta! Provintsi kalad ei kannata harpuuni ega tõrvikuid, neid saab püüda ainult mõrra või noodaga, kõige pehmemate püünistega. Kas võite nüüd värisemata mõelda sellele sõnadeuputusele, mis Prantsusmaal juba varahommikust alates mühiseb nagu kosk? Nüüd te tunnete liiki, ja siin on teile indiviid.

      Pariisis on üks võrratu kaubareisija, oma kutseala parim, inimene, kes ülimal määral omab kõike, mis on vajalik edu saavutamiseks tema erialal. Tema sõnades peitub ühtaegu nii linnuliimi kui vitrioli: linnuliimi selleks, et oma ohvrit kinni püüda, teda võrku mässida ja enda külge kleepida; vitrioli selleks, et tema kivikõva vastupanu lahustada. Meie kaubareisija eriartikliks olid kübarad, ent ta andekus ja oskus inimesi võrku meelitada tõid talle nii suure ärilise kuulsuse, et kõik Pariisi artiklite tootjad hakkasid tema ümber lipitsema, lootes, et ta nendegi ülesanded suvatseb endale võtta. Niisiis, kui me kaubareisija pärast oma võidurikkaid retki Pariisis viibis, möödus ta elu alatises pidutsemises ja prassimises; provintsis hellitasid teda kaubamajade usaldusmehed, Pariisis aga olid kõik suured firmad tema vastu imelahked. Igal pool oli ta teretulnud, teda austati ja kostitati kõikjal, nii et kui ta mõnikord juhuslikult üksinda einet võttis või lõunat sõi, oli see talle nagu üleaisalöömine, nagu suur lõbu. Ta elas otsekui mõni ainuvalitseja või õigemini nagu ajakirjanik. Oli ju tema Pariisi äriilma elavaks följetoniks. Tema nimi oli Gaudissart, kuid tema hea kuulsus, üldine usaldus ja kiitused, millega teda üle ujutati, olid talle toonud hüüdnime kuulus. Igal pool, kuhu see mees sisse astus, olgu see siis kontorisse või kõrtsi, salongi või postitõlda, katusekambrisse või pankuri kabinetti – kõikjal võeti teda vastu rõõmsa hüüdega: «Ah, see on ju kuulus Gaudissart!» Iialgi pole nimi paremini sobinud oma kandja hoiaku, maneeride, näoilme, häälekõla ja rääkimisviisiga. Similla similibus, ta oli homöopaatia pooldaja. Kalambuurid, rõkkav naer, priske munganägu, frantsiskaanlase punased põsed, Rabelais’ teravmeelsus, riietus, keha, vaim ja olek – see kõik sulas ühte, andes kogu ta isikule mingi lõbususe, mingi mängleva veetlevuse. Osav ja terane äriasjades, hea südamega