Amatöör. Armin Kõomägi
sattunud. Klaus sunnib õrnalt noorukit tagasi keerama ja lausub häälega, millega lastakse turul kilo kartuleid kaaluda:
„Lase püksid alla!”
„Mida?”
Klaus heidab üle õla Harryle küsiva pilgu.
„Roger, näita meile oma töövahendit. See käib asja juurde,” noogutab Harry.
Värisevad näpud asuvad pükse vööst, nööpidest ja lukust vabastama. Roger on segaduses: naine on vanem ja kurjem, kui ta ette kujutas, ning mehed kabistavad ja käsivad lahti riietuda. Mis siin siis ikkagi toimub? Lõpuks vajuvad teksad koos alukatega poolde reide. Päevavalgele ilmub asjaolu, mis tekitab väikesearvulises, kuid seda kriitilisemas publikus noogutava tunnustuse.
„Noh, kas pole vahva?” Harry särab kord Klausi, kord Greta poole.
„Mõõtmed pole pahad,” nõustub Greta. „Loodetavasti on ta ka aktsioonis sitke.”
„Näita tuharaid,” palub Klaus.
Tuharaid näidatakse.
Klausi suunurgast vaatab korraks ka keeleots välja – oma silm on ju kuningas – ja jääb nähtuga rahule, tõmbudes tagasi oma urgu. Klaus heidab pilgu kellale ja küsib Harrylt:
„Kus siis tibi on?”
Otsekui seda küsimust oodanud, kõlab uksel vaikne koputus. Roger võpatab ja pärib punastades ning kolmikule kordamööda otsa vaadates:
„Kas võib püksid üles tõmmata?”
„Tõmba, kui tahad,” noogutab Greta ja Harry avab samal ajal ukse. Siseneb väikest kasvu neiu, kelle heledad pikad lokid, lilleline, moest napilt väljas kleit ja valgetes sokkides jalakesed roosades kingakestes kohe kõikide tähelepanu hõivavad.
„Kas siin toimuvad filmivõtted?” küsib arglik neiu Harry laialt naeratuselt.
„Astu edasi, tuhkatriinu. Oled õiges kohas,” särab Harry.
„Meeli on mu nimi,” teatab tüdruk ja jääb suletud ukse kõrvale seisma, käed kõhul rippu. Ta vaatab toasolijaid pilgul, milles on ootamatu kombinatsioon tagasihoidlikkusest ja uudishimust, õrnusest ning enesekindlusest. Rogeri ja Meeli pilgud kohtuvad.
R: see siis ongi see
M: ah selline siis
R: päris pandav
M: ilusad silmad, aga kuidagi vähe mehelikud
R: päris pirakad saiad
M: kas ta teeb seda ka ainult raha pärast?
„Niisiis!” lõpetab Harry maad võtnud vaikuse ning lööb kaks kätt valju plaksatusega kokku, katkestades sellega noorte silmadialoogi. Ta haarab ühe käega Rogerist, teisega Meelist ja talutab nad laiale voodile kõrvuti istuma. Klaus nihutab end samal ajal aknalauale, tõstes sinna ka ühe jala. Greta tõmbab kirjutuslaua alt tooli ning maandub sellel kaksiratsa, selg sirge kui kasakapealikul. Klaus ja Greta uurivad noori. Noored jälgivad Harryt.
„Niisiis. Roger ja Meeli, Meeli ja Roger. Saage palun tuttavaks. Teie olete meie tänase päeva staarid. On teist kumbki varem mõnes filmis näidelnud?”
Noored raputavad päid. Harry hõõrub käsi.
„Väga hea. Millest siis meie film räägib. Aga loomulikult inimestevahelistest suhetest. Armumisest. Kirest. Naudingust.” Harry rõhutab paatosega iga öeldud sõna.
„Mina olen selle filmi režissöör ja Klaus ning Greta on minu assistendid. Kui kõik funktsioneerib tõrgeteta” – ta vaatab Rogerile otsa – ”ja õlitatult” – vaatab Meelile otsa – „siis võime paari tunni pärast oma tööpäeva lõppenuks tunnistada. Selleks palun ma teilt, Roger ja Meeli, täielikku kuuletumist mulle ja minu kolleegidele ning jäägitut andumist sellele, mida teil palutakse teha. Uskuge mind, see saab olema teie elu väärtuslik kogemus. On teil küsimusi?”
