Reisikirju. Justin Petrone
Tiigernaine elab elamise, liikumise, tegutsemise nimel. Mitte mingi sahhariinise, nutuse, emotsionaalse, sentimentaalse italiaano-jama nimel.
Aga see on tõsi! Ma tunnen end rohkem kodus olevat siin, allakäinud Iiri hostelis, mille akna taga kaklevad ja sisisevad kassid, kui ükskõik kus mujal, näiteks New Yorgis, Londonis, Lyonis, Grenoble’is, Chambérys, Genovas, Cinque Terre’is, Firenzes, Triestes, Piranis, Ljubljanas, Bledis, Nova Goricas, Veneetsias, Paduas, Veronas – oh, kurat –, ma isegi ei suuda meenutada kõiki kohti, kus me viimaste nädalate jooksul olnud oleme! Aga kõikides nendes kohtades on kodu mu kõrval olnud. Tema on kodu. Magab minu kõrval.
„Ah, grrrr,” ohkab ja nurrub ta voodis, aga ei ava silmi. Meie kehad sobituvad teineteisega. Varsti olen ka mina unenägude peol.
On kaks asja, mida te peaksite Tiigernaise kohta teadma. Ta on väga ilus ja väga imelik. Kaunitar oma lõvilokkidega, idapäraste põsesarnadega, tarkade hallisiniroheliste silmadega. Need suudlemiseks mõeldud huuled ajavad su ihast hulluks, tahan öelda, et täiesti arust ära, nagu näljase mehe, kes jookseb alasti Po oru kuumuses küpsete aedviljade vahel, ja see ajab su veel segasemaks, et kuhu tahes te lähete, ka teised mehed märkavad seda kaunitari ja püüavad teda võluda, ja tema punastab, sest ta on loomulik tüdruk, kellele meeldivad teiste komplimendid, ja ta mõnuleb tähelepanu päikesepaistes.
See on see ilu pool. Imeliku poolega on mul lihtsam hakkama saada. Vaatan teda vahel voodi kõrval kükitamas koos väikese märkmiku ja intervjuukassettidega. Ta kuulab kassette kiirendatult, ootab, et kõige tähtsamad sõnad välja kostaksid, nii et ta saaks üles kirjutada vestluse kõige maitsvamad kohad, aga minu jaoks kõlab see nii, nagu kuulaks ta kõrvaklappides haldjate koori siristamist. Ta sirutab välja kaks identset kõrvarõngast ja küsib, kumb sulle rohkem meeldib. Ja sa valid mingil põhjusel vasakpoolse, see tundub su meeleoluga paremini sobivat. Parempoolne on liiga sirge, aga vasakpoolne on painutatud, ja sa saad tema teemapüstitusest aru, sest sa oled ise ka imelik. Kaks veidrikku, seda me oleme. Londonis sööme vannis lusikaga kondenspiima. Osa piima tilgub vette ja lahustub. See on üks õige magus vann.
Ljubljanas lükkame kaks voodit kokku toa keskele ja teeme sooja pesa. Akende taga on nüüdisaeg, aga meie hotellis, selle taeva-aluse ristküliku sees valitseb ikka veel aasta 1984. Puidust paneelid, lainelised retrosoengud, auravad metallnõud „Ameerika hommikusöögiga” – munapuder, pannkoogid, peekon. Nii mõnus on korralikult süüa ja puhas olla. Vanad kellad seintel, vuntsidega kokad. Miks ma tunnen, nagu oleksime kaks tuba jagavat suusatajat Sarajevo taliolümpiamängudel? Miks on meil tunne, nagu oleksime lapsed, nii kaugel oma mälestustest ja probleemidest?
Ühel päeval Itaalias otsustavad kaks veidrikku sõita rongiga Veronasse, Shakespeare’i Romeo ja Julia tegevuspaika. Aga rong on nii mugav, et nad keeravad jaamas ringi ja otsustavad edasi sõita. Vaksalis lihtsalt tundub midagi valesti olevat, nii turiste täis.
„Me oleme nüüd Veronas käinud,” teatab Epp. „Ja Romeo ja Julia lugu ei toimunud tegelikult siin. Tähendab, Shakespeare mõtles selle ju välja! Neid ei olnud olemas!” Millegipärast kõkutavad kaks veidrikku selle avastuse peale tükk aega naerda ja vaatavad, kuidas Verona rongiaknas aina väiksemaks jääb.
Ta kannab punast parkat aastast 1992, aga Piranis peab ta ostma paari punaseid tenniseid pärast seda, kui ta vanad mustad kossid surid üksildast surma. Nende kummitald tuli lahti ega püsinud isegi tugeva liimiga.
See oli üks neid kordi, mil Epu silmad sentimentaalsusest niiskeks läksid.
„Mu vaesed, vaesed, vaesed tennised! (Tõmme ninaga.)
Nad on käinud minuga Hiinas, Indias, Inglismaal!” Kurb pilk jalanõude laipadele.
Nad maeti prügikasti Sloveenias, Vahemere pärli Pirani keskaegsetel looklevatel tänavatel.
