«Litteraria» sari. Mälestusi Pärnust 1944-1949. Elsbet Parek
maja. Loobusin tema kasuks majast, mis oli sünge ja kasimatu.
Järgmine peatus oli meil endise rikka Pärnu riidekaupmehe Anreksoni 1939. a. valminud kaunis kahekorruselises moodsas majas Viimsi (Võidu) tänaval. See suurte akendega ja koridorisüsteemis ruumidega hoone paistis tol ajal parim saadaolevaist. Parkettpõrandad, keskküte, oma mootoriga töötav vesivarustus, kaunid uksed – kõik sobis. Teisel korrusel oli võimalik paar eraldatud tuba endale esialgseks korteriks võtta.
Majas oli kogu okupatsiooniaja elatud. Tegelik omanik oli küll 1941. a. Siberi viidud, aga osa perekonda oli küüditamisest pääsenud. Nüüd olid üldises põgenemise keerises kõik meie maalt lahkunud. Panin uksele oma asutuse sildi. Juba järgmisel päeval ilmus välja sõja eest maale põgenenud muuseumi kojamees, kelle korter ja kraam oli hävinenud Elevandi tänava hoones. Tema paigutasin kohe ühte tuppa elama.
Minu perekond – kaks tütart ja ema – olid esialgset peavarju leidnud väikeses puumajas Brackmanni tänaval, kuhu selle omanikud, vanapaar Lõhmused, meid veel tulekahjuööl kutsusid. Ka Alice Selling ühes oma 20-aastase tütre Dorritiga oli seal. Majas oli tühjaks jäänud kahetoaline korter, mille omanikud eelmisel nädalal mere taha olid põgenenud. Korteris oli sees kogu mööbel ja kõik tarbeasjad. Ka nemad olid läinud, vaid kohver käes, nagu liikusid kõik põgenikud sel traagilisel suvel. Samuti, nagu olime väljunud meie oma põlevast majast. Võib-olla olime siiski veidi rikkamad – olime välja toonud mõningaid majatarbeid, raamatuid, pilte seintelt, aknakardinaid. Ent mööblist oli mul vaid toole ja väikese tütre voodi. Ei ühtki lauda, kappi, sohvat. Tol ajal oli moes raske massiivne mööbel, mida naisjõududega üldse ei suutnud liigutada. Nüüd magasime äraläinute voodites, sõime nende laua ääres, kasutasime nende asju.
Paar korda käisid sees ka sõjaväe kontrollid kahtlasi isikuid otsimas, aga kuna meie A. Sellinguga ladusalt vene keelt rääkisime ja komandandiga kohtumisest saadik end kindlamatena tundsime, läks kõik hõõrumisteta. Kõikjal see nii ladusalt ei läinud. Ühe kohaliku muusikaõpetaja 18-aastane Saksa sõjaväest põgenenud poeg lasti tänaval pikema jututa maha. Äärelinnas oli enam omavoli akte sissetulijate poolt. Olime ju sõja olukorras. Mina igatahes mingit vägivalda või julmust nägema ei juhtunud.
Paar päeva hiljem jõudsid kohale ka LTK10 tegelased. Täitevkomitee esimees oli endine 1941. aastast: vigaste jalgadega Sindi mees V. Nessler, kellega mul oli vähe kokkupuutumist olnud. Asju ajas peamiselt TK sekretär, käre ja võimukas Tatjana Pärn, kahjuks väikese haridusega, tagalas väljaõpetatud naine. Uuesti komplekteeriti LTK täielik koosseis. Haridusosakonna juhatajaks sai endine – 1941. aastast – Linda Tarkpea, mille üle kõik õpetajad ainult rõõmustada võisid. Tema oli ka kogu okupatsiooniaja Pärnus olnud, töötades algkooliõpetajana. Ta oli väga sirgjooneline inimene, aus, kohusetruu ja töökas, ainult veidi liiga tagasihoidlik. Ta asetses ka keerulises olukorras kahe vaenuliku leeri vahel. Tema noorema venna Eerik Tarkpea revolutsiooniline minevik garanteeris ka tema seisukorra. Ent teine talle lähedane inimene, tema õemees ja pikaajaline kolleeg, koolijuhataja Jüri Kalmaru arreteeriti varsti pärast nõukogude võimu taastamist – omaaegse kaitseliidu tegelasena. Kalmaru üks poeg oli langenud Audru lahingus, võideldes kommunistide vastu, teine põgenenud Rootsi. Õde jäi Linda Tarkpea hooldada. Siingi on kujukas näide kahe leeri vahel lõhestatud perekonnast.
Linna TK kutsus kohe kõik 1941. a. töötajad oma kohtadele tagasi. Juba 27. septembril sain ametliku kinnituse muuseumi juhataja kohale ja templi passi tööleasumise kohta. Tol ajal allus muuseum TK haridusosakonnale.
