Prime Time. Liza Marklund
tegi lootusetu liigutuse.
„Kellega ta sõidab?”
„Bertiliga. Nad sõitsid välja kella kümne ajal.”
„Siis on nad vaevalt üldse linnastki väljas. Ummikud on ju kohutavad.”
„Tõepoolest!” hüüdis Nael, kes elas Solnas ja sõitis ametiautoga iga päev need neli kilomeetrit. „See on küll midagi, mille vastu peaks algatama kampaania.”
Schyman lämmatas ohke.
„Sa tead, et meil on Michelle Carlssonilt kaks jämeda laimu süüdistusega kohtukutset,” lausus ta.
„Ja siis?” küsis Nael. „Kas nüüd paneme täna pidurit ainult sellepärast, et tots oli tubli õiguse tagaajaja, kui ta veel elas?”
Schyman oli kümme sekundit vait ja vahtis uudistebossi.
„Kes mida teeb?” küsis ta siis.
Nael lehitses pöörase kiirusega oma pabereid, ülahuul veidi higine.
„Annika Bengtzon ja Bertil on niisiis teel Fleni, Berit Hamrin sõidab sinna Ölandilt. Ta pidi seal noorte hulgas tegema joomisevastast agitatsiooni, kaasas lepinguline fotograaf. Mul oli selle mehega täna hommikul peaaegu tunniajaline kõne. Ta oli maruvihane, et töö nüüd ära jäi.”
„Me maksame ju talle igal juhul,” ütles Anders Schyman ja kahmas endale laual olevast segadikust ühe ajalehe.
„Muidugi, aga kutt ei olnudki niivõrd huvitatud papist, kui tahtis Õhtulehes oma nime näha. Lõpuks ütlesin ma talle, et pildistagu ikka ja saatku meile fotod, nimed ja vanused peal.”
„Neid pilte tahan ma küll näha,” ütles toimetuse juht. „Võltsitud joomisevastastest agitatsioonidest on meil kõrini.”
Nael punastas kergelt. Eelmisel aastal oli ta saatnud Ölandile kaks asendustöötajat, kes said kokku maailma parima materjali. Probleem oli ainult selles, et nii reporter kui ka fotomees olid joonud sama palju kui kõik teised. Pealegi unustasid nad rääkida oma uutele sõpradele, et nood oksendavad ja puistavad südant ja essuvad Õhtulehe fotode peale. See oli tähendanud viit pressinõukogu tauniva otsusega lõppenud kaebust ja 150 000 krooni eest kompensatsioone, et asi trükivabaduse kuritarvitamise pärast kohtusse ei läheks. Muidugi oleks Õhtuleht kohtuasjas võidu saanud, kuid kogu see lugu oli nii räpane, et oli õigem end vabaks osta ja püüda säilitada seda väikest renomeed, mis ajalehel veel alles oli.
„Sellepärast sõitiski sel aastal Berit,” vastas Nael lühidalt ja toksis oma arvutit. „Ja piltide kohta ütlesin ma kutile nii ainult selleks, et tast lahti saada.”
„Aga vaata ikka, et ta modemit oma viiesaja rämpsfotoga viis minutit enne tähtaega ära ei blokeeriks,” ütles Schyman ja tõusis. „Kui Bengtzon helistab, ühenda ta kohe minuga.”
„Kui ta helistab,” ütles Nael, kuid Anders Schyman oli juba oma teed läinud.
Autokaravan roomas mööda teed number 55. Piitsutas vihma, kojamehed kriuksusid. Aeglane monotoonsus tekitas Saabis pinevuse ja ängistava vaikuse. Annika püüdis istuda mugavalt, aga turvavöö pigistas ja seljatoe nõgu asetses liiga kõrgel. Ta teadis, et probleemiks pole mitte iste, vaid selle pingutatud oleku tekitas tema ebakindlus. Pärast lapsepuhkust oli ta alles mõni nädal tööl käinud, talle tundus, et tema paigutamine kriminaalasjade toimetusse oli tekitanud kõhklusi ja küsimusi.
Raseduste ajal oli toimetuse juhtkond suunanud teda teistesse osakondadesse, muuhulgas „Naiste veerule” ja selle igavese jama „Varia” juurde, ta tundis siis, et on degradeeritud ja kõrvale tõugatud, kuid ei protesteerinud. Muidugi oli ta vägagi teadlik toimetuse juhtkonna hoiakust äsja tööle võetud noorte naiste suhtes, kes rasedaks jäid. Ta teadis, et teda peetakse reeturiks, laiskvorstiks, kes kasutab ära seadusega ette nähtud lapsehoolduspuhkuse süsteemi ja paneb sellega ajalehe raskesse olukorda. Ja kriminaalasjade toimetuses töötav lõhkemiseni rase naine on ju puhas naljanumber. Ühelt poolt arvatakse, et inimene langeb ajusurma niipea, kui sperma ta munarakku tungib, teisalt tuleb teda niisuguse reetlikkuse eest karistada. Talle meenus, kuidas ta kibedaid pisaraid nuttis ja kuidas Thomas asja mõistmata kohmakaid trööstimiskatseid tegi.
