Langenud inglid. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Tara Hyland
oli tal maja. Suurem asi see just polnud – nelja korrusega kõrge ja kitsas hoone, igal korrusel kaks tuba, ja väljakäik õues –, aga see hoidis teda vee peal. Jumal tänatud, et maja paiknes tänavas, mis oli jäänud igaöistest pommitamistest puutumata. Annie oli seadnud end koos lastega sisse alumisel korrusel ja üürinud kõik muud toad välja. Kevin Casey oli tema tüüpiline üürnik. Mees oli juhutööline, kes rändas teenistust otsides paigast paika. Siin oli ta olnud paar kuud, magades kõrvuti kahe samasuguses olukorras oleva mehega põrandale laotatud madratsil.
Annie-sugustele inimestele oli sõjajärgne London sünge ja hall paik. Kui võidupäeva pidustused läbi said, selgus peagi, et muutunud pole suurt midagi, välja arvatud muidugi see, et enam polnud vaja karta pommitamist. Kaardisüsteem jäi kehtima, ülesehitus venis. Annie ja tema saatusekaaslased oli ikka purupaljad. Naine katsus oma kostilisi kenasti kohelda. Paljud tema kaasmaalased, kellel oli elus natuke paremini läinud, kasutasid olukorda ära ja rentisid inimestele tülgastavaid tube. Üürilistel ei jäänud üle muud kui sellega leppida. Annie niisuguste hulka ei kuulunud. Aga ehkki naine püüdis olla alati õiglane, ei lasknud ta endaga manipuleerida ja seda pidi tema uusim üüriline kohe tunda saama.
Peale selle, et ülal pööningul elav tüdruk kõva häälega nuttis, oli ta süüdi veel milleski, mis oli Annie silmis kõige hullem kuritegu: ta oli jäänud üüri võlgu. Perenaine oli kavatsenud teha sellest temaga juttu kohe järgmisel päeval – piigal võis ju olla plaanis mingil ajal keset ööd minema hiilida –, aga selle nutu peale otsustas Annie jutuajamise kohe ette võtta. Trepist üles minnes mõtles ta, mida tüdrukule öelda. Ega ta siin heategevusasutust pea. Tal on oma suud toita. Ja see on miski, mida Annie ei tohi ka selle üürilisega asju ajades unustada.
Kopp-kopp-kopp! Franny tõmbas end voodis veel rohkem kägarasse, nagu oleks tal niiviisi võimalik ukse taga seisva naise eest peitu pugeda.
„Kuule, mis sa jändad? Tee lahti, ma tean, et oled seal!” Franny tundis seda häält – naisehäält, millel oli tugev Galway aktsent. See kuulus majaperenaisele, kellega ta oli tutvunud kuu aega tagasi, olles äsja Londonisse jõudnud. Naine oli pikk ja tugeva kondiga ning jättis mulje, et temaga ei maksa naljatada. Ennast sisse kirjutades oli Franny kuulnud, kuidas majaperenaine sõimas ühte mustatöölist selle eest, et too oli välikemmergu ära reostanud, ning otsustanud, et tema küll ei taha Annie Connollyl harja punaseks ajada. Nüüd oli ta seda ometi teinud.
Päevast, kui ta kodust lahkus, oli möödas kõigest neli nädalat, ent Frannyle, üksi ja üksildane, nagu ta oli, tundus see igavikuna. Laevasõit oli läinud viperusteta. Üksi reisivaid naisi oli olnud palju, enamiku eesmärk oli jõuda Põhja-Londonisse Kilburni või Cricklewoodi, mis oma ohtrate vabrikutega äsja saabunud immigrantidele tööd pakkusid. Franny kadestas neid, soovides, et temagi oleks noor ja muretu tüdruk, kes tuleb Inglismaale, et alustada siin uut elu. Aga temal, rasedal ja muserdatul, tuli mõelda teistele asjadele.
Londonis oli olukord muutunud keerulisemaks. Seani kiiruga kritseldatud aadress näpus, oli Franny seadnud sammud East Endi poole. Whitechapelis oli ta metroost välja tulnud, mõeldes leida endale öömaja, et hakata järgmisel päeval noormeest otsima. Metroojaamast Commercial Roadini kulgevate rahvarohkete räpaste tänavate rägastikus oli ta paraku kiiresti ära eksinud. See oli tüdrukul silmad avanud. Neil seal kodus polnud küll ehk palju raha, aga vaesus, mis siin valitses, oli hoopis teistsugune: siin teadsid sa sündimisest saadik, et kuulud ühiskonna põhjakihti. Maatüdruk, nagu ta oli, harjunud avarate väljade ja rohetavate põldudega, kaotas Franny ümbritsevas melus ja räpasuses suunataju.
Ööbimiskohta leida oli õige raske olnud. Mustanahalisi, iirlasi ja koertega üürilisi ei võeta – niisugune silt vaatas tüdrukule vastu liigagi paljude kostimajade akendelt. Viimaks oli ühel pikal kõhnal, musta habeme ja naljaka mütsiga mehel temast kahju hakanud. Ta oli tüdrukule seletanud, et too on juudi linnaosas, ning suunanud Franny lahkelt alla Thamesi jõe poole, kus oli Annie Connolly maja. „Tema on samuti iirlane, küll ta teile koha leiab, kui teil on, millega maksta,” oli mees öelnud. Pärast seda ei läinud üürimaja leidmisega enam palju aega. Koht oli paistnud üsna armetu, aga Franny tundis kergendust, et saab lubada endale omaette tuba; ta oli kuulnud palju lugusid sellest, kui täistuubitud võivad olla üüritoad.