Esialgu ei teadnud ma veel äikesepilvest, mis “muuseumi jaoks liig hea” maja kohale kogunes. Muuseumi kojamees-kütja elas juba seal sees ja ma olin saanud mõned kirjutuslauad hankida. Uueks tööjõuks võtsin esiotsa Dorrit Sellingu, teine – pealegi kõrgete kraadidega – kukkus mulle ise sülle. See oli dr. iur. Leo Leesment, kes Haapsalu lähistelt, kuhu ta ülikooli varade ja inimestega koos oli evakueerunud, nüüd kuidagi oli Pärnu pääsenud. Pärnus elas tema ema – tuntud Pärnu advokaadi Leesmendi lesk, kes oli Rootsi alam, kogu aja Rootsi passiga – aga oli jäänud paigale. Tal oli oma endises majas Aia tänaval suur korter ja väga palju kraami, nagu varakates peredes ikka. Tema tütar oma mehe ja lastega oli Rootsi põgenenud. Ka selle perekonna neljatoalises korteris asetsev kraam oli energilise vanaproua hoolde jäänud. Nii oli tal tohutul hulgal mööblit ja kolm klaverit. Leo Leesment, kes ema pärast mures oli olnud, ei pääsenud enam nii kergesti Pärnust minema. Sellepärast pakkus ta end ajutiselt muuseumi tööle, kuni leiab Tartu sõidu võimaluse. Ja imelik küll: tööd oli juba külluses. Tuli koguda mahajäetud majadest ja korteritest kultuuriloolist materjali ja kunstiesemeid. Niipea, kui TK rahandusosakond oli äraläinute varandusi registreerima asunud, kutsuti meid iga vara üleskirjutamise juurde – kultuuriväärtusi välja sorteerima. Linna raamatukogu pere sorteeris ja kogus raamatuid. Nii hakkas muuseumile saabuma uusi eksponaate.
Kuna mereäärsest Pärnust frondi eest põgenemise võimalused suuremad olid kui maasisestest paikadest, oli siit põgenenute arv suhteliselt küllaltki suur. Harilikult kujunes siis situatsioon nii: elujõulisemad ja nooremad perekonnaliikmed läksid mootorpaatidel pikale teekonnale üle mere – ja mõni vana ema, isa või tädi jäi siia mahajäänud vara valvama. Oli küllalt suuri kortereid, hästi sisustatuid, kus sees asus vaid üks vana inimene. Neid kortereid ja lahkunute vara hakati paratamatult arvele võtma. Tavaliselt jäeti kohalejäänule üks tuba, mille see kallimaid asju pungil täis toppis. Aga ülejäänud kraami oli raske kaitsta. Kuna ma Pärnus juba üle 10 aasta elanud olin ja mind tunti, levis kuuldus, et olen paljaks põlenud, ruttu. Nüüd tulid mitmed varavalvajad mulle oma mööbliesemeid kasutamiseks pakkuma. Selles olukorras oleks olnud võimalik ei tea millised uhked mööbligarnituurid kokku vedada. Mööbli pakkumise juurde käis kindel refrään: “Teie olete oma inimene – eestlane, teie annate ju kõik tagasi, kui meie pere jälle koju tuleb.” Neil vanadel oli kindel usk, et aasta-paari pärast noored jälle tagasi tulevad ning siin endistes tingimustes elama hakkavad. Väga agaralt pakkus mulle mitme toa sisseseadeid pr. Leesment, ka klaverit.
Ent vahepeal oli meie uhke muuseumimajaga asi luhta läinud. Linna TK võttis selle maja mul lihtsalt käest – kui liiga hea hoone sellise asutuse jaoks. Asemele anti lagunenud kahekorruseline tellishoone Aia ja Kalevi tänava nurgal. Toad olid väikesed, muuseumiks täiesti sobimatud, alumine korrus, kus olid asunud äriruumid, vajas kõigepealt kapitaalremonti: isegi aknad puudusid eest ja mitmel ruumil põrandad. Minule isiklikult pakuti korterit Aia t. 3 – just muuseumi vastas üle tänava. Anti isegi valida üks sealseist kolmest tühjast korterist. Toad olid ruumikad, üks päris pime – ent koht oli ju hea. Põrandapind oli küll suur, aga et TK mulle seda korterit pakkus, ei murdnud ma selle üle pead. Rohkem tegi mulle muret korteri sisustamine. Mul polnud ju mingit mööblit peale toolide ja väikese tütre võrega voodi. Ühe maalt lahkunud tuttava perekonna vanaemalt sain ajutiseks kasutamiseks söögilaua 6 tooliga ja ühe voodi madratsiga. Mulle võõrama pr. Leesmendiga sõlmisin kirjaliku lepingu, võttes temalt kasutada ühe magamistoa mööbligarnituuri: kaks voodit, riidekapi, tualettlaua, 2 öökappi ja veel mõningaid majatarbeid. Päris vastu minu tahtmist saatis ta mulle ka pianiino, palgates ise mehed, kes klaveri tema üle tänava asetsevast majast minu korteri tõid. Ruumi oli ju mul külluses – üle 60 m2 põrandapinda – ja ka köök, esik, veranda.
Minu hea tuttav, vana linapraaker Max Kreischmann, kes oli loobunud Saksamaale minekust, kuigi oli saksa päritoluga, pidi end ka suuremast korterist ühte tuppa koondama. Tema kinkis mulle elu jooksul oma maitse ja rahaga kogutud asjade seast väga kauni punasest puust poleeritud sekretärkapi ja ilusa klaasidega raamaturiiuli. Kuna tema naisest, kohalikust baltisaksa maalikunstnikust Erna Kreischmannist oli järele jäänud hulk maale, kinkis ta mulle ka mu oma valiku järgi 5 maali ja neli ilusat portselanvaasi. Ta oli suurejooneliselt helde, kuna tal polnud lapsi ega omakseid. Aga tolleaegses olukorras oli ta lihtsalt asjadega üle koormatud – ja sel ajal polnud midagi võimalik müüa. Kes oleks ostnud? Rahandusosakond müüs äraläinute kraami äärmiselt odavate hindadega peamiselt tagalast tulijatele.
Nii sisustasin minagi oma korteri võõra lahkelt pakutud kraamiga. Samal ajal käisin paaril tuttaval vanal daamil, kes istusid kimbutatult oma perekonna kraami otsas, rahandusosakonnas