Köidikuist vabanenud hing. Teekond sinu olemuse sügavustesse. Michael A. Singer
sinus selgus, mis edasi teha.
Viis, kuidas lasta lahti sellest osast iseendast, mis kõike probleemina näeb, on tõepoolest olemas. See võib tunduda võimatu, kuid tegelikult ei ole. Osa sinu olemusest on alati su melodraamast vaba. Sa saad ennast kõrvalt vaadata, kui sa oled armukade või vihane. Sa ei pea selle üle juurdlema ega seda analüüsima, lihtsalt ole sellest teadlik. Kes see on, kes kõike seda näeb? Kes märkab sinu sees toimuvaid muudatusi? Kui sa ütled sõbrale, et “Iga kord, kui ma Tomiga räägin, ma lähen nii närvi”, siis kuidas sa tead, et sa lähed närvi? Sa tead, et sa lähed närvi, sest sa oled enda sees kohal ja näed, mis seal toimub. Sinu enda ja sinu viha või armukadeduse vahel on vahe. Sina ise oled see, kes on sinu enda sees kohal ja märkab. Niipea, kui sa võtad teadvuse troonil koha sisse, saad sa vabaks kõigist isiklikest probleemidest. Alusta lihtsalt vaatlemisega. Lihtsalt ole teadlik, et sa oled teadlik sellest, mis sinu sees toimub. See on lihtne. Sa märkad, et sa vaatled lihtsalt ühte isiksust koos kõigi tema tugevuste ja nõrkustega. Just nagu veel keegi teine elaks sinu sees. Just nagu oleks sul “toakaaslane”.
Kui tahad oma toakaaslasega lähemalt tuttavaks saada, siis mine enda sisse ja proovi seal veidi vaikuses ja rahus istuda. Sul on selleks õigus, see on ju sinu sisemine dimensioon. Aga selle asemel, et vaikust ja rahu leida, kuuled sa lõputut loba:
“Miks ma seda teen? Mul on tähtsamaidki asju teha. See on ajaraiskamine. Siin ei ole mitte kedagi peale minu enda. Miks värk selle kõigega on?”
Väike vihje – see ongi sinu toakaaslane. Sul võib ju olla kindel tahtmine enda sees vaikselt olla, kuid su toakaaslane ei tee sinuga koostööd. Ja see ei ole nii ainult siis, kui sa tahad vaikselt olla. Tal on midagi öelda kõige suhtes, mis su vaateväljas on. “Mulle meeldib see. Mulle ei meeldi see. See on hea. See on halb.” Ta muudkui aga räägib ja räägib. Tavaliselt jääb ta sulle märkamatuks, sest sa ei ole piisavalt kohal, et teda kõrvalt vaadata. Ning sedasi ei märka sa ka seda, et tema jutt on sind hüpnotiseerinud.
Ehk et sa ei ole üksi. Sinu sisemusel on kaks eri aspekti. Esimene oled sina, teadvelolek, pealtnägija, sinu tahtlike kavatsuste keskus, ja teine on see, keda sa vaatled. Probleem seisneb selles, et see osa, keda sa vaatled, ei jää kunagi vait. Kui see jääks kasvõi hetkeks vait, siis oleks see rahu ja häirimatus parim puhkus, mis sul kunagi olnud on.
Kujuta ette, kuidas oleks, kui sa ei peaks seda tegelast kõikjal, kus sa käid, kaasas kandma. Tõeline vaimne kasv seisnebki sellest nõiaringist väljapääsemises. Aga esmalt pead sa mõistma, et sind on selle maniakiga ühte puuri pandud. Suvalises olukorras võib su toakaaslane otsustada, et “Ma ei taha siin olla. Ma ei taha seda teha. Ma ei taha selle inimesega rääkida”. Sa tunneksid ennast otsekohe pinges ja ebamugavalt. Sinu toakaaslane võib ilma vähimagi ettehoiatuseta kõik ära rikkuda. Ta võib ära rikkuda su pulmapäeva või isegi su pulmaöö! Ehk et see osa sinust võib ära rikkuda absoluutselt kõik ja sageli ta seda ka teeb.
Sa ostad uue ilusa auto. Iga kord, kui sellega sõidad, leiab su sisemine toakaaslane midagi, mis selles halba on. Sisemine hääl viitab igale väikesele kriiksule, igale väikesele vibratsioonile ja lõpuks ei meeldigi sulle su auto enam. Kui sa lõpuks aru saad, kuidas toakaaslane sinu elu mõjutab, oled sa vaimseks kasvuks valmis. Sa oled tõeliseks muutuseks valmis, kui viimaks ütled, et “Vaata seda elukat! See rikub ju mu elu ära. Ma üritan siin rahumeelset, tähenduslikku elu elada, aga tunne on, nagu istuksin vulkaani otsas. Igal suvalisel hetkel võib see tegelane täielikult endast välja minna, endasse sulguda või toimunuga vastanduda. Ühel päeval talle keegi meeldib ja teisel päeval närib ta kõige kallal, mis see inimene teeb. Mu elu on üks suur sasipundar lihtsalt sellepärast, et sellele tegelasele siin minu sees meeldib igast asjast melodraamat teha.” Kui sa oled kõike seda märganud ja õppinud ennast oma toakaaslasena mitte identifitseerima, siis oled sa valmis vabaks saama.