Alles siis, kui tüdruk pööninguuberikku nägi, mõistis ta, et oli liiga vara rõõmustanud. Selle suurus oli heal juhul kaheksa korda kaheksa jalga ning katuseviil oli nii järsk, et sirgu sai Franny end ajada ainult keset tuba. Mõnikord uitas ta kaua külmadel tänavatel, suutmata end kokku võtta ja sellesse masendavasse paika minna – saati et toaski polnud just teab mis soe. Detsember oli nüüd sama hästi kui käes ja ilmad olid nõnda pakaselised, et mõnikord leidis ta hommikul ärgates jääpurikad rippumas nii akna taga kui seespool. Franny ei mäletanudki enam, millal tal viimati soe oli olnud. Praegugi olid tüdrukul kõik riided seljas, aga külm oli ikka.
Ja mis kõige hullem: tema ettevõtmine oli liiva jooksnud. Seani polnud õnnestunud leida – ta oli siit-sealt uurinud, aga keegi polnud mehest kuulnud ega olnud keegi ka valmis aitama. Kõigil oli liiga palju tegemist oma asjadega. Niisiis oli Franny nüüd lõksus. Raha oli otsakorral, polnud kohta, kuhu minna, ega inimest, kelle poole pöörduda. Koju tagasi sõita ei saanud, igatahes mitte praeguses seisukorras…
Põmm-põmm-põmm! Kõva tagumine katkestas tüdruku mõtisklused, õhuke uks vappus perenaise toeka rusika all.
„Olgu sul teada,” öeldi talle ukse tagant, „ma’p mõtlegi siit lahkuda, enne kui sa lagedale ilmud!”
Perenaise hääles oli midagi niisugust, mis hoiatas Frannyt, et pole mõtet tema kannatust proovile panna. Vastu tahtmist tõusis ta ning läks ukse juurde, et majaomanik sisse lasta.
Kui tüdruk ukse lahti tegi, oli Annie rabatud, missugune ta välja näeb. Viimati oli ta Frances Healeyt näinud kuu aega tagasi, kui tüdruk esimest korda tema juurde ilmus. Üürnikud vahetusid nii tihti, et perenaine õigupoolest ei märganudki neid enam, aga too ilus iiri tüdruk oma lopsakate punaste juuste ja roheliste silmadega oli teiste seas silma torganud. Annie teadis, et sestpeale on piiga teda vältinud; ta oli kaks aastat tube välja üürinud ning polnud trikke, millega olnuks võimalik teda üllatada. Ta polnud hakanud torkima, lootes, et neiu saab järje peale, aga praegu oma üürnikku vaadates mõistis Annie, et mis selle tüdrukuga ka ei toimu, tema asjad peavad olema sandid. Piiga ilusal näol oli piinatud ilme ja tundus, nagu oleks ta kõhnemaks jäänud. Jumal teab, millal ta viimati korralikult sõi.
Annie mure see muidugi ei olnud. Kui tollel Frances Healeyl polnud raha, et üüri maksta, ei kavatsenud majaperenaine teda enam ainsakski ööks oma katuse alla jätta.
„Sa oled üüri maksmisega nädal aega hiljaks jäänud.” Annie ei hakanud ümbernurgajuttu ajama. „Arvestades, et sa pole ennast mulle näole andnud, kardan, et sul pole raha.”
Kui Annie rääkima hakkas, astus tüdruk sammukese edasi, trepilt paistva ihmja valguse kätte. Tema silmad olid punased ja märjad ning perenaisele meenus, miks ta üleüldse sinna oli tulnud.
„Teil on õigus, mul ei ole raha,” ütles neiu oma pehmes Corki murrakus. „Aga andke mulle nädal aega ja ma maksan teile ära.”
„Kahju,” lausus Annie lühidalt. „Ütlesin sulle kohe algul: kui üüri ei maksa, lendad välja. Sul on pool tundi aega.” Annie pöördus minekule, aga tüdruk võttis oma väikese käega naisel käsivarrest kinni ja peatas ta.
„Aga mul ei ole kuhugi mujale minna.”
„Mis see minu asi on?” Annie tegi hääle meelega karmiks. Ta oli aja jooksul kuulnud õige palju haledaid lugusid. Andnuks ta neile kõigile järele, siis tal seda maja enam ei oleks. „Kui sa poleks minuga kassi ja hiirt mängind, oleksin võind selle toa juba läinud nädalal kellelegi teisele üürida. Mul tuleb arved maksta, preilna. Minu lapsed peavad ka süüa saama, kui teada tahad.”
Tüdruku näol peegeldus sügav meeleheide. „Andke andeks! Ma ei teadnud. Vaadake, mul on siin üks nael.” Ta tuustis taskutes ja tõmbas käe välja, näitamaks, et räägib tõtt. „Aga mul läheb seda vaja,” lisas ta kiiresti, pigistades sõrmed rusikasse ning torgates käe tagasi tasku,