Tatjana ja Aleksander. Teine raamat. Püha risti sild. Sari Varraku ajaviiteromaan. Paullina Simons
kuulatab. Ta ei kuule midagi peale põrnikate ja sitikate, kärbeste ja mesilaste häälte. Palju putukaid, aga Tatjanast pole kippu ega kõppu. Aleksander tõstab pilgu – mitte midagi. Ta astub pikkamööda edasi. „Uu, Tanja,” hüüab ta naist. „Kus sa oled, tilluke Tanja? Kus sa oled? Sul oleks targem ennast hästi ära peita, sest mul on tunne, et ma pean su üles leidma.” Aleksander loodab naise naerma ajada. Ta jääb vait ja kuulatab. Ei ühtegi heli. Mõnikord, kui naine on lähedal, kuuleb mees, kuidas too tema antud püstoli kuke vinna tõmbab. Aga täna ei kosta ainumatki heli.
„Uu, Tanja!” Aleksander sammub läbi metsa, keerab iga natukese aja tagant ringi, vaatab selja taha. See mäng lõpeb, kui naine tema selja taha ilmub ja tema enda püstoli talle vastu neeru surub. „Tatja, ma unustasin sulle midagi tõeliselt tähtsat rääkida, kas kuuled?”
Aleksander kuulatab. Mitte ainustki heli. Ta muheleb.
Sammalt langeb talle pähe. Naine teeb seda jälle. Kust see tuli? Aleksander tõstab otsemaid pilgu. Seal naist ei ole. Ta vaatab ringi. Ei näe naist. Selleks mänguks paneb naine selga mehe kaitsevärvi alussärgi ja muutub peaaegu nähtamatuks. Aleksander naerab juba. „Tatjaša, jäta sambla pildumine, sest kui ma su kätte saan …” Ta kuuleb krabinat ja tõstab pilgu. Vett valgub talle ülalt kaela; mitte lihtsalt vett, vaid terve ämbritäis. Aleksander on läbimärg. Ta vannub. Oksa küljes rippuv ämber on tervenisti näha, aga Tatjanat pole kusagil. Ämbri külge seotud nöör kaob Aleksandrist paremal mahalangenud puutüve taha. „No nii, vaat siis. Asi läheb tõsiseks. Oota sa, Tanja,” ütleb Aleksander märga särki seljast võttes. „Ma sulle näitan.” Aleksander suundub tüve poole, korraga kostab tasane vilin ja järgmisel hetkel katab teda valge tolm, mis talle juustesse ja näkku kleepub. See on jahu; nüüd on tema märgades juustes ja näos niiske kleepjas ollus. Aleksander ei suuda seda uskuda. Kui kaua naine on seda plaanitsenud: mees metsa meelitada, algul veeämbri, seejärel jahukoti juurde? Pannes imeks naist ja seda, kui hirmuäratav vastane ta on, ütleb Aleksander: „Ah nii, Tanja, või nii. Kui sa enne arvasid, et oled plindris, siis nüüd ei oska ma isegi enam öelda, mis …” Aleksander kõnnib puunoti poole, kuid kuuleb selja taga tasaseid samme, sirutab ringi keeramata käe ja haarab kinni Tanjast, kes on tema selja taga. Ta ei haara tegelikult kinni Tanjast, vaid püstolist. Tatjana kiljatab, laseb lahti püstoli, mis jääb mehe kätte, ja pistab läbi metsa tulistvalu jooksu. Aleksander ajab teda taga. Jõe selle osa ääres on mets risus – mitte Molotovi ja Lazarevo vaheline kena männimets, ka mitte nagu nende lagendikku ümbritsev mets, vaid alusmetsa, nõgestesse ja samblasse mattunud tamme- ja paplimets. Madalad oksad, mahalangenud puud aeglustavad Aleksandri edasiliikumist. Tatjana liikumist ei aeglusta miski. Ta hüppab üle mahalangenud puude, poeb nende alt läbi, teeb jänesehaake ja kiljub. Tal õnnestub koguni sammalt ja kamalutäis lehti üles korjata ning Aleksandrit nendega pilduda.
Aleksandril saab küllalt. „Vaata ette!” karjub ta ja läheneb naisele küljelt; teele jäävaid põõsaid tähelegi panemata hüppab Aleksander üle kolme puutüve ja jõuab hingeldades naise ette, püstol käes. Ta on vee ja jahuga kaetud. Tatjana kiljub ja keerab ringi, et jooksu panna, aga enne kui ta jõuab paigast liikuda, on Aleksander tema juures ja paiskab ta selili samblale. „Kuhu sa enda arust lähed?” hingeldab ta naist kinni hoides, samal ajal kui too püüab lahti rabelda. „Mida sa enda arust teed, sa nupukas tüdruk, lausa nii nupukas, et see tuleb sulle kahjuks, kuhu sa nüüd lähed?” Aleksander nühib oma jahust põske vastu naise puhast palet.
