Pikkmarss. Stephen Baxter
näiteks kambüüsid, söögisaalid, väljaõppe- ja treeningsaalid ning teaduslikud ja meditsiinilised laboratooriumid. Alumisel tekil olid peamiselt laoruumid ja elualalhoiuaparaadid.
Seestpoolt meenutas gondel Maggiele kõige rohkem allvelaeva. „Armstrongi” metallkere – see ei sisaldanud muidugi rauda ega terast – õhukindlad vaheseinad, soomusluukidega aknad ja täiesti suletuks muudetav elualalhoiusüsteem olid hoopis teisest maailmast kui mööda Pikk-Mississippit Madalate Maade ja Valhalla vahel kurseerivate suurte reisitwainide peened gondlid, millel olid suured aknad ja kallist puidust söögilaud kaptenile. Kui esimesed ekspeditsioonid Pikkmaa sügavustesse olid inimestele üldse midagi õpetanud, siis seda, et Pikkmaal ei saa loota, et Nulli-sarnased tingimused ootavad ees kõikjal. Joshua Valienté oli avastanud selle siis, kui tema laev sattus Tühikusse, maailma, kus Maad ei olnudki, ja purunes. Seepärast olid „Armstrongi” ja „Cernani” gondlid ehitatud nii, et need talusid äärmuslikke temperatuure ja rõhke ning meeskond võis seal taastöödeldud õhu ja veega peaaegu igavesti vastu pidada, ükskõik mis õudused välismaailmas ka ei valitseks.
Maggie uitas Harryga edasi, nad läksid isegi gondlist väljapoole. Ta käis laevakesta katedraalitaolises sisemuses, ronis selle alumiiniumist raami vahel läbi õhukese poolläbipaistva kesta pääsevas suitsuses valguses mööda redeleid ja käigusildu. Ballasti laeval ei olnud: tõstejõudu kohandati tohutute kunstlike „kopsude” abil, kuhu sai lasta kokkusurutud heeliumi. Kokku jõudis laev tõsta rohkem kui kuussada tonni.
Laeva peamiseks energiaallikaks oli fusioonreaktor, mis rippus laevasõrestiku küljes ahtris, meeskonnaruumidest kaugel, et vähendada kiirgusohtu. Reaktori raskus tasakaalustas suure gondli massi. Mootoriruum oli kaitstud paksu soomusega, et see peaks vastu ka tugevale kokkupõrkele. Laevakere kõige ülemises osas oli sektsioon, kus paiknesid antennid, vaatlustehnika, väike labor atmosfääri uurimiseks, droonlennukid ja isegi nanosatelliitide stardiseadmed – lisaks oli seal ka mullikujulise kupliga observatoorium, mis pakkus vaimustavat vaadet ja kust oli näha terve „Armstrong” vöörist ahtrini.
Sellised ekskursioonid olid puhas rõõm. Muidugi tuli mõlema laeva pardal teha hulganisti pisikohendusi, kuid tehnikaga tegelemine oli peaaegu lõbus, kui võrrelda seda probleemidega, mida tekitasid lihast ja verest reisijad…
Erinevalt „Franklinist”, mille meeskond oli olnud suhteliselt väike ja ühtne, oli sellel reisil Maggie laevade pardal nii palju akadeemikuid, et nendest oleks jätkunud väikesele ülikoolile: seal oli geograafe, astronoome, etnolooge, klimatolooge, mineralooge, botaanikuid, ornitolooge, zoolooge, kosmolooge… Ja targemaid inimesi on alati raskem käsutada.
Võtame kas või selle probleemi trollidega.
Nüüd juba viis aastat oli Maggie hoidnud oma laevade pardal väikest trolliperekonda, sest trollid on kasulikud. Trollid arenesid välja Pikkmaal ja pidasid oma „Pika Hääle” kaudu ühendust teiste trollidega kõrvalmaailmades. Mõnel puhul tajusid nad isegi ohu lähenemist palju varem, kui enamik inimesi suutis reageerida, näiteks tundsid nad jokkerite, Pikkmaa reas asuvate anomaalsete ja inimesele sageli ohtlike maailmade lähedust. Lisaks oskasid trollid hästi igasuguseid töid, kus oli vaja raskeid asju tõsta. Ja sellele lisaks kuulutas juba nende kohalolu mitmekülgsuse sallimist, mis oli Maggie arvates oluline tema laiemal missioonil – ta oli ju kaugetes Pikkmaa kolooniates justkui Ameerika ja selle väärtushinnangute saadikuks. Ja sellele lisaks, pagan võtku, olid need ikkagi Maggie laevad ja tema sõna oli seal seaduseks.
