Kuradimülgas. Leidlaps Francois. George Sand
teedel, et tunnen ennast päris jõuetuna. Kas sinul on ka kõht tühi, Marie?”
“Minul? Mitte sugugi. Mina ei ole harjunud teie moodi neli korda päevas sööma, ja ma olen pidanud nii tihti ilma õhtusöögita magama minema, et üks kord rohkem ei pane mind sugugi imestama.”
“Sinusugune naine on mugav, sellele ei kulu palju,” ütles Germain naeratades.
“Ma ei ole naine," ütles Marie lihtsameelselt, märkamata, millise pöörde olid maaharija mõtted võtnud. “Kas te unistate?”
“Jah, ma arvan küll, et unistan,” vastas Germain. “Võib-olla paneb nälg mind sonima!”
“Küll te olete maiasmokk!” sõnas Marie, omakorda rõõmsamaks minnes. “Aga kui te ei jaksa olla viis või kuus tundi ilma söömata, on teil ju ometi jahisaak kotis ja tuli, et seda küpsetada?”
“Pagan võtaks! See on hea mõte! Aga kingitus minu tulevasele äiapapale?”
“Teil on kuus põldpüüd ja üks jänes! Minu arvates ei kulu teil nii palju, et kõhtu täis saada?”
“Aga kui küpsetada siin, ilma praevardata ja harkideta, tuleb sellest puhas süsi.”
“Mitte sugugi,” ütles Väike-Marie. “Mina küpsetan teile selle ära tuha all ilma suitsumaitseta. Kas te pole kunagi nurmel lõokesi püüdnud ja kahe kivi vahel küpsetanud? Ah, õigus jah! Mui läks meelest, teie ei ole ju karjapoiss olnud! Kitkuge see põldpüü puhtaks! Mitte nii kõvasti! Tõmbate naha kaasa.”
“Sina võiksid teise kitkuda, et mulle näidata!”
“Te tahate siis kaks ära süüa? Oi-oi õgardit! Noh, ongi kitkutud, ma küpsetan nüüd valmis.”
“Sinust tuleks hea söögimajapidaja, Väike-Marie; kahjuks pole sul söögimaja, ja mina olen sunnitud jooma vett siit lombist.”
“Te tahaksite veini, eks ole? Võib-olla oleks kohvi tarvis? Teie arvate, et olete laadal vabaõhukõrtsis! Kutsuge kõrtsimees: likööri Belairi osavale maaharijale!”
“Oh, väike õelutseja, te irvitate minu üle? Kas teie ei jooks veini, kui teil seda oleks?”
“Mina? Ma jõin seda täna õhtul koos teiega Rebeci juures, teist korda oma elus; aga kui teie olete hästi korralik, siis ma annan teile peaaegu täis pudeli, ja pealegi head veini!”
“Kuule, Marie, sa oled siis päriselt nõid?”
“Kas teie polnud meeletu ja ei küsinud kaks pudelit veini Rebecilt? Teie jõite ära ühe koos oma poisiga ja mina neelasin vaevalt mõned tilgad sellest, mille te minu ette panite. Ja ometi maksite mõlema eest sellele tähelepanu pööramata.”
“Ja siis?”
“Ja siis ma panin oma korvi selle, mis jäi joomata, sest ma mõtlesin, et võib-olla teil või teie poisil võib teel janu hakata. Siin ta on.”
“Sa oled kõige arukam tüdruk, keda ma olen iial kohanud. Vaadake nüüd! Vaene laps nuttis kõrtsist välja tulles ja siiski mõtles ta teistele rohkem kui iseendale. Väike-Marie, kes sinu endale naiseks võtab, ei ole rumal.”
“Ma loodan seda, sest rumalad ei meeldi mulle. Hakake nüüd oma põldpüüsid sööma, nad on päris küpsed. Ja leiva puudumisel peate leppima kastanitega.”
“Ja kust kurivaim sa need kastanid võtsid?”
“Mis siin imestada! Kõndides korjasin neid teeäärsetelt okstelt ja toppisin taskud täis.”
“Ja need on ka küpsetatud?”
“Ma oleksin olnud ju päris rumal, kui ma poleks neid pannud lõkkesse kohe, kui see põlema hakkas! Karjamaal tehakse ikka nii.”
“Oh, Väike-Marie, nüüd me hakkame koos õhtust sööma! Ma joon sinu terviseks ja soovin, et sa saaksid hea mehe… niisuguse, nagu sa ise endale soovid. Räägi mulle natuke sellest!”
“Mul on seda väga raske teha, Germain, sest ma ei ole sellele veel mõelnud.”
