Krahv Monte-Cristo. 3. osa. Alexandre Dumas
ärge unustage, et Pariisi seltskonnakroonika räägib minu ja preili Eugénie Danglars’i abielust. Ma ei või ometi lubada teil rääkida halvasti inimese kõneosavusest, kes mulle ühel päeval ütleb: “Härra vikont, te teate ju, et ma annan oma tütrele kaks miljonit kaasavara”.”
“Minge ikka!” ütles Beauchamp. “Seda abielu ei sõlmita iial. Kuningas võis ta teha paruniks, võib teha peeriks, aga aristokraadiks ei tee. Krahv de Morcerf on liiga aristokraatlik sõjamees, et nõustuda kahe näruse miljoni eest ebavõrdse abieluga. Vikont de Morcerf peab abielluma markiisiga.”
“Kaks miljonit on siiski kena summa,” ütles Albert.
“Paras aktsionärikapital bulvariteatri või raudtee puhul, mis viib Jardin des Plantes’i juurest Räpeesse.”
“Las ta räägib, Morcerf,” ütles Debray ükskõikselt, “teie aga abielluge. Te ju abiellute rahakoti etiketiga? Teil peaks olema ju ükskõik? Las sellel etiketil olla pigem üks vapp vähem ja üks null rohkem. Teie vapil on seitse rästast, te annate kolm oma naisele ja teile endale jääb veel neli. See teeb välja üks rohkem kui härra de Guise’il, kellest oleks peaaegu saanud Prantsusmaa kuningas ja kelle nõbu oli Saksamaa keiser.”
“Arvan, et teil on õigus, Lucien,” sõnas Albert hajameelselt.
“Muidugi on. Pealegi on iga miljonär niisama suursugune kui vallaslaps, õigemini, ta võib seda olla.”
“Pst! ärge rääkige nii, Debray,” ütles Beauchamp naerdes, “Château-Renaud’1 võib tulla tahtmine teid terveks ravida paradokside pildumise maaniast ja torgata teid läbi oma esiisa Renaud de Montaubani mõõgaga.”
“See oleks vääritu tema seisuses,” vastas Lucien, “sest mina olen madalast soost, väga madalast.”
“Halastust!” hüüdis Beauchamp. “Ministeerium hakkab juba Beranger’ moodi laulma, jumal küll, kuhu me niiviisi välja jõuame?”
“Härra de Château-Renaud, härra Maximilien Morrel,” ütles teener, teatades kahe uue külalise tulekust.
“Nüüd on siis kõik,” ütles Beauchamp, “ja meie hakkame sööma. Albert, te ootasite ju veel vaid kahte inimest, kui ma ei eksi?”
“Morrel!” pomises Albert üllatunult. “Morrel! Mida see peab tähendama?”
Aga juba oli härra de Château-Renaud, kena välimusega kolmekümneaastane noormees, aadlik pealaest kuni jalatallani, see tähendab, tal oli de Guiche’i nägu ja Mortemart’i mõistus, haaranud Albert’i käest kinni ja ütles:
“Lubage, armas sõber, teile esitleda spahikaptenit härra Maximilien Morreli, ta on mu sõber, veel enamgi, mu päästja. Muide, see mees esitleb ennast ise küllalt hästi. Tervitage minu kangelast, vikont.”
Ja ta astus kõrvale pikka kasvu suursuguse noormehe eest, kellel oli kõrge laup, läbitungiv pilk ja mustad vurrud, mida meie lugejad peaksid mäletama Marseille’s toimunud küllaltki dramaatilisest situatsioonist, nii et võib-olla nad ei ole teda veel unustanud. Värvikas hästi istuv pooleldi prantsuse, pooleldi idamaastiilis munder tõstis esile noormehe sihvaka piha ja laia rinna, millel ilutses Auleegioni rist. Noor ohvitser kummardas elegantselt, kõik ta liigutused olid sujuvad ja ta valitses hästi oma tugevat keha.
“Härra,” sõnas Albert südamlikult, “härra parun de Château-Renaud teadis ette, kui suurt rõõmu ta mulle teeb teid mulle tutvustades. Te olete tema sõber, härra, saage ka meiega sõbraks.”
“Väga kena,” ütles Château-Renaud, “ja soovige, kallis vikont, et ta teeks parajal võimalusel teie heaks sedasama, mida ta minu heaks on teinud.”
“Mida ta siis tegi?” küsis Albert.
“Oh sellest ei tasu rääkida,” ütles Morrel, “härra de Château-Renaud liialdab.”
