Minu Kopenhaagen. Jalgrattarapsoodia. Kati Nielsen
Kõrkjates olevat luikede pesad, kus ema- ja isaluik käivad kordamööda valvamas ja mune haudumas. Selle peale ütles ema midagi, millest ma aru ei saanud, aga mille peale nad ise koos isaga naerma hakkasid: „Taanis kehtib sooline võrdõiguslikkus isegi linnuriigis.”
„Huvitav, milline see kool seestpoolt välja näeb?” tegin teist juttu. „Ja kas seal eestlasi ka on?”
„Oh, kullake, me ju rääkisime, et selles koolis ei ole eestlasi. Linnavalitsuses kooli valimas käies saime seda ju teada,” ütles ema. „Aga sa leiad kindlasti palju uusi sõpru.”
Lootsin ikkagi, et eestlasi oleks. Võib-olla tulevikus mõni eestlane tuleb. Ema ja isa olid minu käest küsinud, kas ma tahaksin elada Kopenhaagenis või Tallinnas. Olin ise otsustanud, et Kopenhaagenis, aga nüüd on mul ikka natuke kahju, sest Tallinna sõbrad jäid sinna maha. Kogu aeg igatsen kedagi – Eestis igatsesin Kopenhaagenisse ja Kopenhaagenis igatsen vanaema, vanaisa, Mireenat, Eliiset ja teisi eesti sõpru ja Hiiumaa koera Vudit.
Meie koolimaja on punastest tellistest. Maja ees tänaval laiub jalgrattaparkla, maja taga suur aed mängu- ja palliplatsidega. Kõigepealt pidime kontoris klassiõpetajat ootama, sest ma olin uus. Pelgasin, et lapsed hakkavad minu peale imelikult vaatama, sest ma olin teiselt maalt tulnud. Ma ei tahtnud teistsugune olla! Kartsin seda ka, et mõni hakkab meid napakaks pidama, sest õpetajat oodates etendas isa James Bondi või mingit muud tegelast. Luuras ukse kõrval, hoidis kujuteldavat revolvrit laskevalmis ja käskis meil teda „katta”. Kodus oli küll naljakas, kui ta niimoodi lolli mängis, aga mitte koolimajas. Mis siis, kui õpetaja, või veel hullem, mõni laps, oleks just sel hetkel uksest sisse astunud!
Lõpuks läks uks lahti ja noor heledajuukseline, hästi lahke näoga naine astus sisse. Täpselt selline, nagu oli olnud minu Audentese kooli klassijuhataja Katrin Tallinnas. See tegi mul tuju paremaks.
„Tere, mina olen Elisabeth,” ütles naine inglise keeles ja naeratas mulle. „Kas sina oled Johanna?” Noogutasin pead ja võtsin õpetaja pakutud terekäe ja ühe väikese märkmiku vastu.
„See on kontaktbog, päevik,” selgitas Elisabeth märkmiku otstarvet. „Sinna kirjutavad õpetaja ja sinu vanemad vastastikku teateid. Aga selle asemel võib kirjutada ka kooli sisevõrgu kaudu.”
Uurisin päevikut. „Kas koduseid ülesandeid kirjutatakse ka üles? Ja hindeid? Või kas kleebitakse „tubli oled”-kleepse?” olin pisut murelik, sest märkmikus ei paistnud selleks ette nähtud kohta olevat, nagu Eestis 1. klassis harjunud olin.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.