Sügise süda. Heljo Mänd

      Suvi sügisega krillib,

      sügis puhub tormipilli.

      Puhub pilli, puhub pilli,

      rüüstab viimseid suvelilli.

      Suvi paneb ette prillid,

      vaatab tuule murtud lilli.

      Vaatab lilli, vajub norgu,

      hajub õhku, lendab orgu.

      Kulukõrs on kurvalt longus.

      Rohutirtsul tare lukus.

      Suve varemete vahel

      silkab rõõmsalt sügisjuku.

      Silkab rõõmsalt sügisjuku,

      näppab mättalt kuremarja.

      Ise vileviisi puhub,

      jookseb hoidma kurekarja.

      Sügis vahel on kevad.

      Kevad vahel on sügis.

      Neil kahel sõbral

      on palju ühist.

      Nii udu kui ka sadu

      ja lindude ränd.

      Üks minek. Üks tulek.

      Üks vuhina-mäng.

      Üks tuhin. Üks ilu

      ja elutung.

      Ka sügis võib puhkeda

      nagu pung.

      Kõik saab otsa, otsa,

      sügisel saab otsa.

      Pirnipuudelt pirne

      rohu sisse potsab.

      Rohigi saab otsa,

      lõpeb otsa, otsa.

      Suvi sõidab lõunasse

      pilvetäkul ratsa.

      Mälestuseks kaasa

      võtab lillehingi,

      aga ühe hinge

      pirnipuule kingib.

      Ühe õilmeõie,

      ühe sügisime.

      Pirnipuu nüüd õitseb

      lahke suve nimel.

      Sügise süles on värvid –

      kollased, punased, kirjud.

      Sügis laiali saadab