“Kuidas nii? Või sellest ei tasu rääkida! Kas elu pole seda väärt, et sellest rääkida! No kuulge, te kaldute ülearu filosoo- fiasse, kallis härra Morrel… See võib ju sobida teile, kes te oma elu iga päev kaalule panete, aga mulle, kes ma seda üks kord juhuslikult teen…”
“Niipalju taipan ma teie jutust, parun, et härra kapten de Morrel päästis teie elu.”
“Jaa. Jumala tõsi! Täpselt seda ta tegi,” ütles Château-Renaud.
“Mis puhul?” küsis Beauchamp.
“Beauchamp, kulla sõber, te teate, et ma suren nälga,” ütles Debray, “ärge hakake nüüd lugusid pajatama.”
“Ega mina ei takista lauda istumast,” ütles Beauchamp.
“Château-Renaud jutustab meile seda lauas.”
“Härrased,” ütles Morcerf, “kell on alles veerand üksteist, ärge seda unustage, me ootame veel ühte külalist.”
“Ah õigus! Diplomaati,” sõnas Debray.
“Kas diplomaati või kedagi teist, seda ma ei tea,” sõnas Albert, “tean vaid seda, et ta lahendas ühe delikaatse ülesande minu heaks nii hiilgavalt, et kui ma oleksin kuningas, oleksin teinud ta kõikide oma ordenite kavaleriks, ka siis, kui minu käsutada oleks olnud nii Kuldvillaku kui ka Sukapaelaorden.”
“Kuna me veel lauda ei istu,” ütles Debray, “siis kallake endale klaas herest, nagu meie tegime, ja jutustage meile oma lugu, parun.”
“Te teate, et mul tuli mõte minna Aafrikasse.”
“Tee sinna rajasid juba teie esivanemad, kallis Château-Renaud,” ütles Morcerf galantselt.
“Aga ma ei usu, et te läksite nagu nemad Kristuse hauda vabastama uskmatute käest.”
“Teil on õigus, Beauchamp,” sõnas noor aristokraat. “Tahtsin lihtsalt natuke püstoleid paugutada. Duell on mulle teatavasti vastik sellest ajast peale, kui kaks minu sekundanti sundisid mind ühe asja klaarimiseks läbi laskma käe oma parimal sõbral… Pagana lugu! Franz d’Epinay’1, keda te kõik teate.”
“Õige jah,” ütles Debray, “te pidasite kunagi duelli… Mille pärast?”
“Võtku mind saatan, aga ma tõesti ei mäleta!” ütles Château-Renaud. “Kuid see on mul selgesti meeles, et mul oli häbi oma talenti vaka all hoida ja ma tahtsin proovida araablaste kallal uusi püstoleid, mis ma olin kingituseks saanud. Niisiis läksin laevale, et sõita Orani, ja jõudsin Constantine’i just selleks ajaks, kui piiramine lõpetati. Hakkasin koos teistega taganema. Nelikümmend kaheksa tundi talusin ma üsna hästi vihma päeval ja lund öösel, aga kolmandal hommikul suri mu hobune külma kätte. Vaene loom! Ta oli harjunud tekkide ja taluahjuga… Araabia hobune, kes ei kannatanud välja oma kodumaa Araabia kümnekraadist külma.”
“Sellepärast te tahategi mu inglise hobust ära osta,” ütles Debray. “Te loodate, et ta talub külma paremini kui teie araablane.”
“Eksite väga, ma andsin tõotuse, et ei lähe enam eluilmas Aafrikasse.”
“Teil pidi siis kõva hirm olema,” tähendas Beauchamp.
“Jumala eest oli, pean seda tunnistama,” vastas Château-Renaud. “Ja oli ka põhjust! Hobune oli surnud, ma taganesin jalgsi; kuus araablast kihutasid galopis minu poole, et mu pead maha raiuda, kaks neist lasksin ma püssiga maha, veel kaks püstolitega, otsetabamusega; jäi veel kaks, aga mina olin relvitu. üks kahmas mul juustest kinni – sellepärast kannangi nüüd lühikesi juukseid, ei või iial teada, mis võib juhtuda! – , teine tõstis jatagani kõri juurde ja ma tajusin juba raua teravat külmust, kui härra, keda te siin näete, kargas nende meeste juurde, tappis püstolilasuga selle, kes mind juustest hoidis, ja lõi lõhki tolle pea, kes tahtis mu kõri mõõgaga läbi lõigata. Härra oli endale tõotanud päästa sel päeval ühe mehe, juhuse tahtel osutusin selleks mina. Kui ma ühel päeval rikkaks saan, tellin ma Klagmannilt või Marochettilt raidkuju “Juhus”.”
“Jah,” naeratas Morrel, “see oli 5. september, ühesõnaga, selle päeva aastapäev, mil mu isa imeliselt