„Jäta,” hingeldab Tatjana. „Sa määrid mu ära.”
„Ma teen midagi veel hullemat kui määrimine.”
Tatjana heitleb tema all vapralt; naise käed leiavad mehe ribid ning ta kõditab teda erilise eduta. Aleksander haarab naise käed ja tõmbab üle tema pea. „Sa ei kujuta ettegi, mis sind ootab, sa jahuloopijast nats. Mida sa mõtlesid, kui kaua sa seda plaanitsesid?”
„Viis sekundit.” Tatjana naerab. „Sa lähed nii kergesti liimile.” Ta rabeleb ikka veel.
Aleksander hoiab Tatjana käsi tema pea kohal kinni. Ühe käega pitsitab Aleksander naise randmeid ja tõmbab teisega tema kaitsevärvi särgi kaelani, paljastades naise kõhu, rinnakorvi ja rinnad. „Kas lõpetad minuga sõdimise?” küsib ta. „Kas annad alla?”
„Ei iial!” hüüab naine. „Parem surra püsti …”
Aleksander lähendab oma lõuaorase naise rinnale ja kõditab teda sellega. Tatjana turtsub. „Jäta järele,” ütleb ta. „Jäta mu piinamine. Pane mind musivangi.”
„Musivang on sinusugustele liiga hea. Sina oled karmima karistuse ära teeninud. Kas annad alla?” küsib Aleksander uuesti.
„Ei iial!”
Aleksander kõditab jälle naise rinda oma huulte ja habemeorasega. Aleksander teab, et ta peab ette vaatama. Ükskord, kui ta naist liiga kaua kõditas, kaotas too teadvuse. Nüüd naerab Tatjana ohjeldamatult, jalad õhus vehklemas. Aleksander asetab oma jala naise jalgadele, tema käsi ikka veel pea kohal kinni hoides, ja kõditab keelega naise külge. „Kas … annad … alla?” küsib ta hingeldades veel kord.
„Ei iial!” kiljub Tatjana, ning Aleksander kergitab end veidi ja haarab naise rinnanibu suhu. Ta ei jätta enne, kui kuuleb, et Tanja kiljumise toon ja kõrgus muutuvad.
Aleksander peab veidi vahet. „Ma küsin veel üks kord. Kas annad alla?”
Tatjana oiatab. „Ei.” Ta peab pausi. „Parem tapa mind, sõjamees …” Paus. „Ja kasuta kõiki oma relvi.”
Naise käsi tolle pea kohal kinni hoides armatseb Aleksander temaga samblal, ei soostu katkestama, ei soostu hellem olema, enne kui naine alla annab. Ta jätkab pärast naise esimest murdlainet, ja küsib hingeldades: „Mis sa nüüd ütled, vang?”
Tatjana vastab vaevu kuuldaval sosinal: „Palun veel, seltsimees ohvitser.”
Kui Aleksander on naerust võitu saanud, annab ta veel.
„Kas annad alla?”
Naise vastust pole õieti kuuldagi. „Palun veel, seltsimees ohvitser …”
Aleksander annab talle veel.
„Lase mu käed lahti, abikaasa,” sosistab Tatjana, suu vastu mehe suud. „Ma tahan sind puudutada.”
„Kas annad alla?”
„Jah, annan alla. Annan alla.”
Aleksander laseb Tatjana lahti. Naine puudutab teda.
Ja rohkem pole Aleksandril midagi anda.
Kui nad on lõpetanud, on Tatjana nägu, rinnad ja kõht samuti jahuga kaetud. Jahuga, samblaga ja Aleksandriga.
„Kuule, tõuse püsti,” sosistab Aleksander.
„Ma ei saa,” vastab naine sosinal. „Ma ei saa liigutada.”
Aleksander kannab Tatjana Kaama äärde, kus nad end madalas kivises puudevõraga varjatud kalarohkes võrendikus jahutavad ja puhtaks pesevad.
„Kui mitut moodi saab sind tappa?” küsib Aleksander sosinal, tõstab naise sülle ja suudleb teda.
„Ühteainsat moodi,” vastab Tatjana ja tema märg soe nägu on vastu mehe märga kaela surutud.
Külmunud Poola metsas redutasid Aleksander, Paša, Uspenski ja nende ainus ellu jäänud nooremseersant Danko põõsastes, ümber piiratud ja laskemoonata, mustunud, verised ja märjad.
Aleksander ja Paša istusid ja ootasid mõttevälgatust või surma.
Sakslased kallasid bensiini ja panid metsa põlema nende ees, neist vasakul ja paremal.
„Aleksander …”
„Paša, ma tean.” Nad istusid, selg vastu jämedat tamme. Nad olid teineteisest mõne meetri kaugusel. Tuli Aleksandri näo ees oli palav.
„Me