Näputoit. Õpeta oma laps head toitu armastama. Gill Rapley Ja Tracey Murkett
siis näputoit – on teistsugune. Näputoit võimaldab imikul kogu protsessi oma vaistude ja võimete abil juhtida. Beebi otsustab, millal võõrutamine peaks algama ja lõppema. See võib tunduda veider, aga kui imiku arengut üksikasjalikumalt vaadelda, osutub väga mõistlikuks.
Mille poolest näputoit erineb
Imiku esimestele tahke toidu suutäitele mõeldes kerkib silme ette kujutluspilt porgandi- või õunapüreega täidetud teelusikast, mida hoiab käes täiskasvanu. Mõnikord teeb beebi hea meelega suu lahti ja võtab lusikatäie vastu – aga sama tõenäoliselt võib ta toidu välja sülitada, lusika kõrvale tõugata, nutma hakata või lihtsalt söömast keelduda. Paljud vanemad võtavad appi mängukesed – tsuhh-tsuhh, vaata, rong tuleb! –, ikka selle nimel, et imik soostuks sööma ollust, mis erineb enamasti ülejäänud pereliikmete toidust, mida antakse muul ajal.
Läänelikus maailmas ei kiputa seda lähenemisviisi kahtluse alla seadma ning enamasti peetakse iseenesestmõistetavaks, et lusikast toitmine on normikohane võõrutamisviis. Ent ingliskeelne seletussõnastik annab lusikast toitmise vasteks muuhulgas sellisedki määratlused: „nii ohtra abi või informatsiooni andmine, et saajal pole vaja oma peaga mõtelda”2, „kohtlemine viisil, mis ei julgusta iseseisvat mõtlemist või tegutsemist”3. Näputoit aga, vastupidi, julgustab imikut enda vaistu järgima ning õhutab temas enesekindlust ja sõltumatust. Tahke toidu andmine algab siis, kui laps näitab, et suudab endale toitu ise suhu panna ja teeb omas tempos edusamme. Näputoit laseb beebil omaenda vaistu järgides vanemaid ja õdesid-vendi matkida ning arendada toidu suhu panemise oskusi loomulikul teel ja lustiga, õppides vahetu tegevuse käigus.
Kui beebile vaid võimalus anda, näitab ta vanematele peaaegu alati, et on valmis proovima muudki peale piima, haarates innukalt tüki toitu ja tõstes suu juurde. Imikul pole vaja, et vanemad otsustaksid, millal on õige aeg võõrutamist alustada ja teda lusikast toita – laps suudab endale ise toitu suhu panna.
Näputoidu puhul on nii:
• Beebi istub koos teistega söögiajal laua ääres ja sööb kaasa, kui ta on selleks valmis.
• Last julgustatakse toitu uurima ja kätte võtma niipea, kui ta selle vastu huvi ilmutab – esialgu pole oluline, kas tal ka midagi süüa õnnestub.
• Toitu pakutakse lapsele selliste tükkidena, mida tal kuju ja suuruse poolest on kerge kätte võtta, enamasti mitte püree või kahvliga puruks litsutud massi kujul.
• Kohe algusest peale paneb beebi endale ise toitu suhu, keegi ei sööda teda lusikast.
• Imik otsustab ise, kui palju ta sööb ja kui kiiresti ta oma lemmiktoitude ampluaad laiendab.
• Beebi saab edasi rinnapiima või rinnapiimaasendajat, alati, kui soovib, ning ta otsustab ise, millal on valmis piimakordi vähendama.
Esimesed tahke toidu söömise kogemused võivad lapse suhtumist söögiaegadesse mõjutada veel palju aastaid, niisiis oleks mõistlik pakkuda imikule meeldivaid elamusi. Ometi pole võõrutamine paljude imikute – ja lastevanemate – kogemuste põhjal kuigi tore. Muidugi ei avalda kõik imikud tavapärase lusikast toitmise suhtes vastumeelsust, küll aga näivad paljud pigem alistuvat, kui et selline söömisviis neid tõeliselt rõõmustaks. Teisalt paistab, et need imikud, kellel lastakse toitu ise suhu panna ja perega koos süüa, tunnevad söögiaegadest ehtsat rõõmu.
„Kui Ryan oli umbes pooleaastane, sain kokku emadega, kel olid umbes sama vanad lapsed. Emad kühveldasid lastele hoolega püreed sisse ja tõmbasid lusikaga veel põsedki puhtaks, et viimne kui raasuke ikka suhu jõuaks. Tundus, et nad tegid elu endale õige raskeks, ja näha oli, et ega see beebidelegi meeldinud.”
