Pühamees, surfar ja tegevjuht. Robin Sharma
et „Pühamees, surfar ja tegevjuht” puudutab teie sisemust. Kui te seda materjali tõepoolest omandada soovite, siis on väga tähtis, et te seda õpetaksite. Soovitan teil kahekümne nelja tunni jooksul pärast raamatu lõpetamist maha istuda ja jagada selles sisalduvaid mõtteid kellegagi, kellest hoolite. See muudab teie mõistmise selgemaks ja aitab õppetunnid ellu rakendada.
Loodan samuti, et raamatus leiduvate teadmiste kasutuselevõtt pakub teile lõbu ja rõõmu. Järgnevatel lehekülgedel pakutavasse lapseliku uudishimu ja vaimustusega suhtumine on paremaid mooduseid, et kasvada inimeseks, kelleks olete määratud saama. Tänan teid selle eest, et mul on võimalus teiega seda teost jagada. Soovin teile elu täis võimalusi, rõõmu ja rahu. Loodan, et teete omalt poolt kõik uue maailma ehitamiseks.
1. UUED ALGUSED
Meil kõigil, olgu me sõdalased või mitte, on kuupsentimeetrine võimalus, mis aeg-ajalt meie vaatevälja ilmub. Tavainimene erinebki sõdalasest selle poolest, et sõdalane teab seda ja püsib teadlikult oodates valvsana, nii et kui too kuupsentimeetrine võimalus ükskord nähtavale ilmub, haarab ta sellest kinni.
Ma ei olnud kunagi varem sellist valu tundnud. Minu parem käsi võbises juhitamatult ja kriitvalge särk kattus vereplekkidega. Oli esmaspäeva hommik ja suutsin üksnes mõelda, et see ei ole suremiseks hea päev.
Kui lebasin liikumatult oma autos, rabas mind vaikus. Mulle otsa põrutanud kaubaautos keegi isegi ei liigatanud. Sündmuskohale kogunenud pealtvaatajad paistsid surmani kohkunud. Liiklus oli täielikult peatunud. Kuulsin vaid tuult, mis teeäärsete puude lehti sahistas.
Kaks juuresviibijat tõttasid jooksujalu minu juurde, rääkides, et abi on teel ja ma ei tohiks end mingilgi moel liigutada. Üks neist haaras mul käest ja hakkas palvetama: „Issand, aita seda inimest! Hoia ja kaitse teda!” Mõne minuti pärast ümbritses sündmuskohta salk kiirabiautosid, tuletõrjemasinaid ja politsei patrullautosid, sireenid huilgamas. Kõik tundus kuidagi aeglasemaks jäävat ja mind valdas kummaline rahu, kui päästetöötajad, pingelises olukorras säilinud selge mõtlemise musternäidised, kavakindlalt oma tegevuse kallale asusid. Tundsin end pealtnägijana – just nagu oleksin kogu vaatepilti kusagilt kõrgemalt tunnistanud.
Järgmine asi, mida mäletan, on ärkamine haiglapalatis, mis lõhnas värske sidruni ja puhastusvahendi järele. Seda lõhna ei unusta ma surmani. Minu keha katsid kõikvõimalikud sidemed ja mõlemad jalad olid kipsis. Käsivartel olid sinised laigud.
Mind tervitas noor ja ilus meditsiiniõde. „Härra Valentine! Kas olete tõepoolest ärkvel? Oodake, kutsun kohe arsti,” ütles ta, ise samal ajal kiiruga minu voodi kõrvale paigutatud sisetelefoni nuppe klõbistades.
Kui ta side lõpetas, laususin käriseva häälega: „Öelge mulle lihtsalt Jack.” Püüdsin tõsisena näivas olukorras anda oma sõnadele võimalikult sundimatut kõla. „Kus ma olen?”
„Olete Lakeview’ keskhaiglas, Jack. See siin on intensiivraviosakond. Sattusite läinud nädalal raskesse õnnetusse. Ausalt öeldes oli teil kõvasti õnne, et ellu jäite.”
„Tõesti või?” küsisin arglikult.
„Mhmh,” vastas õde sunnitud naeratusega, kiigates ise minu voodijalutsis rippuvate graafikute suunas. „Langesite koomasse pärast seda, kui kaubaauto oli teile otsa sõitnud. Teid meie juurde toonud parameedikud ei suutnud kuidagi uskuda, et te sellise kokkupõrke üle elasite. Igal juhul on nüüd teie ainus mure kõik need koledad haavad ja murtud jalad terveks ravida. Saate kenasti terveks – nagu ma ütlesin, olete õnnesärgis sündinud mees.”
„Õnnesärgis” ei olnud küll see sõna, mida oleksin enda puhul kasutanud, aga asjaolusid arvesse võttes pidin temaga nõustuma. Mul oli tohutult vedanud, olin elus.
„Miks ma siin palatis üksi olen?” mõtlesin ringi vaadates kuuldavalt. „Mul ei oleks seltskonna vastu midagi.”