Aga see ei takistanud laevasolijaid hädaldamast: trollid haisevad, teevad palju lärmi, nad on ohtlikud loomad, kuid saavad vabalt ringi käia laevas, mis peaks olema turvaline, ja nii edasi ja nii edasi. Maggie oli leidnud mitu moodust, kuidas sellega toime tulla. Juba kaua aega oli tema alluvuses töötanud mitšman Jason Santorini, kes ei trüginud kõrgele, kuid oli tõeline kaine mõistuse varasalv. Maggie andiski just temale ülesandeks korraldada üritusi, kus saavad kaasa lüüa ka trollid – näiteks lärmakaid ühislaulmisi. Santorini töötas välja infolehed, kus näidati, kui palju kasu trollidest „Franklini” pardal oli olnud. Ta oli isegi nii arukas, et lubas trollidele ühel õhtul, kui need tahtsid omaette vaatlusruumi nurgas istuda ja laulda, ligi ainult kõige rohkem kiitusi saanud mereväelasi. Meremehed ja merejalaväelased on juba loomult võistlushimulised – kõik, mille võitmiseks peab vaeva nägema, on ju pingutust väärt?
Maggie sai aru, et trolliteema on kontrolli all, kui sattus peale mereväelaste ja merejalaväelaste ühiskoorile, kes laulsid koos trollidega armsat ja tobedat kaanonit sellest, kuidas vahel on hea, vahel halb, vahel rõõmus, vahel kurb…
Kuid lisaks olid pardal ka hiinlased.
Mõni päev pärast ühislaulu kutsus peainsener Harry Ryan Maggie ühte tehnikaosakonna eriti eksootilisse alamsektsiooni: tehisintellekti osakonda. Siin olid Black Corporationi leiutatud geeli vaatides kiudoptika kaablite võrku mässitult vangis unistavad tehismõistused, kes hoolitsesid laeva enamiku funktsioonide eest, kuid kelle põhiülesandeks oli „Armstrongi” astumine uutesse maailmadesse – astuda suudavad ainult mõtlevad teadvused. Maggiele, kes oli pidanud end sisse pääsemiseks kõigepealt puhtaks küürima nagu enne operatsioonisaali minekut, tundus see paik õõvastav, natuke hirmutav.. Mida need inimese poolt loodud mõistused tema ümber praegu mõtlevad? Kas nad teavad tema kohalolust? Kas nad on pahased, et nad on tema eesmärkide täitmiseks orjastatud?
„Kapten?”
„Anna andeks, Harry.” Maggie proovis peainseneri jutule keskenduda. „Millest sa rääkisidki?”
„Bill Fengist.”
„Õigus muidugi.”
„„Zheng He” pardal võis ta ju suur nina olla…”
„Ta oli kindlasti enamat kui lihtsalt suur nina. Tema on selle kõige kaasautor, selle parendatud sammuritehnoloogia, mille arendamisse hiinlased meid kaasasid.”
„Ja-jah, võib-olla tõesti. Kodus oli ta tähtis tegelane. Ja ta räägib hästi inglise keelt…”
„Tema ema on Los Angelesest. Sellepärast tema nimi ongi Bill.”
„Kuulsin jah. Aga kapten, ta topib oma nina igasse viimasesse kui kohta! Ta peab alati platsis olema, iga väikese testi juures, iga kord, kui midagi kontrolliks lahti võetakse, igal koosolekul, iga kord, kui valvemeeskond vahetub…”
„Ta on kogu aeg sinu mootoriruumis.”
Harry oli turske, ähvardav mehemürakas, tema kämblad olid nagu trollil, nii et keegi poleks osanud arvata, kui õrnalt ta oma kalleid mootoreid kohtleb. „Enam-vähem, kapten. Teate, ma saan ju aru, mida te mõtlete. Ma olen raipenahk, kes kaitseb kiivalt oma territooriumi. Ma lihtsalt…”
„Mina saan sinust ka täiesti aru. Mootoriruumis käsutad sina. Minu huvides on, et sa saaksid seal tegutseda nii, nagu tahad. Ja kui komandör Feng seda segab, on see meie mõlema probleem. Kuid teisest küljest, Harry, on ta lennanud uut tüüpi laevadega läbi kahekümne miljoni maailma – seda ainuüksi nendel missioonidel, millest meie teame, salajas on ta käinud võib-olla enamatel. Temast peaks infoallikana kasu olema. Pealegi… sa ju tead, kuidas Nullil ikka veel asjalood on. Sul on pere ju seal. Kõik teavad, kui palju hiinlased on meile andnud: ravimeid, toitu, isegi talveriideid.”
„Nii et kõik on kinni geopoliitikas. Hiinlased annavad meile almust ja meie peame nende ees lömitama?”
„Ei,” lausus Maggie karmilt. „Ja kui te niimoodi räägite, komandör Ryan, kupatan ma teid tagasi tavaliseks motoristiks, olgu jumal mulle tunnistajaks. Harry, me peame olema sõbralikud. Me pole sellepärast vähem ameeriklased. Mootoriruumis käsutad ikkagi sina, täpselt nii, nagu laevas käsutan mina. Mine tagasi tööle, mõtle järele – hommik on õhtust targem – ja hoia naeratus näol. Sellised asjad lahenevad tavaliselt ise.”
Harry lahkus, kuid mitte eriti rõõmsalt.
Ka Maggie ei jäänud rahule ja läks ekstra selle eesmärgiga õhtul meeskonna ühistesse ruumidesse, laskis endale paar õlut välja teha ja jälgis hiinlaste läbisaamist ülejäänud meeskonnaga. Muidugi olid hiinlased üksikisikutena kõik erinevad, igaüks isemoodi nagu inimesed ikka. Kuid oli selge,