„Küll sa näed, et varsti läheb sul paremaks,” oli mees öelnud ja toonud talle piima.
Annika ei olnudki öelnud, et ei nutnud sellepärast, et süda läikis.
Kukal valutas, Annika tõmbas käega üle esimese kaelalüli, masseeris, püüdis põski lõdvaks lasta. Ta ei olnud suurema osa sõidust sidet saanud, ta rämpsabonement Comviqis ei võtnud siin põõsastega kaetud maastikul vedu.
See vähene, mis tal oli õnnestunud teada saada, oli see, et nii Eskilstuna kriminaalosakond kui ka üleriigiline mõrvakomisjon olid kohale kutsutud. See teadmine tekitas temas nii kindlus- kui ebamugavustunde. Mõrvakomisjoniga olid tal head suhted, eriti Q-ga, uurijaga, kes sageli töötas otse sündmuskohal. Annika suhe Eskilstuna kohaliku politseiga oli oluliselt keerulisem. Nad olid kuus aastat tagasi Hälleforsnäsis saalihokimängija Sven Matssoni surmajuhtumit uurinud, ja Annika oli kindel, nad ei olnud seda lugu unustanud.
Ta vaatas autoaknast välja, nägi okaspuid mööda vuhisemas. Ikka seesama lopsakus Sörmlandi maakonnas, kus ta tookord tagaaetuna, põgenedes jooksis.
Oli olnud külm selge sügispäev, taevas kõrge. Annika oli Sveni eelmisel õhtul maha jätnud, teinud igaveseks lõpu sellele sadomasohhistlikule suhtele. Sven oli vastanud sellega, et lubas ta ära tappa, tormanud talle metsas järele, jahinuga käes, ja lõiganud ta kassi kõhu lõhki.
Annika sulges silmad, laskis end katkisel asfaldil ja uue Saabi amortidel kiigutada, püüdes lõdvestuda. Laugude siseküljel nägi ta, kuidas Sveni pea tema käes oleva raudtoru hoobist purunes, nägi meest aeglaselt üle kõrgahju serva vajumas ja sügavusse kadumas. Annika hingamine kiirenes, sääred hakkasid kihelema, ta tõrjus pildi eemale.
Annika mõisteti süüdi inimese surma põhjustamises, Eskilstuna maakohus oli määranud talle kaheaastase käitumiskontrolli. Ta teguviisi tõlgendati kui hädakaitset ja mõrvakahtlustus kõrvaldati. Ise ei olnud ta nii kindel selles, et otsus oli õige. Ta oli tegelikult tahtnud tappa. Ta oli seisnud, süles surev kass, soolikad kõhust väljas, ja tundnud, et oli käitunud õigesti.
„Kas siin pöörame ära?”
Annika vaatas üles.
„Jah. Vasakule.”
Sõit kulges mööda pikka alleed, mis viis Yxtaholmi lossi juurde. Kui nad hobusekasvanduse juurde viivast kõrvalteest mööda lossi poole pöörasid, oli tee suure tõkkepuuga suletud.
Bertil Strand ägas.
„Nii kuradi tüüpiline.”
Annika vaatas paremale, nägi lehtpuude tagant vilksatamas lossi valget fassaadi. Juurdesõidutee juures nägi ta rahvast ringi liikumas, sidebuss sõitis parasjagu talli kõrval asuvale parkimisplatsile.
„Terve kuradi Rootsi meedia on juba kohal,” lausus fotograaf.
„Ära vingu,” ütles Annika.
Ta avas ukse ja ronis autost välja samal hetkel, kui Bertil pani gaasi, et minema sõita.
„Kui suur politsei piiranguala on?” hüüdis ta tõkkepuu juures seisvale politseinikule.
„Terve neem.”
„Kuidas siis kõik teised siia sisse said?”
Annika lõi kogu jõust autoukse kinni ja teeskles, et ei kuule Bertil Strandi ärritatud protesti.
„Me piirame ära ja siis alles tühjendame piirkonna,” vastas politseinik ametlikult, kuid ta pilk hulkus järvel ja kõrisõlm nõksatas. Ta oli üks kohalik talent, arvatavasti Katrineholmi kohalikust politseist.
Annika otsustas rünnakule asuda. Ta tõmbas taskust välja pressikaardi, läks kindlal sammul politseiniku juurde, pistis kaardi mehele nina alla ja kinnitas oma pilgu tema silmadesse.
„Kas te püüate mind takistada tööd tegemast?”
Politseinik