„Olete vaid mõne minuti teadvusel olnud, Jack. Lõdvestuge ja hingake rahulikult. Ja püsige paigal. Teie arst tuleb kohe siia – ta oli teie pärast väga mures.”
Tundide möödudes, kui hulk arste ja õdesid oli mind üle vaadanud, läbi katsunud ja mulle julgustavaid sõnu öelnud, hakkas mulle tõeliselt pärale jõudma, kui raske oli tegelikult olnud minu õnnetus. Kaubaauto juht oli kohapeal surma saanud ning minu arst ütles end olevat mitte uskunud, et ma kunagi veel teadvusele tulen. „Ma ei ole varem nii tõsise juhtumiga kokku puutunud,” nentis ta asjalikult.
Aga minu sisimas peitus teadmine, et see kõik oli toimunud põhjusega. Kõigel, mis toimub, on põhjus,ja elus ei ole juhuseid – ma tean küll, et olete seda varemgi kuulnud. Aga mina olin isiklikult jõudnud arusaamisele, et meie hämmastav maailm ei ole üksnes rabavalt arukas oma toimingutes, vaid see on ka väga sõbralik paik. Maailm soovib, et me oma elu hästi elaksime. Ta soovib, et oleksime õnnelikud. Ja ta soovib, et me võidaksime.
Tasane hääleke minu sisemuses (mida esimest korda kuulsin tolles haiglapalatis, kuid mis taas ja taas mind lohutama ilmus, kui käes oli raske aeg või tundsin end nõrgana) teatas mulle, et peagi leiab aset midagi olulist, ning see, mida lähipäevadel ja – nädalatel kogen, üksnes ei kujunda minu elu põhjalikult ümber, vaid mõjutab ka paljude teiste inimeste elusid. See hääleke ütles mulle, et minu parimad päevad on alles ees.
Arvan, et paljud meist ei pööra sellele vaiksele, kuid targale häälele oma sisemuses lihtsalt tähelepanu. Kõigi südames on paik, kus peituvad vastused olulistele küsimustele. Igaüks meist teab tõde ja seda, mida on vaja teha erakordselt elamiseks. Enamik meist on lihtsalt kaotanud ühenduse selle veatu tarkuse tõelise lättega, sest meie päevades on liiga palju müra ja askeldusi. Olen mõistnud, et leides aega vaikuse, rahu ja üksioleku jaoks, hakkab kõnelema tõe hääl. Mida rohkem on mul usku selle juhtnööridesse, seda rikkamaks muutub minu elu.
Umbes kell pool kümme sama päeva õhtul veeretas sanitar minu palatisse veel ühe patsiendi. Olin tänulik seltskonna eest ja tõstsin kohe pea, et uuele kaaslasele pilk heita. See oli vanem mees, vast umbes seitsmekümne viiene. Tal olid tihedad hõbehallid juuksed, mis olid stiilselt üle pea tagasi kammitud, ning tema nägu oli – ilmselt tingituna aastatepikkusest päikese käes viibimisest – kaetud pruunide laigukestega. Tema nõrgast olekust ja vaevalisest hingamisest järeldasin, et ta on üpris raskelt haige. Märkasin ka, et teda vaevab valu – tema silmad olid suletud ja ta oigas vaikselt, kui sanitar teda voodisse paigutas.
Umbes kümne minuti möödudes avas võõras aeglaselt silmad. Olin rabatud: tema silmad olid säravsinised ja nende vaatest õhkus seesugust selgust ning tarkust, et mul käis tuline jutt läbi selgroo. Tundsin kohe, et mees minu ees valdas tarkust, mis on meie kiirete lahenduste ja rutuliste elude maailmas haruldane. Aimasin, et viibin meistri läheduses.
„Tere õhtust,” sosistas ta vaikselt ja väärikalt. „Tundub sedamoodi, et peame siin veidi aega üheskoos mööda saatma.”
„Jah – ega see ole küll vist parim paik reede õhtu veetmiseks,” vastasin naeratades. „Minu nimi on Jack,” sõnasin tervituseks kätt tõstes. „Jack Valentine. Sattusin umbes nädala eest päris raskesse liiklusõnnetusse ja arstide arvates tuleb mul nüüd mõnda aega siin voodis lebada. Olen end siin terve päeva üksikuna tundnud, nii et mul on hea meel teiega tutvuda, härra.”
„Ka mul on rõõm teiega kohtuda, Jack. Minu nimi on Cal. Olen selle haigla erinevates osakondades veetnud juba seitse kuud. Mulle on tehtud hulk analüüse, mind on igaviisi ravitud ja uuritud rohkem, kui oleksin kunagi suutnud ette kujutada. Kardan, et asjade senise käigu järgi otsustades ei saa ma sellest haiglast kunagi välja,” sõnas ta tasa, pilku lakke suunates. Ta vaikis hetke. „Tulin siia kõhuvaluga, mida panin mõne söödud toidu süüks. Kuus päeva hiljem tehti mulle juba keemiaravi.”
„Vähk?” küsisin, püüdes olla nii taktitundeline,
Carlos Castaneda (1925–1998), Peruus sündinud Ameerika kultuuriantropoloog ja kirjanik. –