„Millal me lubatud raha saame?”
„Kohe, kui võtted läbi, Roger.”
„Kus seda filmi näidatakse?”
„See levib ainult skandinaavia videolaenutustes, Meeli.”
Kaks sekundit vaikust tähistab küsimustesessiooni lõppu. Harry käed laksatavad taas kokku.
„Niisiis. Greta vaatab teid nüüd üle. Meie Klausiga sätime seni kaamerad ja valguse paika.” Harry ja Klaus asuvad suurte mustade riidekottide kallale, tõstes neist välja kaameraid, kaableid, statiive ja muud nodi. Greta tõuseb oma ratsult, astub noorte ette.
„Võtke nüüd riidest lahti.”
See pole palve. Ükshaaval langevad voodile teksad, kleit, bokserid, rinnahoidjad, sokid ja stringid. Paljastuvad kaks noort keha. Rogeri kõõrdpilk jookseb üle Meeli suurte, kuid kaunikujuliste rindade, märkab pügamata punakalt vohavat tutti. Meelil ei jää märkamata Rogeri täiuslikud tuharad ning üllatavate mõõtmetega riist. Greta tõmbab kergelt ninaga õhku.
„Roger, mine käi duši all ära. Vannituba on seal.”
Roger läheb.
„Ja kõik korralikult puhtaks!” hüüab Greta veel järele. „Nii, Meeli, viska pikali!”
Meeli taganeb voodile, võttes puise horisontaalasendi.
„Jalad harki.”
Meeli liigutab jalgu.
„Nii harki, kui saad.”
Meeli kuuletub. Greta professionaalne pilk uurib heledat tutti kui matriarhaalne põlluharija söötijäänud põllulappi. Sõnatult tõmbab ta kusagilt väikesed käärid, surub vasaku käega neiu paremale reiele ning hakkab mätast turritavatest üksiküritajatest tasandama. Lõikustöö tehtud, ajab Greta end tagasi sirgu ja hindab, pea küljele kallutatud, naisosatäitja karvast rekvisiiti.
„Tõmba nüüd põlved nii pead ligi, kui saad.”
Greta painutab end jooga püüdlikkusega, paljastades punakate karvadega kaetud kanjoni.
„Harry,” hüüab Greta, pilku maastikult tõstmata. „Mis sa arvad, kas jätame tagant karvaseks või ajame siledaks?”
Harry astub lähemale, hoides käes juhtmepundart. Ta teritab mõtlikult silmi.
„Las olla nagu on. Minu arust on just see, mida nad tahavad.”
„Olgu siis nii. Võid alla lasta.”
Meeli laseb end lõdvaks ja saab jälle normaalselt hingata.
„Aja mokad laiali.”
Meeli surub sõrmedega tagurpidi võidumärgi häbememokkade vahele.
„Okei,” pomiseb Greta ja laseb terase pilgu üle neiu keha.
„Mis need on?” ta osutab pikkadele armidele rindade lõikejoonel. „Sul on silikoonid?”
„Kas ei sobi siis või?” ajab Meeli ülakeha küünarnukkidele.
„Harry, tule vaata seda asja.”
Harry tuleb, käes objektiiv, mida ta rätikuga nühib.
„Minu arust tahtsid norrakad võimalikult naturaalset naisekeha. Mis me nendega siin teeme?” Greta lükkab mõlemad rinnad üles, paljastades kaks tumeroosat armi.
„Kurat!” sisiseb Harry ja esimest korda levib murevari ta näole. Meeli, taibates, et ta on pahameele põhjustaja, õigustab end:
„Te küsisite rinna ümbermõõtu ja mina ütlesin. Silikoonide kohta ei küsinud ju keegi midagi.”
Klaus astub lähemale.
„Meil on kaks võimalust,” konstateerib ta. „Kas loobuda alumisest rakursist või proovida jumestuskreemiga kinni meikida. Kergelt mööda fokuseerides ei tohiks armid näha jääda.”
„Alumisest rakursist me loobuda ei saa,” vangutab Harry pead. „Ma olen vägagi arvestanud kaadriga, kus kaamera läheneb mehe kottide tagant