Putinita. Mihhail Kasjanov
küll oleks Kasjanovil õnnestunud 2008. aasta valimised võita. Kuid ta oleks suutnud teha seda, mis kunagi õnnestus kindral Lebedil – jõuda finišisse kaaluka tulemusega, mis oleks sundinud Kremlit temaga arvestama, astuma läbirääkimistesse, otsima kokkuleppeid. See oleks olnud juba suur asi. Ilmselt just see hirmutaski võimusid nii, et nad ei lasknud ekspeaministrit presidendikampaania starti.
Kuid lõppude lõpuks, ega poliitikaelu sellega lõpe. Kasjanov on vaid mõni aasta üle viiekümne. Parafraseerides armastatud teleseriaali „Seitseteist kevadist hetke” kangelase sõnu, võib öelda, et poliitiku õitsenguiga on tal veel kaugel ees.
Muide, tahan teid kohe alguses hoiatada: ärge oodake, et ma hakkan selle raamatu lehekülgedel kaevuma hulgaliste Kasjanovi-vastaste paljastavate materjalide üksikasjusse, mida on ohtralt levitatud massimeedia vahendusel. Tüütu ja vastik. Ma juba mainisin, et tean mitte ainult kuulu järgi kümneid näiteid, kuidas ägedas võitluses võimu ja omandi pärast on vastaspooled lasknud ajakirjandusse kõikvõimalikke kuulujutte kaugeltki mitte kõige halvemate poliitikute kohta maailmas. Normaalsed inimesed tunnevad niikuinii suurepäraselt ära vale, eelarvamuslikud hinnangud või, mis veel hullem, tendentslikult valitud faktidega maitsestatud pooltõed.
Ometi ei pea kurvastama ka need, kes armastavad põneva süžeega poliitilisi draamasid. Meie pikkade põhjalike jutuajamiste vältel, mis puudutasid kõige erinevamaid teemasid, jõudis Mihhail Kasjanov rääkida paljustki, millest ei mina ega ka teie ole kunagi kuulnud. Kõige huvitavamad fragmendid nendest vestlustest ühes minu lühikeste kommentaaridega ongi selle raamatu sisu.
See raamat pole ainult Kasjanovist. See on meie ajast, mida, nagu võib tunduda, on võimatu ette kujutada Putinita. Kuid veel päris hiljuti me elasime, ilma et oleksime teadnudki, kes ta selline on – ega elanud üldse halvasti. Saavutasime palju ning võime uhked olla paljude asjade üle. Ka Putini ajal elame võimu poole piilumata, isegi sellest hoolimata. Homme aga elame juba täpselt Putinita – ja mitte ainult meie kahekesi. Kogu riik. Nii nagu ta elas Leninita, Stalinita, Hruštšovita, Brežnevita, Gorbatšovita. Lõpuks, Jeltsinita. Seepärast otsustasimegi panna raamatule pealkirjaks „Putinita”.
Mittelõplik kokkuvõte
Elu toob meile ajuti täiesti ootamatuid süžeepöördeid ja üllatusi – ja selles seisnebki tema võlu. Kui 80. aastate lõpus, ajal, mil meile kõigile säärase vankumatu monoliidina tundunud Nõukogude Liit ei olnud veel lagunenud, oleks keegi mulle öelnud, et kümne aasta pärast saan ma sõltumatu demokraatliku Venemaa peaministriks, siis oleksin ma selle peale lihtsalt naernud nagu lõbusa nalja peale.
Kui 2004. aasta alguses, ajal, mil ma astusin Venemaa tähtsuselt teisele ametipostile, oleks keegi mulle rääkinud, et mingi kolme aasta pärast üritab OMON Moskva keskel mind jõudu kasutades kinni pidada ja ainult minu sõprade ning kolleegide ennastsalgavus päästab mind vägivallast, oleks ma samamoodi südamest naernud.
Seepärast, mida ka ei ennustataks mulle täna, ei naera ma selle peale, vaid ütlen: „Kõike võib juhtuda.”
Iga inimese elulugu on enamal või vähemal määral seotud suure Ajalooga. Minul on elus kõvasti vedanud: ma pole mitte ainult olnud paljude tähtsate sündmuste tunnistaja meie riigi sügavaima muutumise unikaalsel perioodil, vaid olen neist kõige otsesemalt osa võtnud. Räägitakse, et kui Mao Zedongilt küsiti, milline oli XVIII sajandi Suure Prantsuse Revolutsiooni ajalooline roll, vastas ta: „On veel liiga vara selle üle otsustada…” Seda enam on liiga vara teha lõplikku kokkuvõtet sellest Venemaa ajaloo tormilisest, murrangulisest epohhist, mis – tahaks uskuda – ei ole veel lõppenud. Kuid see ei tähenda sugugi seda, et täna on liiga vara vaadata tagasi lähiminevikule, püüda seda mõista ja seletada.