Kuniks sa aga ei ole veel sellist teadveloleku taset saavutanud, lihtsalt vaatle. Võta üks päev ja jälgi kõike, mis su toakaaslane ütleb. Alusta hommikul ja vaata, kas märkad, mis ta erinevates olukordades ütleb. Iga kord, kui sa kedagi kohtad, iga kord, kui su telefon heliseb – lihtsalt proovi jälgida. Hea aeg jälgimiseks on siis, kui sa duši all oled. Lihtsal jälgi, mis häälel öelda on. Sa märkad, et mitte kunagi ei luba su toakaaslane sul rahulikult duši all käia. Aga duši all käiakse ju keha pesemiseks, mitte meele lõppematu jutu kuulamiseks. Proovi kogu aeg teadlikuks jääda, sest nii saad sa teada, mis su meeles tegelikult toimub. Ilmselt oled sellest, mis sa märkad, üsna šokeeritud. Hääl vahetab pidevalt teemat. Ja see lõputu loba on tegelikult nii neurootiline, et sul on raske uskudagi, et see kogu aeg selline on. Aga on.
Kui sa tahad vabaks saada, siis pead sa oma meelt jälgima. Sa ei pea sellega midagi ette võtma, aga sa pead koguma väärtuslikku infot selle nõiaringi kohta, kuhu sa sattunud oled. Ja sa pead mõistma, et on mingi põhjus, miks sa sellises segases olukorras lõpetanud oled. Kui sa tahad oma meelde rahu, siis pead sa vajalikke ümberkorraldusi tegema.
Et oma toakaaslasest tõeliselt aimu saada, kujutle, et ta eksisteerib välises maailmas. Kujutle, et sellel tegelasel, sinu psüühikal, on oma keha. Kujutle, et see tegelane, kes sinuga sinu peas räägib, räägib sinuga ka välises maailmas. Lihtsalt kujuta ette, et kõiki neid asju, mida sa oma sees kuuled, ütleb sulle keegi teine isik. Ja nüüd katsu selle isikuga üks päev koos veeta.
Oled just maha istunud, et oma lemmiktelešõud vaadata. Aga probleem on selles, et sul on ju see tegelane kaasas. Ehk et enam ei kuule sa seda lõputut loba oma peas, vaid nüüd tuleb see tegelase suust, kes diivanil su kõrval istub ning endamisi räägib.
“Kas sa kustutasid allkorrusel tuled ära? Võiksid kontrollida. Aga mitte praegu, ma teen seda hiljem. Ma tahan selle šõu enne ära vaadata. Ei, ikka praegu peaks seda tegema. Sellepärast ongi elektriarve nii suur.”
Sina istu vaikselt ning vaatle seda kõike. Siis, paar sekundit hiljem on su sohvanaaber juba järgmisse vaidlusse astunud:
“Auu, ma tahan midagi süüa! Pitsaisu on. Ei, praegu küll pitsat ei saa, sinna on liiga pikk sõit. Aga ma olen näljane. Millal ma ometi süüa saan?”
Sinu hämmastuseks need neurootilised vaidlusepisoodid muudkui jätkuvad ja jätkuvad. Ja nagu sellest veel ei piisaks, siis selle asemel, et vaikselt telekat vaadata, hakkab see tegelane verbaliseerima kõike, mis ekraanil näidatakse. Ja mingil hetkel, kui ekraanile on tekkinud punapea, hakkab su sohvakaaslane pobisema midagi endisest abikaasast ning valulikust lahutusest. Ja siis hakkab ta karjuma – just nagu oleks su endine abikaasa ka sealsamas ruumis! Karjumine lõppeb sama ruttu kui algaski. Nüüdseks oled sa juba vaikselt diivani kaugeimasse nurka eemaldunud, üritades sellest hullumeelsest inimesest võimalikult kaugel püsida.
Kas sa julged seda eksperimenti kaasa teha? Ära püüa seda inimest vaikima sundida. Lihtsalt kujuta ette, et häälel on väline vorm ja proovi seeläbi oma toakaaslast tundma õppida. Mõtle talle välja keha ja näe teda välises maailmas nagu iga teist inimest. Las see inimene ütleb sulle välises maailmas täpselt samu asju, mis hääl sulle sinu meeles ütleb. Nüüd kujuta ette, et see inimene on su parim sõber. Kui palju sõpru sul üleüldse on, kellega sa kogu aeg koos oled ning kelle jutule jäägitu tähelepanu pühendad?
Mis tunne sul oleks, kui keegi välisest maailmast hakkaks sinuga päriselt samamoodi rääkima nagu see hääl? Kuidas sa suhtuksid inimesse, kelle suust tuleks täpselt sama juttu, mis hääl sulle räägib? Ilmselt ütleksid sa sellisele inimesele päris kiiresti, et palun mine ära ja ära kunagi enam tagasi tule. Aga oma pidevalt rääkival sisemisel sõbral ei käsi sa kunagi ära minna. Ükskõik kui palju häda ta jutt tekitab, ikka sa kuulad. Peaaegu kõik, mis see hääl ütleb, saab sinu jäägitu tähelepanu. See hääl tõmbab su tähelepanu kõrvale ka kõige nauditavama tegevuse juurest, pannes sind kuulama mis iganes tal parasjagu öelda on. Kujutle, et oled pühendunud suhtes ja te hakkate abielluma. Sõidad parasjagu abielutseremooniale ja hääl ütleb:
“Võibolla ta ikka ei ole õige inimene. Ma hakkan närviliseks muutuma. Mis ma peaks tegema?”
Kui keegi teine seda kõike ütleks, siis sa lihtsalt ignoreeriks. Aga sulle tundub, et hääle jutule peaksid sa midagi vastama. Sa pead oma närvilist