Vananaistesuvi. Sari Varraku ajaviiteromaan. Marcia Willett
orb, Mungo. Matused on reedel. Kas ma tohin laupäeval sinu juurde tulla?”
Kit leinas ema, jõi liiga palju, võttis Mopsa ööseks voodisse. Nad istusid koos diivanil, kuhu olid trüginud ka kõik selleks puhuks laenatud koerad – „Ma vajan koeri,” selgitas Kit Camillale, kes teda väga hästi mõistis ning Bozzy ja Sami sedamaid sepikotta tõi –, ning Kit rääkis ja nuttis vaheldumisi.
„Temas on midagi ajatut,” ütleb nüüd Camilla. „Kiti puhul ei mängi vanus mingit rolli. Sinu puhul, Mungo, samuti mitte. Võib-olla on selle põhjuseks asjaolu, et kumbagi teist pole räsinud abielu ja lapsed.”
„Kullake, sa ei kujuta ette, mida tähendab töö näitlejatega,” vastab Mungo. „Usu mind, see räsib ikka päris korralikult ära.”
Camilla puhkeb naerma. „Aga päeva lõpus jätad sa nendega hüvasti ja astud uksest välja,” ütleb ta. „Kõigest hoolimata on mul hea meel. Praegu oled sa vaid minu päralt.” Ta libistab käe mehe käevangu ja nad astuvad koos jalgteelt läbi värava õue. „Kas sina oled kellestki puudust tundnud, Mungo?”
„Ma tunnen puudust Ralphist,” lausub too pikemalt mõtlemata – ja Camilla vaatab talle üllatunult otsa.
„Ralphist? Taevas halasta, see juhtus väga ammu. Kas ta …? Kas sa …? Ja mina arvasin, et ta oli hull Izzy järele. Päris kindlasti oli Izzy hull tema järele.”
„Ralph oli … mitmekülgne,” vastab Mungo. „Aga sellest loost on möödas nii palju aega, et kahetsusest pole kasu.”
„Kas ta ei läinud mitte Ühendriikidesse? Ma mäletan, kui suurde masendusse Izzy langes.”
Mungo noogutab. „Ka mina mäletan seda. Meil olid „Teekonna lõpu” proovid pooleli ja Ralph kõndis lihtsalt minema. Teda kutsuti kandideerima mingisse pisikesesse filmirolli, aga sellest, kas ta selle ka sai, ei kuulnud ma kunagi. Selle aja peale, kui kära vaibus, oli tema oma eluga juba edasi läinud. „Kui pehmelt ja äkitselt olemast lakkas – Snark oligi Kõmak, kas tead?”3 Talle sobisid noorte briti härrasmeeste rollid, aga oma edu võlgnes ta noorusele ja silmapaistvalt heale välimusele, mitte andele. Vabandust. Kõlab õelalt, eks ole?”
Camilla tõmbab kulmu kortsu ja püüab meest vaimusilma ette manada. „Mina temast eriti suures vaimustuses polnud. Ta oli liiga suur eneseimetleja.”
Maja all nõlval niidetakse heina ning mõlemad jäävad seisma ja saadavad pilguga põllu serval ringi keeravat traktorit. Pikad rohukõrred langevad kuldses õietolmu- ja tolmupilves; kuumas sinises õhus võbeleb ja kiigub kihulaste parv, mis oma lõputus tantsus kord laguneb ja siis taas uusi kujundeid võtab. Koerad kiirustavad maja poole; kameeliapõõsaste ja asaleade keskel seisab kena valge kivist hoone. Lükandakende puuraamid on värvitud tumeroheliseks ja sobivad kokku eesuksega. Maja, mis seisab nõmmeserval iidsetest aegadest saati metsiku looduse keskel, võib ootamatule külastajale näida muinasjutulossina.
Tuttavlik paik rahustab Mungot ja ta on rõõmus, et Archie ja Camilla on suutnud hoida maja enam-vähem samasuguse, nagu see oli Mungo ja Archie lapsepõlves. Camilla heidab talle terase pilgu.
„Kas kõik on hästi?” küsib ta.
„Jah,” vastab Mungo kärmelt. „Jah, loomulikult,” ja lisab siis: „Lihtsalt Kit tuletas mulle äsja meelde, et täna on Izzy sünnipäev.”
„Sellepärast su mõtted Ralphile läksidki.” Camilla hääles kõlab kergendus, otsekui oleks mõistatus saanud lahenduse.
Koerad on kadunud, läinud otsima külma joogivett ja jahedaid kiviplaate, millele end pikali visata, ning päike valgustab tervet maja.
„Jah,” kinnitab Mungo. „Sellepärast Izzy mulle meenuski. Izzy ja Ralph,” aga ta muudab kohe teemat, kui nad uksest sisse astuvad.
Kui Mungo on lahkunud, läheb Camilla õue, et viljapuuaias ploomipuude vahel nööril rippuv pesu tuppa tuua. Kõrge rohu sees mädanenud puuviljadel ukerdavad kleepuvate jalgadega herilased, magusast käärivast mahlast purjus, ning kaugel metsas kudrutab üksik tuvi hilissuvist laulu. Voodilinad on kuumad ja karged ning Camilla lappab need ettevaatlikult vanasse vitskorvi, mõtted ikka veel Mungo, Ralphi ja Izzy juures. Kui ta tahab enda vastu aus olla, peab ta tunnistama, et tegelikult Izzy ei meeldinud talle: ta oli liiga rahutu, liiga klammerduv. Archie muidugi jumaldas Izzyt – ja too oskas talle meele järele olla.