„Kõike võib juhtuda” mitte ainult meist igaühega eraldi, vaid ka meie maaga, kus me oleme sündinud ja elame, kus hakkavad elama meie lapsed. On selline käibefraas: „Ajalugu kirjutatakse meie silme all.” See fraas iseloomustab vist kõige paremini tänapäeva Venemaad: meie tegudest täna sõltub paljuski, milline on meie ühiskonna edasine arengutee XXI sajandil. See on otsustav küsimus: kas meil õnnestub ületada praegune põhiseadusevastane, antidemokraatlik tagasilibisemine minevikku; kas läheb viimaks korda suunata riik kindlalt inimkonna tsivilisatsiooni arengu peateele, mis on lahutamatult seotud vabaduse ja demokraatia väärtustega?
Ma tahaksin väga, et vastus sellele küsimusele oleks jaatav. Just seepärast otsustasingi ma jagada oma mõtisklusi meie ajast. Ja teha seda dialoogis Jevgeni Kisseljoviga, kellesse ma suhtun suure lugupidamisega – nagu professionaalsesse ajakirjanikku ja mehisesse inimesse, kes ei karda nimetada asju nende õigete nimedega ega ujuda vastuvoolu.
Välkintervjuu
Kas olete lõoke või öökull?
Krooniline öökull.
Kas te teete hommikvõimlemist?
Vahetevahel, kuid ujuda püüan iga päev, kui on võima lust.
Kas te teete mingit sporti?
Varem mängisin tennist ja suusatasin. Kuid viimasel ajal harrastan peamiselt mäesuusatamist.
Kas te armastate hästi süüa?
Eks ikka. Aga hoian end vaos.
Teie lemmikroog?
Aedoasupp ja põdralihakotletid.
Teie lemmikjook?
Sõltub aastaajast, kellaajast ja sellest, mis on söögiks. Armastan Itaalia punast veini.
Kas te kasutate internetti ja elektronposti?
Õppisin selle ära kõigest kolm aastat tagasi, aga enam ilma hakkama ei saa.
Kas teil on oma blogi?
Mul ei ole sisemist vajadust oma eraelu publiku ees pahupidi pöörata. Hinnanguid poliitilistele sündmustele annan oma veebileheküljel.
Teie armastatuim ajaviide?
Reisimine, jaht, aga peamine – suhtlemine lähedaste inimestega sõbralikus õhkkonnas.
Millise raamatu võtaksite kaasa asustamata saarele?
Paksu raamatu. Näiteks Tolstoi.
Millist filmi oleksite valmis vaatama veel ja veel?
„Koera süda” ja „Ergav kõrbepäike”.
Teie armastatumad teosed klassikalisest muusikast?
Midagi Tšaikovskilt, midagi Mozartilt, midagi Verdilt.
Teie lemmiklaul?
Pärineb 70.–80. aastate rokist, vahel laulan midagi ise ka. Näiteks Nazarethi “Love hurts” ja „Tõ ušla rano utrom”, Tšiž & Co.
Kas teil on kodus lemmikloomi?
Mul on terjer Kopa ja dalmaatslane Tibul – täieõiguslikud pereliikmed.
Millal te olite viimati Moskvas autoroolis?
Siis, kui Moskvas oli veel võimalik sõita.
Pärit lapsepõlvest
Kui kohtud tuntud poliitikuga mitteametlikus õhkkonnas, nii-öelda ilma lipsuta, tema kodus, kui on aega kõike küsida, tekib alati soov tähelepanelikumalt uurida teda kui tavalist inimest. Tingimata tahaks rohkem teada tema perekonnast, lastest, huvidest, kõige enam aga möödunust: millised inimesed olid tema vanemad, kuidas teda kasvatati, kus ja kuidas möödus lapsepõlv?
Kui banaalselt see ka ei kõlaks, kuid me kõik oleme tõesti pärit lapsepõlvest. Nimelt sealt leiad sa enamasti vastuse küsimusele, miks sa oled just selline.
Näiteks minu vanemaid oleks nõukogude aja sotsioloogid nimetanud „tüüpilisteks teaduslik-tehnilise intelligentsi esindajateks”. Nad rügasid ausalt sõjatööstuse teaduslikus uurimisinstituudis, kus kunagi tutvusid ja abiellusid, alatasa tõttasid nad komandeeringusse kuhugi sõjatehasesse,