Miks näputoit on asjakohane
Beebid ja väikelapsed hakkavad roomama, kõndima ja rääkima just siis, kui nad on selleks valmis. Need arengutähised ei leia aset ei varem ega – eeldusel, et beebile on selleks võimalus antud – hiljem, vaid just täpselt siis, kui lapse jaoks on õige aeg. Kui asetad beebi esimestel elukuudel vahelduseks põrandale, annad talle võimaluse end ümber pöörata. Kui ta seda suudab, siis ta seda ka teeb. Samuti pakud lapsele võimalust jalule tõusta ja kõndida. Sellega võib natuke kauem minna. Aga kui pakud neid võimalusi üha uuesti, siis viimaks ta seda ka teeb. Miks siis söömisega peaks teisiti olema?
Terve laps saab kohe pärast sündimist rinnast ise toidu kätte. Umbes kuuekuune laps on juba võimeline käe välja sirutama, tüki toitu haarama ja suu juurde tõstma. Teame, et see on ikka nii olnud, ja aastaid on lapsevanemaid julgustatud alates umbes kuuendast kuust näputoitu pakkuma.
Nüüd aga on tõendeid, mille kohaselt ei peaks beebi enne pooleaastaseks saamist üldse tahket toitu saama (vt allpool). Ja et pooleaastane beebi on juba võimeline näputoiduks, siis paistab, et püree järele polegi mingit vajadust.
Ent vaatamata sellele, et nüüd teame, et imikul on olemas nii instinkt kui ka võime endale õigel ajal ise toitu suhu panna, on lusikast toitmine enamiku imikute jaoks esimesel eluaastal – ja mõnikord veel palju kauem – ikkagi kõige levinum söömisviis.
Millal peaks beebi hakkama tahket toitu sööma?
Tänapäeval soovitatakse tahke toiduga alustada kuue kuu vanuselt. Varem on imikul raske midagi peale piima seedida. Nooremale kui kuue kuu vanusele imikule pole tahke toidu pakkumine hea, sest:
• Tahke toit ei sisalda sama ohtralt toitaineid ja kaloreid kui rinnapiim või rinnapiimaasendaja. Pisikesel lapsel on väike magu ja tervislikult kasvamiseks on tal tarvis kontsentreeritud ja kergestiseeduvat kalorite ja toitainete allikat; selleks sobib ainult emapiim või rinnapiimaasendaja.
• Imiku seedesüsteem ei ole võimeline tahkest toidust kõike vajalikku omandama, seega käib tahke toit soolestikust läbi, ilma et beebi saaks korralikult toidetud.
• Liiga vara tahket toitu saanud beebi piimaisu kahaneb, nii et toit jääb veel vaesemaks.
• Imik, kellele antakse tahket toitu liiga vara, on ebaküpse immuunsüsteemi tõttu infektsioonidele ja allergiatele rohkem aldis kui pooleaastaseks saamiseni üksnes piimast toitunud laps.
• Nende laste puhul, kellele on tahket toitu antud enne kuuekuuseks saamist, on hilisemas elus täheldatud ka südamehaiguste riskitegurite suurenemist, näiteks kõrget vererõhku.
• Ühendkuningriigis kehtestati kuus kuud imikule tahke toidu tutvustamise ametlikult soovitatavaks vanuseliseks alampiiriks 2003. aastal, aasta pärast seda, kui Maailma Tervishoiuorganisatsioon andis välja soovituse, et võimalusel peaksid kõik imikud kuni kuuekuuseks saamiseni toituma üksnes rinnapiimast ning pärast pooleaastaseks saamist peaks neile järk-järgult tutvustatama tahket toitu.4
Paraja aja äratundmine
Tahke toidu valmiduse vääralt tõlgendatavad märgid
Aastaid on vanematele räägitud, et tuleks tähele panna mitmesuguseid märke, mis näitavad, et laps on valmis tahket toitu proovima. Enamik neist kuulub lihtsalt imiku normaalse arengu juurde ning seostub lapse vanuse, mitte toiduvalmidusega. Ühtlasi leidub terve rida valemärke, mida ei tasu tahke toiduga alustamisel üldse usaldusväärseks pidada, ehkki paljud inimesed kalduvad tänapäevalgi arvama, et need annavad märku lisatoidu vajadusest:
• Öine ärkamine. Paljud lapsevanemad hakkavad varakult tahket toitu pakkuma, lootes, et siis magab imik terve öö järjepanu. Nad eeldavad, et laps ärkab öösiti nälja tõttu. Tegelikult aga ärkavad lapsed öösel üles väga mitmesugustel põhjustel ning pole tõendeid, et just tahke toidu pakkumine probleemi lahendab. Kui laps on öösiti näljane, tuleb nooremale kui pooleaastasele lapsele anda lisaks rinnapiima (või rinnapiimaasendajat – vastavalt sellele, mida ta muidu sööb), aga mitte tahket toitu.
• Kaalutõus aeglustub
1.
2.
3. WHO/UNICEF,