„Vaene väike Izzy,” oli Archie tihti hellalt öelnud. „Muide, tema elu oli väga karm. Mõlemad vanemad hukkusid autoõnnetuses. Teda kasvatas eakas pedantne nõbu. Ta on ikka paganama tubli olnud.”
Camilla pidi nii mõnigi kord keelde hammustama, huuled jahedat vastureaktsiooni ennetades kokku suruma. Izzy oli nii sale, nii taibukas, nii vaimukas, et tema, Camilla, tundis end Izzy kõrval suure ja kohmakana. Rasedana, väikesed lapsed käe otsas rippumas, oli tal tunne, et nendevaheline konkurents pole võrdne. Ja ometi sööbisid need aastad tema mällu kui väga õnnelikud.
Camilla voldib viimase lina kokku ja asetab korvi. Talle meenub, mida Mungo oli Ralphi kohta öelnud, ega taipa, mismoodi ta Ralphist puudust tunneb. Võib-olla näeb ta Ralphis nende nooruse sümbolit. Kolm sõpra olid olnud lahutamatud nii esimestel aastatel repertuaariteatris kui ka hiljem, kui Mungo rajas oma firma. Camilla vinnab korvi puusale ja tassib majapidamistuppa. Linade sorteerimisega ta end ei vaeva, selleks on liiga palav. Ta läheb hoopis tagasi õue, kus koerad on end varjus välja sirutanud ja sügavasse unne vajunud.
Kit oligi selle pesakonna kutsikatele nimed pannud. Camillale tuleb meelde, kuidas nad Archiega koerte nimede üle vaidlesid, sest kumbki ei tabanud kohe ära õigeid. Siis aga saabus Mungo juurde Kit, kes oli nende valikuraskustest teada saanud. Kit tuli koos Mungoga neile külla ja nägi suures koerakorvis kägarasse tõmbunud kutsikaid.
„Boswell ja Johnson,” oli Kit nende kõrvale põlvitades lausunud. „Bozzy ja Sam. Sammy ja Boz. Suurem on Bozzy ja pisem Sam. Nad on nii armsad.”
Nimed sobisid koertele nii hästi, et Camilla ja Archie ei mõistnud, miks nad ise nende peale ei tulnud.
„See on minu anne,” ütles koerakorvi juures kükitav Kit tagasihoidlikult ja võttis soojad unised kutsikad sülle. „Oh, miks küll mina ei sündinud koerana! Kui lihtne oleks elu.”
Camilla meenutab seda stseeni heldimusega; tal on hea meel, et Kit külla tuleb. Ta on Mungo hea sõber ja kogu pere on temasse kiindunud.
„Kit oleks pidanud abielluma ja lapsi saama,” on Camilla aastaid nii Mungole kui Archiele korranud. „Ma ei kujuta ette, miks ta seda ei teinud. Ta on kohutavalt tore ja väga veetlev.”
Camilla mõtleb, kui naljakas see on, et ta pole iial olnud Archie peale armukade, ehkki mees Kiti jumaldab, temaga flirdib ja naljatleb. Ta pole eales tajunud ohukiirgust, mis Izzy puhul oli alati olemas. Izzyt iseloomustas vaimne ebastabiilsus, haavatavus ja kalduvus klammerduda, Kitile aga on need omadused võõrad, ehkki temalgi on oma kriisihetked ja ootamatud hullumeelsed tujud. Kit juhib oma sisekujundusfirmat enesekindlalt ja loomupärase andega ning tal on palju häid sõpru. Izzy oli alati ülimalt tänulik kõigile, kes talle tähelepanu pöörasid ja teda armastasid.
„Ära unusta, Millie, et ta on näitleja,” tavatses Mungo öelda. Ta on ainus inimene, kes kutsub teda Millieks; seda hellitusnime ei tahagi Camilla kellegi teise suust kuulda. „Sellised me, näitlejad, kord juba oleme. Me ihaldame tunnustust. Midagi muud pole meile tarvis.”
Ometi ei käitunud Mungo iial nõnda nagu Izzy, mõtleb Camilla, ehkki Ralph soovis alati olla tähelepanu keskpunktis, imetletud ja austatud. Ehk viis just see Ralphi ja Izzy kokku – samas võis see olla ka põhjus, miks nende suhe otsa sai.
Camilla heidab pilgu kellale. Archie peaks varsti koju jõudma. Ta võiks talle mobiilile helistada ja paluda, et ta Ashburtonist üht-teist kaasa tooks. Kui Kit õhtusöögile tuleb, oleks tore pakkuda midagi erilist.
Kaugel Stoke Gabrieli külas silmitseb Archie oma paadi ankrupaigas Darti jõel kihavat elu. Päev on olnud liiga palav, et paat ankrust lahti päästa, pealegi pole tuuleõhkugi, aga talle meeldib paadi juures askeldada, kõik üle
Lewis Carroll, „Snargijaht”, tõlkinud Mati Soomre. Tänapäev, 2010.