Sloveenias on võimalik külastada Vahemere-Euroopat, Kesk-Euroopat ja Alpi-Euroopat, kõike sama päeva jooksul, või nii vähemalt väidab Lonely Planeti reisijuht „Visit Europe”. Me lugesime seda rongides ja bussides ja joonisime alla kõige huvitavamad lohad ja võimalikud sihtpunktid.
Epul on oranžid päikeseprillid, oranž-punane ’92 parka ja uued Pirani tennised, mis on mugavad ja peaaegu sama ilusad, nagu olid mustad-kadunukesed. Tal on taskunuga, et lõigata teel ette sattuvaid puuvilju, ja väike erekollane reisiäratuskell, mille peal on M&Mi kommide kleeps, mille ta kuskilt sai. Ma olen peaaegu kindel, et Tiigernaine on tulnukas, või vähemalt on ta vahepeal olnud nende poolt röövitud. Ainus küsimus on nüüd, kas see tulnukas on mu ära röövinud või oleme me kaks tulnukat, kes on viimaks uuesti kokku saanud.
Tülisid on ka olnud, aga kõik need on olnud äärmiselt tobedad. Lõhe armunud tulnukate tärkavas suhtes saab alguse vastandlikest eeldustest kummagi rolli suhtes meeskonna liikmena. Justin on unistav kunstnikutüüp, peaaegu 23 aastat vana, triivinud suurema osa oma elust, torgituna oma võimuka postfeministliku ema poolt. Ta on äärmiselt kohusetundlik, ja ta toetub liiga kergelt ja loomulikult Tiigernaisele, kelle seikluslikku hinge ta imetleb. Epp sündis tiigriaastal. Ta ongi selline nagu tiiger. Aga Justin? Tema sündis kitseaastal. Ta võib olla jäärapäine ja lojaalne, aga põhimõtteliselt on ta ikkagi toiduahela teises otsas, rohusööja. Justin arvab, et kuna Epp on temast viis aastat vanem ja ennegi Londonis käinud, siis võiks ta teada, kuhu ta kõnnib. Aga Epp ei tea päris sageli, kuhu ta täpselt kõnnib, sest ta unistab ees ootavatest seiklustest, ja pealegi on ta pärit kultuurikeskkonnast, kus meestest pole kaunite kunstide kolledžis veel ambitsioone välja pekstud, ja ta eeldab, et Justin, kuigi too pole varem Londonis käinud, teab, mis ta teeb.
Sest lõppude lõpuks on ta ju mees!
Kujutage ette stseeni mõned nädalad tagasi. Kaks tumedat kuju kõnnivad mööda Victoria jaamast Londonis, läbi udu ja oranžide tulede, mis selles kumavad. Vürtsikad lõhnad India restoranidest, unetuselaadne peavalu rahvarohketest ööpäevaringsetest internetikohvikutest, märjad latakad vihmast rikutud ajalehti räpastes rentslites.
Londonis on nii palju inimesi ja meie oleme neist vaid kaks. Me hoiame käest kinni ja vahel me vihkame teineteist ja siis me armastame teineteist. Niisiis võib öelda, et meil on teineteise vastu tunded. Ja kohe tuleb veel suuri tundeid.
„Kas sa tead, kuhupoole me peame pöörama?” küsib ta.
„Mida sa silmas pead?” aeglustan ma sammu.
„Pööramist. Ma mõtlesin, et peame vist kuhugi pöörama, et jõuda Victoria jaama.”
„Hm. Aga me ju kõndisime Victoria jaamast mööda. Umbes viis minutit tagasi.”
Ta peatub. Pahvatab oma punases parkas kurjalt naerma. Džunglisilmad põlevad. Tiigernaine on vihane.
„Me kõndisime sellest mööda?! Aga sinna me pidime minema! Miks sa midagi ei öelnud?” MÖIRE.
Ma vaid kehitan lollakalt õlgu, käed taskus. Ma olen palju kordi ära eksinud pea kõikjal, kus ma varem käinud olen, aga siis ma vastutasin vaid enda eest ja niisiis pigem nautisin oma kulgemist. „Sa tundusid olevat nii kindel,” ütlen ma. „Sa paistsid teadvat, kuhu me läheme. Ma lihtsalt arvasin, et ju sa viid mind kuskile mujale.”
„Mida?” märatseb Tiiger ja peksab sabaga vastu maad. „Miks sa pead mul järel käima, huh? Nagu mõni… mõni passiivne tüdruk!”
„Sa nimetad mind passiivseks tüdrukuks?” Mu silmad lähevad punni, põsed puhevile. „Sina oled siin ju varem käinud! Ma mõtlesin, et sul on sellest linnast aimu! Kui sa juhid mu otse mööda suurest sildist, millele on kirjutatud „Victoria jaam”, siis on sul ehk mingi eriline plaan, millest sa pole mulle rääkinud! Võib-olla veel üks intervjuu? Sa ei räägi mulle alati kõike, eks ole. Sa ainult arvad, et ma tean.”
„Aga sina oled mees!”
„Jah, ma olen mees. Ma kusen seistes.”
„Niisiis küsi, kui sul on küsimusi! Või veelgi parem, juhi meid! Sa ei pea mul alati sabas käima nagu mingi… araabia naine!”
„Sa nimetad mind araabia naiseks?! Oh, nüüd aitab. Ma lihtsalt…