“Kuidas nii? Sugugi mitte? Mitte kunagi?” küsis Germain, asudes toidu kallale maaharija isuga, lõigates aga paremad palad oma kaaslasele, kes kangekaelselt keeldus ja leppis paari kastaniga. “Ütle mulle ometi, Väike-Marie,” jätkas Germain, nähes, et Marie ei kavatsegi talle vastata, “sa pole veel kunagi mõelnud abielule? Ometi oled sa selles eas!”
“Võib-olla,” vastas Marie, “aga ma olen liiga vaene. Et abiellu astuda, selleks on vaja vähemalt sada eküüd, ja ma pean töötama viis või kuus aastat, et seda korjata.”
“Vaene tüdruk! Ma tahaksin, et isa Maurice annaks mulle sada eküüd, et saaksin need sulle kinkida.”
“Suur aitäh, Germain. Mida siis rahvas minust räägiks?”
“Mis ta ikka peaks rääkima? Kõik teavad, et ma olen vana ja ma ei saa sinuga abielluda. Järelikult ei arva mitte keegi, et mina… et sina…”
“On alles jutt, Germain! Teie laps hakkab ärkama,” ütles Väike-Marie.
IX
Õhtupalve
Pisi-Pierre oli ennast üles ajanud ja vaatas mõtliku näoga ringi.
“Ah, ta teeb alati nii, kui kuuleb kedagi söömas,” ütles Germain. “Kahurimürin teda ei ärataks; aga kui keegi liigutab lõugu tema lähedal, lööb ta otsekohe silmad lahti.”
“Küllap teie olite tema eas samasugune,” ütles Väike-Marie kavala naeratusega. “Noh, Pisi-Pierre, kas sa otsid oma voodi katust? Täna on ta tehtud rohelusest; aga sellest hoolimata sööb sinu isa õhtust. Kas sa tahad koos temaga süüa? Mina sinu osa ära ei söönud; ma arvasin kohe, et sa hakkad seda nõudma!”
“Marie, ma tahan, et sa sööksid,” hüüdis põllumees, “mina enam ei söö. Ma olen ablas, jõhkard. Sina jätad ennast ilma meie pärast, see pole õiglane, mul on sellepärast häbi. See võtab mu nälja ära! Ma ei taha, et minu laps sööb, kui sina ei söö.”
“Jätke meid rahule,” vastas Väike-Marie, “teil ei ole võtit meie isumaailma. Minu oma on täna lukus, aga teie Pisi-Pierre’i oma on lahti nagu hundikutsikal. Vaadake, kuidas ta asja kallale asub! Oo, temast tuleb ka kõva põllumees.”
Tõepoolest, Pisi-Pierre näitas peagi, kelle poeg ta on, ja vaevalt ärganud, mõistmata õieti, kus ta on või kuidas sinna sattunud, asus ta aplalt sööma. Kui nälg oli kustutatud, siis oli ta nii erutatud nagu tavaliselt lapsed, kes on harjumuspärasest eluringist väljas, ja ilmutas palju rohkem vaimukust, uudishimu ja arutlemisoskust kui tavaliselt. Ta laskis endale seletada, kus ta on, ja kui ta sai teada, et keset metsa, hakkas tal natuke hirm.
“Kas siin metsas on kurjad loomad?” küsis ta isalt.
“Ei,” vastas isa, “neid ei ole siin. Ära karda midagi.”
“Sa siis valetasid, kui ütlesid mulle, et kui ma koos sinuga lähen suurde metsa, viivad hundid mind minema?”
“Vaataks, kuidas arutleb?” ütles Germain kimbatuses.
“Tal on õigus,” sõnas Väike-Marie, “teie ütlesite talle nii: tal on hea mälu, tal on meeles. Aga võta teadmiseks, Pisi-Pierre, et sinu isa ei valeta kunagi. Me läksime läbi suure metsa sel ajal, kui sina magasid, aga nüüd me oleme väikeses metsas, kus ei ole kurje loomi.”
“Kas väikesed metsad on suurtest metsadest hästi kaugel?”
“Küllalt kaugel; pealegi, hundid ei tule suurest metsast välja. Ja kui nad peaksidki siia tulema, siis tapaks su isa nad ära.”
“Ja sina ka, Väike-Marie?”
“Ja meie ka, sest sina aitaksid meid, eks, Pisi-Pierre? Eks ole? Sina ju ei karda? Sina teeksid neile säru!”
“Jaa, jaa,” ütles laps uhkelt, võttes kangelasliku poosi, “me tapaksime nad ära!”
“Pole ühtegi inimest, kes oskaks